PÄÄLEHT
UUDISSÕ
MÄRGOTUS
KAGAHIIQ
KERGÜSI
KIRÄQ
 


 





Kuum suvi andsõ hää rüä  




Saarõ Evar


Kiä timähavva Võromaal rükä kasvat` ja rüä õigõl aol ärq pand`, või usku, et tuust viläst saa hääd leibä.

«Meil oll` rügä joba viiendäs augustis koristõt,» kitte Birnbaumi Meinhard Restu Põllu osaühingust. «Jahvatanuq ja leibä küdsänü kül viil ei olõq, a kimmäle om langõmisarv rohkõmb ku sada ja kõlbas. Mineväaastadsõ rüäga oll` kül sääne lugu, et tuust iks häste leibä es saaq.»

Restu Põld om firma, miä tegeles leeväga rüänurmõst turuletini vällä. «Mi olõmi pruuvnu puuti kah müügile panda, a kaupmiis` taht iks uma 20 protsenti vaheltkassu ja sys tulõ peenleevä hinnas joba 11 kruuni päts`. Tuu hinnaga jääs leib puuti saisma,» kynõlas Birnbaum.

Restu leibä ja saia müvväs Tartu vanan turuhuunõn, ega puulpäävä Võro turun ja ega kolmapäiv ni puul`päiv Põlva turu pääl. «Põlvan haardas miiq leibä eriti häste, katõ-kolmõ tunniga olt kuurmast vallalõ,» ütles Birnbaum.

Restu leevä maik tulõ tiidmisest ja lätteviist

Restun käü põllupidämine mahedalt, väetüst ja mürki ei pandaq, põlluramm tulõ lehmälaudast ja ristikukamarast. Peedäs ka eesti maatõugu karja. Mahedalt toodõtu piim müvväs hariliku odava hinna iist Võru Juustulõ, a põhiline käiveq tulõgi viimädsel aol joba leeväst ja kaljast, midä müvväs rahvalõ umal käel. Kalja müvväs Võrol kotussõ pääl, midä jo vanast aost teedäs ku «Kaljaputk`a man». Kalja retsept` om peri Võru leeväkombinaadist, karaskiq tuvvas kah esialgu säält, kuigi om plaanin naada naid esiq küdsämä. Restu kalja häädüse takan om lättekao vesi, mis esiki

 tervüsekaitsõ analüüse perrä om parõmb egast puur`kaoviist.

Restu leeväsordiq om vällä märknü Birnbaumi Naadja, Meinhardi naanõ. «Peenleib om mu uma retsept`, a imataduq leib om jo igivana taluleevä retsept. Imataduq tähendäs, et leib pandas kuuma viiga üles, ammõtlikult om taa nimetüs keeduleib,» seletäs tä. Rahvas ostõv muiduki rohkõmb peenleibä, imatadu leibä pidä myni liig hapnõs. A tuu iist sais imatadu leib kavva, Meinhard ütles, et ka 21 päivä pääle küdsämist kõlbas viil lõigata ja süvväq. Ka Restu saia materjal om uma nurmi pääl kasunu nisu, kinnütäs Birnbaum. Nisupüüdlit pandas ka peenleevä sisse. Tuud hätä, et uma nisujahu ei kõlba, Restun ei tundaq.

Rüäkasvataja piät dollari kurssi tabama

Restu Põld jauhv uma leeväjahuq peris väikesten veskiten, kas Vahtsõkivi pääl vai Kütiorun. Eriti hää pidi olõma Kütioru hariliku lappi kiviga tettü jahu. Suurõmbat leeväjahuveskit Võrumaal pidävä Ojaperveq Lasval. Ojaperve Heino om veskiga õiõndamise poig Margusõlõ üle andnu. Ka Ojaperve Margus kynõlas, et timahavva om Võromaal ja Setomaal kasunu hää rügä, langõmisarv om katõsaa ringin. Egal puul tuu nii ei ollõv, Jõgeva ja Rakvere kandin panniq juulikuu tormiq rüä maaha ja säält inämb õigõt kvaliteeti es saaq.

Ojaperveq tegevä uman talun esiq rükä, a põhilidsõlt muiduki ostva villä. Suurõmbaq tuujaq ommaq Lasva ühistü, Teemägi Harglõst, Haljasmets Meremäelt, Ilves ja Hakk Oravalt. Viläpakjit om küländ, jahumüümine nõud rohkõmb vaiva. Innembi päämine ostja Tartu Ceres om nüüd nakanu muialt võtma. Ojaperve Margus: «Nüüd kynõldas, et dollari hind pidi alanõma, no sys võtva suurõmbaq veskiq jälleki importvilä sisse. Saksamaalt tulõ toetustõga odavas aetu vili sisse ja miiq rahvalõ jääs uma rügä kätte.»

Pekri taht kimmäst kvaliteeti

Lõuna-Võromaa leevätüüstüisist tarvitasõq Ojaperve rüäjahhu Pikk Pai Võrol ja Paadi Pagar Sõmmõrpalon. Pikä Pai juhataja Moppeli Jüri kynõlas, et rüäjahhu ostõtas egalt puult ja alati ei tiiäki, mis maal tuu vili kasunu om. A viimädsel aol tulõ põhiline osa kruuvjahust tõtõst Ojaperve käest. Eesti nisujahhu tä ei usuq, tuul ollõv iks kleepvalk tõistsugunõ, nii et saiapäts` tüküs panni pääl lakja vaoma, ka ei ollõv eesti nisust jahu iks nii valgõ. Paadi Pagari peremiis` Leoki Arvo ütel`, et minevä aasta võtt` tä rüäjahhu kah Stahlhutist, a nüüd tarvitas Ojaperve rüäpüüli ja ei kahitsa. Ynnõ saiategu ei ollõv täl külh viil eesti uma nisujahuga ynnõstunuq. Leoki Arvo võtt kokku pekride moraali jahuasjun: «Ku iks siist uma rajoonist võtta kõlbas, sys ma ka võta siist, mis ma tedä iks muialt võta ja raha tõistõ rajooni vii.»

Harju Ülle pilt



Oppamine om üts`jagu rassõ


Inne kooliaasta algust saivaq Võro Instituudin kokku võro keele oppajaq, kelle tüütämise tege rassõs nii latsõvanõmbide kui tõisi oppajide kahtlõv suhtumine.

Küsümisele, miä om võro keele oppamise man kygõ rassõmb, vastas` 11 oppajat. Naist kats` ütliq, et näil ei olõq määntsidki raskuisi egaq probleeme, tõisil nii häste ei olõq.

Kygõ rassõmb om seenimaani tüü latsivanõmbidega, nimmassiq vähämbält kolm oppajat. «Näist üts` osa ei saaq arro, et miiq ei tahaq võro kiilt keeletiidüse tasõmõl opata – üte tunniga nädälin ei olõq tuu võimalikki – a et taa om rohkõmb uma kodokultuuri ja aoluu tutvustamine.»

Kerge olõ ei liinalatsiga ni noidõga, kiä iks sukugi võru keelen kynõlnu ei olõq. «Helüaparaat` om kiräkeelega harinu. Synnu hääldämisen om aktsent` man,» nimmas` üts` vanõmbit võru keele oppajit.

Võro keele tunni ku ringitunni jaos om ao löüdmine kah keeruline, niisamatõ om üts` tunn` nädälin vähä. Tavalidselt om tunn` viimäne, latsi päiv om väega pikk`. «Sakõst ommaq latsõq väsünüq. Sys vii latsõq vällä ja kynõlõ nailõ kotusõmuistendit,» ütel` üts` noorõmbit ja hakkajampi oppajit. Laulmist ja mäng`mist pidävägi oppajaq võro keele tunni man hädävajalikus.

Kukki raskuisi om, olõ eiq oppajaq käegalüümise miilt. Vastaossa: kiä taht naada Võromaa loodusõst uman keelen kynõlama, kiä tõisi oppajidega kuuntüüd tegemä, et oppustüün tervik tegünesiq. Ruusmäel om plaanin süküslaadal hoovitiatrit tetäq.

Võro Instituudi puulnõ vahtsõ kooliaasta märksyna om kodulugu. Tegemisel om Võromaa ao-, kultuuri- ja loodusluku selletäv raamat, mille käsikirja perrä pruumva oppajaq tulõva aasta algul joba opata. Olnuq hää, ku koduluu oppamise võtnu hindä pääle võro keele oppajaq, ku nä tahtva ja vähägi võimalik om, ütel` Reimanni Nele Võru Instituudist.

UL

 

Kuul` ni kiil`

Inne kooliaasta algust saivaq Kandlõn ja Lauluesä maja aian kokku Võrumaa oppajaq. Kynõldi, midä vahtsõnõ õppõaasta latsilõ ja oppajilõ tuu. Kynõldi pall`ost, a võru keelest es synakõstki. Ummõtõ om oppajit, kiä latsilõ umma kiilt suurõ armastusõga oppasõq. Ja hulga latsi, kiä taad kiilt häämeelega opvaq.

Võro kiil` om Võrumaa kooliga alati üten käünüq, taas lugusidki perrä jäänüq. Luuq, miä lehte saavaq, pajativaq mullõ pall`o aastit tagasi kunagidsõq kuul`meistriq Liiviku Maret ja Kaseoru Linda. Üts` naist opas` latsi Tabina algkoolin, tõõnõ Sammuka algkoolin. Nuuq tsillukõsõq maakooliq ommaq ammuq häötedüq, a koolimälestüs eläs edesi.

Täheoppus

1956. aastal saadõti Võrumaalõ Tabina algkuuli oppajas Põh'a-Eesti piiga Maret. Nuuq latsõq, kiä kuuli tulliq, olõ-õs pääle võru keele muud kynõlnu. Oll` täheoppusõ tunn`. Oppaja küsse, kuismuudu näge vällä N-täht`.

«Kats juunt lätvä õkva ja üts` juun` lätt liuhka!» sellet` väiku tütärlats`. Tä ütel` tuud nii kipõstõ ja üten joron, et oppaja saa es midägi arvu. A üle küsümä kah es nakka, selle et oll` tark tütärlats`.

Perän opassiq latsõq koolipreilile võru keele selges. Lausõq om oppajalõ, kiä ammuq pensi pääl, niguq pähäq raotu.

Võõras puu

Kaseoru Linda andsõ Sammukal loodusluu tunni. Tunni teema oll` mänd. Tä sellet`, et tuu om korgõ puu ja nuuq puuq kasusõq mõtsan. Esiq kaes, et latsi silmäq näütäseq, et nääq oppaja jutust arvu joht ei saaq. Sys võtt` oppaja portfellist kukuq ja ütel`, et männikäbidest om hää luumi meisterdä. Sys hõisas` klass`: «Õpõtaja, tuu puu om pettäi!»

Valpri Liina