PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
INNEMBI
PERÄMÄNE KÜLG
KIRÄ


 


 



Kas kotun vai kotoh?

Egän Võrumaa nulgan ja kolgan kõnõldas esimuudu võru kiilt


Fastrõ Mariko, Uma Lehe keeletoimõndaja
 

Egä kõrd, ku vahtsõnõ Uma Leht trüküst vällä tulõ, om ütelt ja tõsõlt puult kuulda, et mi leht’ ei kiruta jo õigõt võru kiilt! Vai sis: vot tuu inemine sääl ja sääl kõnõlas õigõt võru kiilt, minke timä manu op’ma!

Ei olõ jo kinkalõgi uudissõs, et egän Võrumaa nulgan ja kolgan, piäaigu egän külän kõnõldas (ja egä inemine viil päälekauba kõnõlas) esimuudu kiilt. Eri nukkõst peri inemise saava kõik’ asja väega häste hindävahel är kõnõldus, a lugõmisõga om tõnõ asi.

Kiil’ om võrukõisilõ tähtsä - tuuperäst inemise murõtasõki. Mi olõmi inemiisi murrõ pääle märk’nü, a ei saa tetä egä külä jaos esi Umma Lehte ja ei saa lehte kiruta kõrraga üte asja mitund kutsmisõ muudu.

Ku näütüses mõnõl tsirgul, sitigäl, hainal vai seenel om egän nukan esi nimi, sis määntse nuka kutsmisõ vai määntse inemise perrä piämi valima?

Uma Lehe tegijä kirutasõ egäüts’ uman võru keelen. Ma kah kiruta taad juttu parhilla uman keelen ja taa pääle või mõni niisama hüristä, et ei olõ mi kiil’, et õigõ om võro, kirota, kokko jne.

A Ida- ja Lääne-Võrumaa kiil’ om tõnõ tõistmuudu: ütel puul kõnõldas o ja h-ga (mõtsoh, taloh), tõsõl puul u ja n-ga (mõtsun, talun). Ei või üldä, et kongi kõnõldas võlssi - ei kõnõlda! Tuu om hoobis põnnõv, et kongi tõsõn nukan kõnõldas tõistmuudu ku uman kandin.

Ütegi võrukõsõ kiil’ ei olõ halvõmb ku tõsõ uma. Ja lukõ võit jo õkva nii nigu hindäle inämb miildüs ja inämb uma keele muudu om.

Ei massa pellädä, et ku lehte jutu saadat, tetäs tuu lehetegejide keele perrä ümbre. Kõik’ mi olõmi op’nu nägemä ja kullõma hindi keelest tõistmuudu kiilt.

Umast Lehest võit sakõst löüdä vannu sõnnu ja ka sääntsiid sõnnu, midä kiäki innembi tarvitanu ei olõ. Näütüses võimi Ida- ja Lääne-Võrumaa kotsilõ kiruta Hummugu- ja Õdagu-Võrumaa.

Võimi kiruta sääntsiid sõnnu nigu aokiränik vai lehekirutaja (ajakirjanik), meelüs (meene), järgmäne (järgmine), hõlahus (igatsus). Võimi kiruta ka: kinkalõ (kellele), minkalõ (millele), kingas (kellega), miäkit (midagi) jms.

Mõnikõrd piämi sõnnu ka esi vällä märk’mä ja nii om jo selge, et säänest sõnna ei saaki jo innembi kiäki tõnõ tarvitanu olla. A ku om hää sõna, võedas ka vällämärgit sõna kasutustõ, nigu om näütüses pudsunudsija. Kõik’ tiidvä!

Noorõmba inemise ei tiiä sakõstõ, midä tähendäse kiisla ja kaajatsi. Tuuperäst piämi tarvitama ka vannu võrukiilsit sõnnu, miä tükisse joba meelest är minemä.

Mõnõ sõna, nt kiä ja miä sõnnu käändmine omgi inemiisil joba nii meelest är lännü, et ku tuud miilde tulõtat, üldäs, et mu vanaimä ka es kõnõla nii!

Sääntsiide vannu sõnnu tarvitamisõ peräst löüd mõni inemine, et mi kirutagi-i võru keelen, a hoobis setu keelen. Umõtagi omma nuu vana võru keele sõna! Ku neo sõna ütenkuun miilde tulõtami, sis võit luuta, et võru kiil’ jääs iks võru keeles ja saa-i eesti keeles.

Olkõ, kuis om, üts’ om meile, lehetegejilõ, selges saanu külh: ku õks uma külä inemisest jutt om vai ku lugõmisõga lehe perämädse külle pääle om jout, sis loedas jutu läbi nigunii. Tuu näütäs, et olõ-i võru keele lugõminõ nii hull midägi.



Kalla Urmas: uma maaga saa üten olla laulu pite

Mehikuurma miis’, Tarto ülikoolin luudusluku ja filosuufiat op’nu Kalla Urmas (34) tiid väega hulga vanno Võromaa rahvalaulõ ja laul naid esi säändsin puntõn nigu Liinatsuraq ja Lõkõriq.


Kuis sa rahvalaulu mano jõudsõt?

Tuu iks koton alost’. Mul perren umal pillimiihi ei olõ, a vanast ajost kõgõsugumaidsi plaatõ ja linte sai kullõldus. Mu vanõmbilõ miildü särne rahvalik ja vanõmbat sorti muusika.

Keskkooli aigo naas’ minno tõmbama vanamuusika. Ma õkva võti linti, ku Hortus Musicus mänge telekan ja sis kulssi linti, nika ku as’a pähä jäivä.

Võiolla tuu tõmmõ tull’ todapite, et inne kait vanaaigsit maalõ ja raamatit ja sis naksit mõtlõma, et märne tuu muusika sääl man võõsõ olla.


 

 

 

 

 

 


Kalla Urmasõl om lemmiklaulõ siäh suurõmb jago kodokandi Räpinä kihlkunna rahvalaulõ


A keskkooli lõpun ma naksi tundma, et olõ umast hindä elost ja kandist nigu är lahutõdu. Et kiräkiilt kõnõlõ ja üldse joba nigu liinamuudo kõnõpruugin. Ja sis ma võti uma keele käsile: naksi koton kõnõlõma ja kõik’. Ja tuu oll’ kinmähe üts’ põhjus, mille peräst sai naatus umakiilsit laula ots’ma. A teno toolõ varratsõmbalõ kokkoputmisõlõ särtse muusikaga tull’ tuu nigu kergembide, tuu joba iks oll’ vaiksõlt mullõ hinnäst sisse mäng’nü.

Sis ülikooli ajost nuu as’a nigu naksiva umavaihõl kokko juuskma, vanamuusika ja rahvalik muusika. Ja sinnä mano naksit vaiksõlt regilaulu kullõma, Leegajusõ plaadi ja mis Tartost osta sai.

Kas su kodokandi Räpinä kihlkunna laulõl om ka umaperä: tunnõt är, ku võrdlõt näütüses Põlva laulõga?

Herbert Tampere kirotas, et regilaalu poolõst om Räpinä, Põlva ja suur’ jago Võnnust muusikalidsõlt üts’ piir’kund. Ja ku ma kullõ, paistus jah, et omma üttemuudu. Ja mõnõ Räpinä viie ma tunnõ tõtõstõ är. A sääl om joba tuu hädä, et inämbüste kõiki viise olõt jo kuulnu ja sis joba tollõperäst nä tunnusõ.

Mõni viis’ om, midä tiiät, et tõtõstõ om õnnõ Räpinäle ja Põlvalõ ütine. Kõgõ inämb või-olla nuu, mis omma tuu vaihõlõhõikus-joo-ga: Lätsi küllä, joo, kükükällä, joo näütüsest, nuu paistussõ õkva õnnõ säältkandi-moodolidsõ olõvat.

Mille perrä sullõ laul miildüs?

Siin ma naka mõtlõma, kas sõnast vällä minnä vai viiest. Om särtsit sõnno, mis omma hää, sis otsit nääle esi hää viie tõõn’ekõrd.

Ja om jäl illos’ viis’ kirjä pant, kos õnnõ rida sõnno man, sis otsit sõna. Et tüküt iks kokko pandma.

Särtsit om veedü, kon om olõman kokko pant hää viis’ ja hää sõna. Vai sis om õnnõ üts’ helü kirän ja piät tõõsõ kõik’ mano mõtlõma.

Naa lemmiku kõrd-kõrralt vaeldusõ. Inämbüste nuu armsamba omma särtse, midä ei saa ütsündä laalda – omma mitmõ helüga. Räpinä laula siän om näid hulgõmp.

A sõnno esi ei mõtlõ vällä?

Veedü. Mõnõ laaluga om kül nii, näütüses «Undsõn ilman», särne vahtsõmoodolinõ laul, kos omma olõman sõna ja viie Mehikuurmast ja Põlvast.

Nii nigu ma timmä nüüt laala, omma kokko pantuva Mehikuurma sõna ja Põlva viis’, sõna omma ka ümbre säetüvä, nigu naistõrahva päält meesterahva pääle. Tuu om tegünü nigu esihindäst.

Esihindäst tegünes noid rito mano, ku olõt laalu sisen. Vai ku ei tulõ ütte sõnna miilde, panõt tõõsõ.

Kas õnnõ ilo peräst laulat vai tunnõt määnestki misjuuni kah?

Parasjago niipall’o, et hinnäst hindä keele ja kandi man hoita. Olõt alostanu hindä peräst, a sis mõtlõt, et võiolla ka mõnõlõ tõõsõlõ paistus tuu asi õigõ. Et niimuudu saat uma maaga üten olla – laulu pite.

A mu hindäga om niida, et nuu vahtsõmba laalu, miä omma mu kodokandist peri, noid laalat ja sis mõtlõt, et mille nuu vanaajolisõ inemise noid tahiva vai kuis tuu elo oll’, mille sisse nuu laalu kävevä.

Ma tuuperäst küssegi, et ma tiiä, ku om kõrraga erinevit laulmiisi, sa olõt lännü iks sinnä umma kanti.

Jah, olõ küll nimelt lännü. Iks mõtlõt näist nigu ummist inemiisist, olkõ, et ei tunnõ näid.

Et olõt rattaga läbi sõõdõlnu suurõlt jaolt tollõ kandi ja olõt kivve ja jõki ja mäkiga innemb tutva ku inemiisiga. A todapiti jo saasõ kah, et inne tunnõt kotust ja perän saat inemisega jutu pääle teno toolõ. Laalat viil sinnä mano.

Ku sa iist ütlema läät, ümbre omma võõra, kas tuldas õkva perrä?

Ega iks ei tulta. Tuu om sakõstõ keele peräst: rassõ kõrraga arvu saia. Regilaulu võõrastadas ja tuu vannamuudo mitmõhelülisus om unõhtunu mii kandin. Seto, nimä küll tulõva innemb üten, a näil sekäs, et viie omma tõõsõ ku seto viie.

Mi ei elä inämp rahvalaalu maailman, nigu tuu vanast oll’, et laulti tüü man ja hällü man ja egäl puul. Tä tüküs iks minemä särtsest ülesastmisõst. Ja muid tüüsit saat särne laul, miä tulõ lustikummotist. A no säält või rahvalaul ka tulla. Ja asi või inämb sinnäpoolõ käändä.

Küsse Valpri Valdo