PÄÄLEHT
ELO
MÄRGOTUS
INNEMBI
KERGÜSI
KIRÄQ


 




Pätiq pruuvsõq Lindora laatu ärq tsurki

Harju Ülle                     Rahmani Jan
 
                   

ylle@polvakoit.ee         jan@wi.werro.ee

.
28. rehekuu pääväl peeti Lindorah egäaastast simunapäävälaatu, mille kõrraldust pruuvsõq sekäq eelektritraadivargaq, kiä olliq terve Lindora külä pümmes jätnü. Ei ollõv eelektrit ei Meelissel egaq Liiviku Ossil egaq Kannistiku Kool`al ja ei tiiäki kellel viil. Ja egaq parhilladsõl aol ilma eelektrildaq lill kah ei liiguq, ei olõs saanuq tetäq oktsiooni ei näütemängu. A kuigi oll` eelektrivuul sinnäq lava mano yks saadu.


Muido oll` laat niguq laat õks. Ynnõ rahvast oll` maru pall`o kokko tulnu. Kiäki oll` säändse jutu valla lasknu, et taa Lindora laat om nüüd saanuq 150 aastakka vanas. Tuu om muidogi sääne jutt, midä peris usku vast ei tasuq, a mineq tiiäq kah. Usku või, et ku papõrdõ perrä või lukõq, et Lindora laatu om tähistet 150 aastakka, sys võisõq rahvas tuud laatu jo innemb ka pitäq. A no las ta ollaq. 

Laadun hindän paistu timahava silmä, et eläjit oll` laatu tuudu kuigina vähävõitu. Tuust viimädsest om kah`o. Viil paar` aastat tagasi võisõq Lindora laaduh peris hobõsõkauplõmist kullõlda ni põrssidega kodo sõita. Hobõsõga oll` laatu tulnu paar` laadulist ynnõ, muido saisõq tii veeren autuq.

Tassa nakasõq viil viimädsena vanaaohõngulist juunt hoitnu Lindora laatu vallutama kaldsuq. Nii vanaq ku vahtsõq. Midä muud tuu poola kaup om, miä üte kandmisega sällän äräq lagonõs? Ja egaq laadarahvas nii väega kaldsõst hooliki-i. Midä ostõti: näütüses ilosit kõrralikkõ lastukorvõ üte hobõsõmehe käest, kiä oll` vankrõ ilostõ suurõmbit ja vähämbit korvõ täüs ladunu. Kynõldi külh, et kyik korvimeistriq ommaq äräq koolnuq, a tuu miis`, kiä pidi kostkilt «säältpuult» ummi korvõga egäl aastal laaduh käümä, oll` kül viil eloh ja sai uma kaubast väega kipõstõ valla. Mesi oll` timahavva laaduh kallis: 55 krooni poolõliitriline purgikõnõ. A tuuiist sai suurõ kilekotiga odavit kapstit, vii vai kõrraga 30 tükkü sällän kodo.

Laadunalja tetti kah. Algusõn oll` määnegi oktsion`, koh vist külh suurt midägi maaha müvvä-es, a nalja yks sai. Loosi naasõq teiväq viil ka estraadi ja tuu, niguq kynõldas, rahvalõ miildü. Ja vast või tuudki laadunal`as pitäq, et üts` herr käve kutsikuga ringi ja pakk` tuud kolmõ krooni iist vai vast ka ilma iist, a kiäki es tiiq tuust jutust vällägi, kuigi oll` illos` jahipini kutsik.

A üts` Monika-nimeline edimädse klassi tütär`lats` sai uma imädsest mustast jänessest valla: 50 krooni iist võeti jänessekene äräq külh, muido massõq taolidsõq eläjäloomaq nii saa krooni ringin.



Valmis om vahtsõnõ «Võro-Seto tähtraamat»

Harju Ülle

Joba mitu nädälit või Võro Instituudist ni poodõst osta vahtsõt kallendrit «Võro-seto tähtraamat 2001», mille seen om pääle pühhi- ni tähtpäivi egäsugutsid põnõvid juttõ.

Tõist kõrda tähtraamatut kokko pandnu Fastrõ Mariko ütel`, et seon, järjekõrran 12. «Võro-Seto tähtraamadun» on lugõmist nii noorilõ ku vannulõ, nii intelligendile ku tavalidsõlõ inemisele.

«Joba om kitetü Tripa Leenu juttu «Piimäpuki man. Lambaq, litsiq ja latsõpõlv` ni Kasaku Ennu juttu «Minek`»,» nimmas` toimõndaja. «Ja rahvalikkõ ütlämiisi ei jätäq kah kiäki lugõmaldaq.» Rahvalikkõ ütlämiisi või kommentiiri niimuudu, et noidõ kotsilõ olõ-õi kinkalgi midägi roppu märki: ütlemiseq ommaq inämbjaolt vällä otsiduq Eesti Keele Instituudi murdõkartoteegist.

Latsilõ piässi tähtraamadust miildümä jutuq «Ütsindä koton 1.» ja «Ütsindä koton 2. Kolliq», minkast üte om kirotanuq Ojari Triinu ni tõsõ Fastrõ Mariko esiq.

Muidoki saa tähtraamadust kaiaq ka tähtside inemiisi hällüpäivi, kuuvar`otuisi, võro ni seto rahvakallendri pühhi, kängänumbrit ni teedäq muid elos hädävajalikkõ asju.



Ilmu edimäne võro-soomõ luulõkogo

MaapuupäivRiidi tull` trükükuast vällä vahtsõnõ luulõraamat «Maapuupäiv», miä om võro kirämehe Rahmani Jani ja soomõ keele turu murdõn kirotava Laaksoneni Heli ütine kogo.

Heli om nuur` soomõ tütrik, kiä mõist väega häste eesti kiilt, a kink kodokeeles om turu murrõq, nii niguq Janil võro kiil`. Mõlõmbaq murõhtasõq uma keele peräst ja löüdväq, et katõ keele ilmanägemine om ütú. Luulõkogon om Heli pandnu Jani luulõtusõq turu kiilde ja Jan Heli luulõtusõq võro kiilde.

Ütine luulkogo sündü selle, et murdõkiilt om Soomõmaal viimädsel aol väega hindama naatu. Laaksoneni Heli edimädse luulõkogo «Pulu uis» (‘tuikõnõ uiju’) (2000) ilmumine nõst` autori õkva aolehti kultuurikülgi pääle. Raamatut müvväs joba 4000. eksemplaari ja Heli sai ka Soomõ Kiränikõ Liidu aasta debütandi preemia.

Rahmani Janil om innembi ilmunu ka ütú luulõkogo «Vasõst vaúk» (1997), minka vasta tundas huvvi nüüdki, a raamaduq ommaq joba ammuq ärq müüdüq – lukõq saa tuud ynnõ raamatukogon.

UL