3. Väikulatsõ hirmu
Väiku latsõ nägevä asjo, midä suurõ inemise ei näe ja millest nä arvo ei saa. Ku lats ütles, et tarõ nukan vai sängü all eläs koll, sis tulõ toda usku. A mis suurõ inemise tegevä? Nakkasõ latsõga pahandama, et kolle ei olõ olõman ja ei massa säänest ulli juttu rohkõmb aia.
Targa psühholoogi omma ütelnü, et latsil om nii suur võim asjo vällä mõtõlda, et nä tõõmeeli nakkasõ noid uskma. Sis piät suur inemine hinnäst latsõs mõtlõma ja latsõlõ appi tulõma noist kollest valla saama.
Ku lats ei saa api, sis nakkaski pelgämä.
Näüde elost. Koton oll’ üts tarõ tühi ja neläaastanõ tahtsõ hindäle umaette tarrõ. Vanõmba olliva tollõga peri. Lats, kes seeni magasi vanõmbidõga üten tarõn, oll’ edimält väega õnnõlik, et sai uma tarõ ja suurõ sängü.
A pääle paari üüd naas’ tä sääl ütsindä pelgämä ja tahtsõ vanõmbidõ mano tagasi. Tä naas’ uskma, et sängü all eläs koll. A esä oll’ kangõ ja ütel’, et lats sai uma tarõ, midä tahtsõ, ja ei määnestki tagasitulõkit inämb.
Läts’ piä aasta müüdä ja lats kõgõ peläs’, kül essä, kül kolle. Ütskõrd jäi lats haigõs ja naas’ ikma, et tä umma sängü inämb magama ei lää. Imäl läts’ süä hallõs ja tä võtsõ latsõ hindä mano.
No om lats jo säitsme-aastanõ ja makaski egä üü imä man. Esä kolisi är tõistõ tarrõ.
4. Noorõmba kooliiälidse tundõ
Lats, kes om seeni koton elänü ja imä-esä hoolõ all olnu, lätt kuuli ja piät sääl terve pikä päävä ütsindä toimõ saama. Niisama tõisi latsiga seltsmä. Ei olõ immä-essä kõrval, et küssü, ku millestki arvo ei saa. Muidoki omma oppaja. A oppaja om võõras inemine, kedä väikene inemine pelgäs. Tä ei julgu ekä asja küssü ja võigi nii ummi murõmõttiga ütsindä jäiä.
Ku oppaja pand väikeist inemist ja timä murõt tähele ja tulõ appi, sis om kõik kõrran, a kõik oppaja olõ-i säändse.
Näüde elost. Kolmandan klassin oll’ matõmaatigatunn. Oppaja küsse latsi käest päästrehkendämist. Hää oll’, ku latsõ mõistsõva kipõstõ õigõ vastusõ üteldä. A kes kavvõmbas mõtlõma jäi, sai oppaja käest juunlavvaga vasta näppe. Muidoki juhtu tuu vanal aol, ku oppaja võisõ viil kässiga kõnõlda.
Lugu lätt edesi.
Uma Lehe kiräsaatja Urmi Aili om kirja pandnu, määndse tundõ inemisel elotii pääl ette tulla võiva, ja tuu noidõ kotsilõ näütit elost.
