1806. aasta märdsikuu trükiti Tarton edimäne nummõr` tarto-võro-kiilset «Tarto maa rahwa Näddali-Lehte», miä oll` üldse edimäne eestikiilne aoleht`. Taad andiq vällä Põlva pastor` Gustav Adolph Oldekop, Kan`epi pastor` ja illadsõmp praost` Johann Philipp von Roth, pastor` Rothi veli, kuulõ inspektor` Carl August von Roth Võrust ja pastor` Rothi poig Georg Philipp August von Roth, kiä oll` sys usutiidüse tudõng`, kinkast peränpoolõ sai eesti ja soomõ keele lektor` Tartu Ülikoolin. «Seega ajakirjandusloos nii olulise ajalehe ideed kanti ja suuresti ka teostati Kanepis, Põlvas, Võrus ja Tartus. Kaldudes korraks ajaloost tänapäeva, võiks see peaaegu kahe sajandi vanune ettevõtmine Liivimaa äärealal panna rahvast ehk ka XX sajandi lõpus järele mõtlema selle üle, kas tõesti on kõik nii lootusetult muutunud, et äärealadel ei saa enam sündida tõsise haardega ettevõtmisi…,» kirutas Peeter Järvelaid 1999. aastaga Keelen ja Kirändüsen nummõr` 3, ku tutvustas Tõnu Tannbergi kokkusäet raamadut «Tarto maa rahwa Näddali-Leht. Uurimusi ja allikmaterjale». Nimetet raamadu sünnüpõhjus um pall`ongi tuun, et talupojõlõ mõtõld aolehte ynnõstu M. G. Grenziusõl Tarton trükki ynnõq 41 nummõrd. Kadõstajiidõ kaibusõq joudsõq tsaarivalitsusõ ammõtnikkõ niivõrd «pehmes» tetäq, et aoleht` mitte ynnõ es keeletä, a timä kyik numbrõq kor`atiq ärq.

  Kagahiiq kanni!

Sjoo 10-liitrine vasõst kann` um peri Räpinä kihlkunnast Toostõst ja kaal kolm killu viissada grammi. Taa parhilladsõ omaniku, Räpinä aoluuladsõ ja vanavara korjaja Ago Ainelo meelest võidi taad kasuta kas vaestõmajan vai kõrdsin. Antiigimehile mass kann` parhilladsõl aol umbõs 400 kruuni.