 |
 |
 |
 |
||
|
|
|
|||||||||||||||||||||||||||||||
|
|
Kuis võla pääle ostõt talo iist masmine käve Võromaa muuseumin om Lasva mõisa Voki-Tammõ talo müümise ni ostmise kontraht, miä om tettü Vahtsõliina herrä Gotthard von Lipharti ja Eiche Jakobi (Jacob) vahel 1876. aastagal. Kontraht om, niguq tuudaigu tavas oll`, ütelisi saksa ja tarto keelen. Tarto keelel võro keelega suurt vahet ei olõq. Kontrahist saa nätäq, ku selge miiq tuuaignõ säädüsekiil` oll`, mis tuust, et kõvastõ saksa vurhvi. Kontrahti ommaq kirja pantu talo suurus (täämbädse keele perrä: väärtüs): 12 taalert, hind 1600 ruublit hõpõt, masmise kõrd, sissemastu kapitali kõrranpidämine, massuq, miä mõisnigult taloomanikulõ üle lääväq, servituudiq: müüjäle jahipidämise õigus talomaa pääl, ostjalõ õigus mõisa järven vai jyyn linnu leotaq. Kontrahti om üles pantu ka puumaterjaal`, minka ostja mõisa mõtsast kauba pääle saa.  Näüdeq kontrahti keelest (vana kiräviisi helüpikkusõq ommaq seoilmaaigsõ mooduga kirotõt): «3) neide 1480 rubla – kop. hõb. üle, mis sis weel kaubahinnast masmata jääva von Lipharti Fideikommissi (se om sugu haru moisa) hääs üte wõlakirjä teep, 1480 rubla – kop. suur, mis Tarto Kreiskohtu man Woki Tamme talu nime pääle saap ingrossiiritus (se om kohto wõla ülespandmise raamatohe ülespantus), mink perrä tema eggäl 1. Aprili kuu päival ja eggal 1. Oktoobri kuu päiväl 2 ½ protsenti, se om ajastaja kottal viis protsenti ette peap masma. Seda wölga [võlasummat hinnäst] om ostjal egäl ajal luba tasuda, ent müüja-herrä õigus ei ole mitte – kui protsenti öigel ajal täwweste mastus saawa – wöla tasumest enne nöuda, kui kolmkümne katesa (38) ajastaja peräst, 1. Aprili kuu päiwast 1876 arwada.» Kontrahtin sais, et ostja nakkas syski masma üte protsendi ostuvõlast aastan, mis rentrendi pääle pandas. Tuu tähendäs, et sissemastu raha intress om kah viis` protsenti ja võlg loedas üten tükün är massõtus tuul aol, ku summa täüs saa. Miiq aigu teedäki om kombõs rehkendä protsente masmadaq võlasumma päält egäl perioodil erälde. Kumb võlamasmise viis` ostjalõ kasuligumb om, või egaüts` esiq massina pääl läbi rehkendä. Saarõ Evar Kagahiiq turbapampersit! 
Põlva Talorahvamuuseumin Karilatsin um latsõvangõr`, mink põh`an vannikõnõ turba- vai samblõpuru jaos. Et ku lats` alaq tege, olnuq lihtsa korista. Vannikõistõ panti turbapurru ja tõmmati pääle tsõõrigu mulgugaq rõivas. Tuu oll` asõma aluskott`. Aluskott` ummakõrda katõti niiskust häste immitsevä rõivaga, miä ütelidsi sängüpalajas. 1932. aasta aokiri Talupernaanõ selätäs, et palaja pääle või pandaq latsõ üteainuma ohukõsõst marlist mähkmegaq, kost niiskus lätt läbi õkva turba sisse ja lats` püsüs kuiv. A ku kõtt vallalõ, sis või latsõ ka pall`a turba pääle pandaq. "Turbasängükene pakk latsõlõ kuiva, pehme, lämmä ja tervisligu asõma ja ka latsõ liikmine ei olõq takistõduq," hõikas tuuao reklaam`. "Ulila ja Ellamaa riikligun turbapõhu tüüstüsen tett alusmaterjaal` hoit ärq käärümise- ja lagunõmisprotsessiq ni immitses häste niiskust ja halva haisu." UL Allasõ Tiia pilt
|
||||||||||||||||||||||||||||||||
 |
 |
||||||||||||||||||||||||||||||||
