PÄÄLEHT
UUDISSÕ
MÄRGOTUS
KAGAHIIQ
KERGÜSI
KIRÄQ


 



Tamra Kait Võromaalt ei pakõq


Allasõ Tiia

tiia@polvakoit.ee


Muiduki ei eläq Võromaal lauluga ärq, ütles viimädsel aol laembalt tuntus saanuq Tamra Kait (38). A siist ärkolimise mõtõt mul kah ei olõq, tunnistas muusikamiis`, kiä eläs Lasva valla Tammõ külän.

Harju Ülle piltPääle ülemineväsuvist Leigo järvemuusikapitu palssiq mitmaq Tarto tütrikuq Võromaa nuurmehhi, et nuuq näile toonuq vai õhkugi, midä Tamra Kait hingäs. Tähendäs, et olliq taast klaveri takan lauljast sisse võet.

Perämädse ao kuulsusõ kotsilõ mõista-i Tamra Kait midägi kosta. «Ma olõ vaiksõlt kaenuq, mis tan iks. Sõbraq ümbreringi ommaq minnu kyik aig tiidnü.»

Sõpru kaudu juhtu Kait ka Tartun Wilde-kohvikun Mäe Tõnissõ asõmal esinemä. «Mägi oll` vast haigõ, [Jaak] Juhanson tiidse minnu ja ütel`, et tulõq tiiq saq. Ma vasta, et midä ma tii ja kuis. Sis võtsõ uma lauliku üten, panni klaveri pääle ette ja mänge. Rahvalõ tuu miildü, käve sinnäq mitu kõrda ja sis kutsutigi Leigo tallu».

Muusikaga om Tamra Kait ütte kasunu jo vanavanõmbide põlvist pääle. «Vanavanaesä oll` tsaari-aigu Soomõ armeen organist`. Tõi säält üten nuutõ, midä olõ löüdnü ja uma lugusit tennüq. Pikäkannun om tarõpääline vanna kirändust ja nuutõ täüs.»


Uma muusika kyik aig unistusõs

Innembält oll` Tamra muusikaga kkkoputmine väega kirriv. «Viiuliklass` oll` koskil sääl nukan,» rehksäs tä Võro keskliina söögikotusõn, kon Uma Leht tääga trehväs. «Muusikakuul` oll` siin – nüüd om kõrts,» nimmas Tamra pall`otähendüsligult.

Pääle Võro om Kait käünüq müüdä muusikakuulõ Tal`nan, Tartun, opnu viiulit, kontrabassi, tennüq bändi. «Koolinkäük` om keeruline lugu. Kalda Indrekuga kuun opsõmi, teimiq säändsit tsirkuisi vahepääl... Unistus umma muusikat tetäq om kyik aig olnuq.»

1980. algul tull` lauluvõistlusõlt Kaks Takti kolmas kotus, ildampa ansambli Nipernaadi, miäga reisiti puul` ilma läbi. 1992-1996 opaú tä Võro Muusikakoolin viiulit. «Andsõ kotusõ esäle, Tamra Akolõ. Ullistõ tei, olõs võinuq iks taad asja edesi aiaq. Nüüd ei tahaq inämp kiäki tagasi. Vallaq tahtva, et kuul` är kaossi, sys es olnuq rahamasmist.»

Tamra Kait om esiq tennüq nii lauluviise ku -synnu ja umbõs paarikümmet umatettü palla om tä esitänüq.


Tuu olõman, mille poolõ Tal`nan suurõ raha seen tsipõldas

Tamra pidä hinnäst rohkõmp viiulimehes, a uma muusika kõlas päämidselt klaveri takan mängen ja laulõn. «Üteltpuult om kattõ asja niguq rassõmb tetäq, a ütsindä koskil saistaq ja lauldaq ma niguq ei mõistaq. Ku ma esiq olõ saatja, sis tii, miä taha, ei piäq kellegagi arvõstama.»

Kukki perämädsel aol om Tamral pall`o tüüd olnuq – plaat` ja kasett` «Vana sann», häätegevuskontserte sari «Saagu valgus», aastalõpuball` Võro Kandlõn ja Tarto Vanemuisen, esinemiseq Tarton üten Söödi Jaani ja Juhansoni Jaaguga – löüd Võromaa muusik, et siinkandin laulust är ei eläq. Eesti om nii väiku, võimalusõq ahtaq. «Ku nüüd käve Vanemuise ja Kandlõ ballil ärq, sys olõ-i niipiä tahaq kanti asja,» löüd Tamra. A Võromaalt muialõ ärminekist tä kah ei mõtlõ. «Mu Tal`na sõbraq ütleseq, et sul om tuu kyik olõman, mille poolõ nääq pääliinan suurõ raha seen tsiplõsõq ja unistasõq.»


Inemiseq lätvä ullimbas

Tamra näge Võromaa tulõvikku tinnõlt, esieränis kultuurielo külle päält. Eestimaal kultuur` häös, inemiseq lätvä ullimbas. «Panõq nailõ trumm lava pääle, pessäq toda – väega kihvt` – õkva tandúva. Tandsuorkestri või är mängi katú plokki rahvamuusikat, myni vana paar` tege tsiiru, a ku tümäkäs pälle panda, sis saat 60. aastadsõ ka püstü. Esitegemise värki ei olõq inämb siinkandin. Tal`na puul om asi parõmb, sääl vastanakkamine suurõmb, siin väega loid,» kynõlas Tamra.

Väega kuri om Tamra Kait tuu pääle, et Võro Kandlõhe tetti kinu. «Üteldi, et tuu raha sisse, millega kultuuri toetaq. Määnest kultuuri taa kinuga toetadas!? Kinukultuur` om ka [olõman], a Võrol näüdätäs filme, kuis varastaq autut... Taa niinimetet toetusõga ütelidsi häötedäs kultuuri. Kultuurirahvas, rahvatandsjaq, kooriq piät hiil`mä vaiksõlt kõrvalt müüdä – kinu käü! Sjoo om häving.»

Timahavva Tamralõ tüüd paistus jaguvat. «Noqki lää Saksamaalõ paaris nädälis messile. Mängi viiulit, tõnõ miiú om lõõdsaga. Ku tüüd juhtus, sis saa paar` kuud peris häste ärq elädä.»

Tamral om uma plaadi jaos materjaali ku pall`u, küsüsmüs om, kuis ja midä sinnäq panda. «Võimalus olõs õkva minnäq ja tetäq, a kipõt olõ-i kohegi. Mõtlõ, kas kasutaq orkestrit vai tetäq ehedält. Mu jaos ei olõq plaat` määnegi näütäjä – taa piät ka hindäle midägi tähendämä.»  

Mineväaasta ilmu võrukiilside palluga plaat` ja kasett` «Vana sann», kon Tamra Kait esitäs viit laulu. Tamra jutu perrä alaú «Vana sanna» projekt` piäaigu joba ansamblist Nipernaadi, kiä edimält nakaú setukiilset muusikat tegemä. «Kävemi Setumaal ja saimiq säält umaaigsit 30. aastide poppmuusikat, nt laulu «Esä korgõl üleväl» jt.

««Vana sanna» lugusit ei olõq mõtõldugi moodsas aiaq,» ütles Tamra noilõ, kink meelest om helikandjide pääl vähä «mõtsikust». «Pillimimängu esiletõstmist ei olõq – tekst` ja laul tan põhilidseq. Taotlus oll`, et 20. aasta peräst olõs kah aru saiaq, mis muusika taa om ja mis laul. Võit bassi panda ja muid vigurit tetäq, nii vast rahvalõ rohkõmb miildüs, et hoognõ ja torõ, aga tuu es olõq mi taotlus.»

Põnnõv lugu om lauluga «Katú kitsõ», minkalõ Tamra maleva-aigu paar` salmi mano tegi. «Nüüd laulva kyik taad rahvaliku pähäq, piäs tõestama, et olõ poolõ autor`, saasiq vast raha,» ütel` Tamra nal`aga poolõs.



Miis` pidä pulli pini iist

Harju Ülle

ylle@polvakoit.ee

Kiä Verska lähküle Lutõpää küllä juhtus, tuu või hirmsahe hiitüdä, ku võsu vaihõl perätümä piisoni-muudu eläjäloomaga kokko trehväs. Kohaliguq muidoki tiidvä, et hirmsa elläi om Koplimõtsa Vasúo (81) 13 aastaga vannunõ vana pull` Täpo, kedä miiú sugulaisi abiga süüt ni kedä piirivalvuriq pildistämän kääväq.

«Tä om vanamehele rohkõmb nigu pini iist, sõbõr,» nimmaú Vasúo vellepoig Helmut, ku oll` myni nätäl` tagasi lellä man ni nõstsõ pulli jaos tarrõ uma kümme kardohkakotti.

Plaki Aare pilt «Hää, et nüüd kardohkit sai, muido om tedä küländ rassõ pitäq,» arvaú Vasúo esiq, kiä ütel`, et ku kokko hoita, tulõ pull` pangi kardohkitega päävän vällä. Vett juu agaq vähämbält kolm-neli pangi.

«Tiiä-i, kas tä jahhu om nännüki,» arvaú Helmut, kiä üten tõisi sugulaisiga aig-aolt õks pullilõ midägi tuu: sugulasõq pandvaq kasvai kolm-neli leeväpätsi kotti.

Muido om pull` uma elo pääl, lätt välän süümä, kohe esiq taht. Laudan ta püssüq ei tahaq: ku kiäki pruuvnu tedä sääl kinniq hoita, nõst vana lagonu lauda õkvalt tur`aga üles. «Tä om talv` läbi väläh, otú esiq, kost midä saa,» kynõl` Helmut.

Vasúol oll` vaihõpääl plaañ pull` lihas müvväq, a kiäki joht pikki aastiidega vindsõs lännüq lihha taha-i. Mustlanõ oll` tahtnu, a rahha es tahaq massa ni kaup jäi katski.

Helmut tiidse viil kynõlda, et tegeligult tasu-i inemiisil Täpot pellädä: elläi om esikina pildistämisega harinu ni nilpsas hää meelega peo päält ubinit. A õks tulõ vaihõpääl ette, et Vasúo elämise lähküle mõtsa juhtunuq mar`akorjajaq hirmsa rüükmisega minemä pakõsõq ni mar`akorviqki mättä pääle unõhtasõq.