JUHTKIRI

Minevä nädäli es kynõlda muust ku Erkist. Noolõ-poisist, kiä olümpiä kümnevõistluisilt kulla ärq tõi. Mobiiltelefoni silmnäon, miä egäpäävädselt levimastipiirkonda näütäs, saisõ: elagu Erki. Siin-sääl peeti suurõmbit ja vähämbit pidosit taa Võrolt peri kangõlasõ avvus, rahvuslik ryym kullas` tyylidsõlt niigi ilosat süküst.

Spordin tippujõudmise takan um mõtsikult hinnästsalgav tüü. Rabamine, minkal olõ-i lõppu. Niguq maainemise põli aost aigu miq kandin om olnuq. Ja kyigi noidõ inemiisi elu, kiä umma tüüd süämega tegevä. Näide rahakott` um kül ahtamp, a hin`g rikkamb ni esisaisvamb.

Näten pildikastist Noolõ Erki avvus lõbutsõvid inemiisi, Tarto pääl sinimustavalgõ lipuga lällävit nuurmehi, tegünes muu hulgan halvu mõttit: kas niiviisi ei käkiq inemine hinnäst ummi tegemäldäjätmiisi iist? Uma mina nõrkusõ iist, miä Võromaa rahvastki pall`o hukka um ajanu. Kygõlõ käega lüümä, juuma, niisama löperdämä...

Tunnus, et ynnõ hindän tugõvaq inemiseq sutva täämbä ollaq viil möldreq, hambatohtreq, oina-, lina- vai leeväpäivikõrraldajaq ja tõsõq, kinkast sjookõrdnõ Uma Leht kirutas. Mi taha tukõq noid, kiä mõistvaq uma tüüga tõisilõ häädmiilt tetäq ja tüüst esiq ryymu tundaq, a ei kihästü ynnõ seebiseriaalõ kangõlaisis ja tippsportlaisi fännklaabõs, võttõn umma egapääväello ku pümmet orjaüüd.

Hindä kõrval tohe-eiq inemine unõtaq ka korõmbit jõudõ: timahavvadsõ likõ suvõ perrä tull` umõta ilosamp mihklikuu, miä häste villä lasksõ korista. Nüüd om, minka veskile minnäq, kel õks villä mahaq oll` külvet. Veskiq ommaq kotusõq, kohe aastakümnit käütü – mitte ynnõ villäga, a ummi küläjuttõ ja -uudissidega, miä tegeligult kokku ei olõki muu, ku umakultuur`.