PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
INNEMBI
KERGÜSI
KIRÄQ
 


 



Juhtkiri

Mynõ päävä peräst um märdipäiv, miast jääs katś nädälit katri. Sjoo ilma aigu sandiq viil juuskva, a elämiste sisse naid sakõst ei lastaq. Õigusõga: esieränis liinun tegevä latsõq koerust, tahtõn süvväq vai rahha piä ilma iist, olõ eiq näil lauluq õigõq egaq maskiq määndsegiq.

Viil perätümb um lugu maakotussin, kon vanaq inemiseq ütsindä eläseq. Nimäq pelgäseq pätte niguq jälle ja ku täpset tiidüst olõ eiq, kas märdi- vai kadrisandiq ummaq umaq inemiseq, sys pästetäs piniki nois õdakis ketist vallalõ.

Nii olõki eiq midä imestä, et krapatamiq šotlaisi ja ameeriklaisi muudu kürvitsit 31. rehekuu pääväl tühäs ja panõmi kündle sisse palama. Ütesynaga – piämiq hälloviini. Vai saadami verevide süämidegä kaartõ sõbrulõ vallentiinipääväs (14. kündlekuu päiv)! Ku hääl ja avvustõt euroliiduliikmõl Inglusõmaal nii tetäs, sys passis meilegi!!!

Viil lõppõva aastasaa katsakümnendil kävveq vähämbält küllin kõrraliguq märdiq-katriq, kiä olli päämidselt väega häste lauldaq mõistvaq noorõq inemiseq. Näide tulõk` oll` avvuasi – nuuq inemiseq, kelle elämiste nääq sisse es käänäq, pidiq häste perrä märk`mä, miä naaq küläle halva ummaq tennü.

Aig tege uma tüü – miä naada parhillaq pääle vilä- vai kar`aynnõga, midä sandiq suuv`va? Järjest inämb inemiisi eläs uma elo nii ärq, et näe-i uma ihosilmägä villäterrä ega eläjit. Tõnõ asi um valentiinipääväarmastus – tuu um niguq nokia, niguq pampers, niguq ramavõid! «Tõnõ terä!» ütel` möldre, ku hiiresitta hambaga tsälgäś.

Sjoo Rõugust peri rahvaligu ütlemise lövväti vahtsõ aasta «Võro-Seto tähtraamadust», midä täämbäne Uma Lehtki ette sääd. Taa tarvilik raamat algas tävvelidse kallendriga, miä kygõ muu man piässi syski avitama ka mi vannu kombit meelen pitäq. Niisamatõ kiilt, tuu tähendüisi peenembält: näütüses synaq sitt ja perseq olõ eiq vanast joht jälleq synaq olnu, ku lukõq läbi tähtraamadu päätükł «Pini hauk niguq perseh pauk!» Sjoo ilma aig um nääq synaq roppuisis tennüq, niisamatõ ku märdiq ja katriq kahtladsõs komejandis.


Om hingiaig

Avarmaa Tea,
Võro Seltsi VKKF esinaanõ  







Rahvaperimüse perrä algav hingiaig jo mihklipääväst (29.IX) ja kestev kooniq märdipääväni vai esiki jõulõni. Sjoo ollõv nail ausa ja õigõ aig tullaq. Ku hingeq muul aol tulõva, omma naaq kodokäüjäq ja medägi piät sis võlssi olõma.

Hingipäiv om egä aasta 2. märdikuu pääväl. Vanast küteti hingi jaos sanna ja panti süvväq lavva pääle, kutsuti kalliq kadunukõsõq nimmepiten süümä ja lõpus üteldi: «Ja kyik njooq, kedä mi inämp mäledä-i, tulkõ ja olkõ miq seldsin». Õhk ollõv sis hingekeisi täüs.

Luulõtaja Jaan Lõo om hingipäiväst kirotanuq:

Tulge kõik, tulge kõik, teid kutsun ma,
kõik pirrud ma süütan põlema,
laud nõtkub söökide jookide all
ja õled puhtad on põrmandal.

Marie Undergi om hinge kotsilõ märgutanuq:

Hing ent, see ime?
-- küsimus halliks kulunud, iidne, alati nüüdne --
ütle siis, kuhu see pääsenu lendas või ujus ?
Moonutas kuju?

Taa om jo müstika, a tuugiperäst ommaq inemise üle ilma taast kirotanuq kül hardan usun, kül tiidüse nime vaëon.

1975. aastal tull` Ameerikan «Üürändäjä» nime all vällä raamat «Surm ja havvatagunõ elo». Autor om kimmäs, et perän surma eläs inemine edesi, ynnõ tõistsugudsõn kestan vai dimensioonin. «Üürändäjä» kuulut`, et tä esiq om sidepidäjä eri maailmu vaihhõl. Mille om püsünü usk havvatagudsõdõ ellu, küsüs tä. Kas om sjoo lootus vai hingeline vajadus? Äkki om sääl takan iks ärkuulnuidega läbikäümise kogõmus?

«Üürändäjä» fantaasia olõs vast jäänüq sinnäpaika, ku ei olõs ilmunu kõmmu tekitänüq raamat «Elo perän ello», autoris reanimatsioonitohtri R. Moody. Timä raamatun om tunnistuisi andnu 150 inemist, kiä ommaq üle elänü kliinilidse surma. Moody leüdse 15 põhidetaili, mia inämp-vähämp üttemuudu olli: mürä, pikk` tunnõl`, hindä kõrvaltnägemine, kooluq sugulaisi tulõù jne. Moody ütle-i õkva, et havvatagunõ elo om vai olõ eiq. Tä and mõista, et taad asja piäs edesi uuëma. Tõsõq targaq meheq ommaq arvanuq, et inemise müstika-armastus om seotu ütensündünüq instinktega ja inemine päse-i naist, selle et tä om loodusõ osa.

Usk esihindäst olõ-õi halv, ku ta avitas meil eetilidsemb ollaq. Suur` filosoof Kant ollõv ütelnü, et om kats` imet – tähti täüs taivas mi üle ja kõlbõline säädüs mi sisen. Nii om vast hää sjoogi, et pümmel ja undsõl sügüseõdakul võedas aigu mõtõlda nailõ, kedä inämp olõ-õi tan maailman. Kujutami pääleki ette, et õhk om naid täüs, kiä tulõva kaema, mia om saanuq naidõ tarõdõst, mõtsust ni jõkist. Kaese aknõst: «Kiä istus ümbre mu lavva, ku olõ kavva är olnuq?». Olõmi no tassa, et naq ärq ei hiidüssi.



«Kauri põld» kosut` hinge


Punningu Paula

Pentti Saarikoski «Kauri põld», Võro Harrastustiatri tükk, lavast` Tubina Taago. Esietendüs 26.10 Võro Kandlõn.

Käve Võron Kandlõ majan ütel väega põnõval esietendüsel päälkiräga «Kauri põld». Võrost peri Tubina Taago om ütś täütsä miiś – võtsõ kätte ja lavast` mi liinan võrokiilse tükü. Tükü om kirutanuq Soomõ kirämiiś P. Saarikoski, kiä om ütelnü: «Inemise ehitet mõtõq om taa tulõriit, mille pääl tä koolnust pääst ärq palutadas. Ku mõtõt ei ehitä, ei päseki siist maailmast ärq.»

Kyik kaejaq istvaq taa tükü puhul lava pääl niguq näütemängu tegijägiq. Ei tiiäq, kas näütlejil om nii ka rassõ mängi. Istõkotussit oll` 50 ringin. Om ynnõ neli mängjät: miiś, naanõ, naabrimiiś ja poig.

Halvastõ ei mõistaq tükü kotsilõ midägi üteldä. Ku norida tahassi, sys vast võro keele man – myni ütsik syna lätś kiräkeelen. Naabrimiiś, kedä mängse Liiveri Kalju, oll` peris «haritu» miiś, es kynõlõ üttegi synna võro kiilt.

Näütemäng om mõisaaost pääle suurt ilmasõta, kon syast tulnu vana miiś (Meinhard Uiga) es lövväki hindäle kotust ja pidi järve minemä. Meinhardi mängu oll` väega kinä kaeda, puttõ õkva süäme kiili.

Väiku roll` oll` perepojal, kedä mänģ Kelbä Glen. Tel om hää and` – kiä tiid, äkki lättki näütlemist op`ma?!

Vanamehe nuurt naist mäng Heli Teidla. Vanal aol es julgu jo naanõ midägi mehele vasta üteldä, pidi kullõma peremehe synna. Pidi tedä pelgämä.

Lavakujundus, rõivaq, muusika, dekoratsiooniq, valgus – kyik olliq uma kotusõ pääl. «Kauri põldu» minke kimmäle kaema, om hingekosutusõ.



Inemiisi
painas ilmalikustamine

Patriarh Bartholomeosõ Eestin-käük` herät` Umma Lehte hingeteemadõl perrä märk`mä Võromaa õigõusukerikide hooldajat preestri Rafaeli.

Miä om ti meelest haigõ hing`, hingehaigus?

Kaldumine halva poolõ om hinge haigus, a patt vai halvategemine om hinge surm. Jummal` and meile välitsid ehk kihä haiguisi, et mi hinģ muutunuq tugõvas.

Minkperäst kutsutas keriguoppajid ja preestriid hingekar` ussis?

Nii piiskopiq ku preestriq vastutasõq Kristusõ iin uma hingekar`a peräst, kelle kar`ussõq nääq ommaq. Preestriile om antu Pühä Vaim, minka nääq teenisseq ja tallitasõq Pühhi Sakramente. Kyik tuu piät agaq käümä ker`ko säädüisi perrä.

Kuvõrd inemiseq kynõlasõq Teile umist hingehätist? Miä om Võrumaa inemiisi kygõ suurõmb hingehädä?

Õigõusu ker`kon saavaq inemiseq ummi hingehäti kynõlda patukahetsusõ sakramendil. Sääl kynõldas kygõst, esiki kygõ vähämbist aśost. Tuu om niguq operatsiooń, kon inemine lõigatas lahki, otsitas üles haigõ kotus, puhastõdas, ummõldas kokku ja opatas elämä ilma haigusõldaq. Vai sis nii, et inemine kynõlas uma hädäq ärq ja ütenkuun löüdäs üles hädä tegijä. Pääle tuud oppas preestri, kuimuudu tetäq nii, et hädä inämb ei tulõs ja kuimuudu tuud saat hääs tetäq. Kygõ perän tulõ pattõ andisandmise palvõq.

Inemiisi üldidselt ja ka Võromaa inemiisi painas ja tege rahutus ilmalikustamine. Täpsämbält ma kah`os kynõlda saa-i, selle et patukahetsusõ saladus lupa-i.

Kas ettekujutus hingi rändämisest om peri paganlusõst?

Ynnõ väega uskmaldaq inemiseq eläseq jumalaldaq, tegevä pattu ja halvustasõq säälpuulsid asjo. Niguq kihä piät sündümä sys, ku tä om lõpõtanuq uma arõnamise kõtun, nii hinģki, kiä om saavutanuq Jumala puult tälle antuq piiriq kihä seen, piät kihäst ärq minemä. Hinģ, miä om kihäst ärq lännüq, ei saaq sinnäq inämb tagasi, niguq ka inemine ei saaq imä kõttu tagasi.

Kuimuudu saiaq hingelt vabas?

Kyigilõ inemiisile ütist retsepti hinge pästmises om rassõ üldäq, selle et egä inemine om elänü erinevät ello. A inemine saa-i ollaq yndsa ilma jumalaldaq, ilma timä käskõ täütmäldäq.

Inemine, kiä ütles, et om nüüd kygõst vaba, om pall`o inämb ori ja viil inämb seotu hindäga, ilmalikkõ asjoga, midä tä taht ja miä täl ommaq.

UL