Saarõ Evar
fasaar@kiirtee.ee


Kaudsi mõtsu seen Äestämise suu veeren oll’ kunagi neli tarõkõist. Rahvas kutsõ noid suumeestes. Üts’ suumiis’ om sääl viil täämbädseni paiga pääl: Koemõtsa Kalju (78).

Tsoorun ja Kaikal kynõldas aost aigu edesi jupildõ kuultu legende suumiihist: kuis marjalidsõq kesk paksu mõtsa olliq hiitünüq, ku õkva man helle helügaq pernaanõ miist klimbisuppi süümä hõigas’, kuis suukuningas Andsi tuulõ jõul katussõlastõ lei ja nuuq sällägaq Tatrigu Klaassmani manuq vällä vidi, kuis külävolinikus saadõt tütärlats’ karvatsit suumiihi pelläs’ ja üten tarõn pakut must-rohilidsõ jahupudrugaq hädän oll’ – viisakusõst pidänüq süümä, a taha es luitsat suu manukiq pandaq.

Koemõtsa Kaljustkiq kynõlasõq tsuurlasõq, et esimuudu ja eläs põhu seen. Hoobis nii tuu asi siski ei olõq. Kalju eläs aidan ja maka pliidi kottalõ ehitet laavidsa pääl. Suvõl käü tä päivilde suulaugun tsuklõman, talvõl kõrra nädälin Antslan sannan. Kaljul om malõmängun edimäne järk ja tä plaanitsõs sada aastat vanas elläq.

Kalju manuq minek’ om nigu suuhhu minek’ iks: müüde tsihte üten suunan, tõsõn suunan, katõ pedäjä vaihõlt mõtsa, lõpus toukat suurõq kõoossaq kõrvalõ ja olõtkiq äkki suumehe muru pääl. «Ma ei saaq sinnu sisse kutsuq, tan elumajja õigõdõ ei olõkiq,» vabandas Kalju külälidse iin ja selletäs: «Umal aol oll’ meil plaan’ kats’ aastat aidan elläq, niikavva, ku elumaja valmis saa. A ajutiisi asjuga om iks nii, et nakkas jäämä ja jääs ja jääski. Nüüd om joba üle kuvvõkümne aasta taa ajutinõ elämine.»


Kõblas-kirvõs abimehes

Koemõtsa Kalju tull’ üten vanõmbidõgaq tahaq suu viirde, Antsla ja Tsooru valla piiri pääle 1936. aastal. Tulti Mähklist, kon esä oll’ teräkene olnuq. Tä oll’ sis katõtõiskümne-aastanõ, üts’ veli oll’ viil noorõmb, tynõ viis’ aastat vanõmb. Kygõpääst ehitediq ait ja laut, täüsmõõdun talulaut. Esäl oll’ plaan’ piimäkarja pitäq ja turvast müümä naadaq. Asunikulõ pakuti riigimõtsast suurt krunti, a esä tinge iks mõtsamaa ossa veitembäs, peläs’, et jõvvaq eiq vällä ostaq. Inne sõta lätsiq puuhinnaq üles (Inglismaa oll’ nakanuq palgõst sulfaati tegemä, tuust saadi lõhkõainõt, tiid Kalju kynõldaq) ja sis oll’ muidukiq kahju, et mõtsamaad rohkõmb es saaq võetus.

«No seo oll’ kyik’ puha mõts,» näütäs Kalju hindä ümbre. «Juurigaq lassõmiq puuq mahaq, ragimi juurõq läbi. No millega sa muidu noid kandõ vällä tõmbat. Pedäjämõts oll’, kaibsõmiq juurõq vällä ja ragimiq ümbretsyyri katski. Maad harisimiq kõplidõgaq, egaq sis hobõstõgaq es saaq edimält midägiq. Mõtsakõplaq olliq, säändseq niguq lapilüümise jaos tarvitõdas.»

Suurõq kõoq talu muru pääl olliq tuudaigu olnuq kar’avitsa jämmüseq. «Kaimiq, et jätämiq naaq kasuma ja näet, kasvigiq peris puus,» kynõlas Kalju. Huunõq, miä ommaq kõohiiglaisi kasumist piä algusõst pääle nännüq, paistussõq vahtsidõ katustõ perrä ikkõv. Kalju om katskidsõq katussõq musta kilegaq üle tõmmanuq ja kile ütsikide lastõgaq kinniq naglutanuq. Andsi lastulüümise massinast ülejärgmidse suusaarõ pääl olõ-i inämb muud perrä jäänüq ku mälehtüs.


Tartsaan’ aolehti seldsin

Koemõtsa Kalju olõ-i kykkõ umma ellu suu veeren müüde saatnuq. Mitukümmend aastat elli tä Põlva mõtskunnan, tüüt’ hobõsõtallin. Inne tuud oll’ Kikkaoja võiutüüstüsen laborant’. Viil inne tuud käve üten velegaq tiitüülises. Veli Ellert oll’ rohkõmb suumiis’, timä tüüs’ oll’ aastakümnit mõtsakraavõ puhastaminõ säälsaman Kaudsi ja Ähijärve mõtsun. Nüüd om Ellert jo kümmekund aastat maamullan ja Kalju ütsindä koduhoitjas jäänüq.

Eelektrit säändse kotussõ pääl muidukiq ei olõq, a Kalju kullõs patareidegaq raadiot. «Niguq ilmajaam ütles hummugu Eesti pääle kygõ külmembä kraadi, nii om siin kah. Nigu suvõl üteldäs Eesti pääle kygõ kuumõmb, nii om siin kah.» Kraadiklaas’ om tarõkõsõ põh’apuulsõ saina külen. Küttepuid, miä külmäle vasta pandaq avitasõq, om langi päält tuuduq õkva mitu timberjaki kuurmat. A lämmind taa aidast kobistõt tarõkõnõ nigunii ei piäq, tuuperäst omgi peremiis’ uma magamisasõmõ korgõlõ pliidiravva kottalõ säädnüq.

Innembi käve Koemõtsa Kalju aasta läbi turbalumbin ts’uklõman, nüüd käü ynnõ sis, ku ijäd ei olõq. Tä pidä turbasuu pruunist viist väegaq luku, suuvesi ei lasõq esikiq haavul mädänemä minnäq. Tervüseasju tä jaga, lugõ aokirju Tervis ja Kodutohter. Viil kääväq täl Maaleht ja Videvik. Lehelugõminõ om tälle latsõst saani sisse harinuq, joba Eesti-aigu käve Koemõtsulõ kolm aolehte, veleq palssiq essä ja esä muguq telse, kuikiq oll’ kallis. Raamatist ütles Kalju uma eluaigsõs lemmikus Tartsaani juttõ.

Viinamiis’ ja naisimiis’ ei olõq Kalju kunagiq olnuq. Üts’kõrd Vinne-aigu küsti tä käest Antslan määndsegiq ankeedi jaos: «Kas vallalinõ olõt vai?» «Eiq, kutsõlinõ,» vastas’ Kalju. Ankeeditäütjä sai arvu külh – kutsõlinõ vanapoiss’.


Luudusõgaq kuun

Ütsindä paksu mõtsa seen tund Koemõtsa Kalju hinnäst kygõ kimmämbält: «Miä tuust soest vai ilvessest iks pelgät, egaq tä inemist ei putuq. Ku viis’ sutt karjan tulõvaq, sis piät pelgämä. A piniq ommaq tegeligult niisama, ku hulganiq ommaq, sis lääväq murdvaq üts’kyik’ kedä ärq.» Esiq tä pinni eiq kassi ei piäq. «Ku sa vai kassi võtat, sis vastutat timä iist ja olõt tuugaq nigu timä ori,» seletäs tä. «Ku pinni ei olõq, tulõvaq kitsõkõsõq maja ligi, ku kassi ei olõq, tulõvaq tsirguq aknõlavva pääle suurmit süümä. Elät luudusõgaq kuun.»

Viimädsel aol om Kaljulõ sõbras löönüq üts’ paratiidüste miis’ Võrolt. Edimält käve niisama juttu ajama, viimäne suvi ehit’ nurmõnukka pürämiidi ja kõivõ alaq kilesanna. Piitre – nii om mehe nimi – kittõv väegaq seo kotussõ energiät. Tahassiq luutaq, et paratiidüseq Kalju seoniqaoniq selget mõtsmehemiilt segi ei lüüq. Timä perekunna tüüvaiv ja märgutusõq ommaq kulunuq tuu pääle, et tetäq seost suuveerest Nõmmõ talu. Või-ollaq, ku lähembält perrä uuriq, ei kiirgaq tan nüüd energiät niivõrd kosmosõst pähäq, ku maa seest kygõkogu hõlma tagasi.




Rõugõ om vesioinapääliin

Saarõ Evar
fasaar@kiirtee.ee

Timahavvadsõ krõpõ külmä pääle tull’ Uma Lehe rahval mõtõq Rõugõ Tindiorgu vesioinast kaema minnäq. Oinas oll’ nüüd tõtõst joba piisonisuurunõ, lokilinõ ijämägi küündü katõ meetri korgustõ ja oll’ vas’t sama palļo läbi myytaq. Vesioina vanapernanõ Johansoni Lilia (72) ütel’, et ku nüüd pidänüq oina man määnegiq jukõrus ette tulõma, sys tulõ külh kavva aigu ijäd rakuq, inne ku manuq päset. Saisma ei toheq vesioinas jäiäq, selle et sys ei olõq majapidämisen kostkiq vett võttaq. Joba 1939. aastast saaniq om Johansonnõ majan kraanivesi, midä vesioinas mäe alt lättest pumpas.

Üllätüs oll’ tuu, et vanalõ, Johansoni Friedrichi ehitet vesioinalõ oll’ orgu paarilinõ tegünüq. Silt’ puha man, et ehit’ Jüri Johanson 2002. aastal. Lilia selet’, et vahtsõnõ oinas pumpas kraavitsori vett mäe otsa kaivõt lumpi. Miä üle juusk, juusk alla suurdõtammi, niisamatõ niguq tuugiq vesi, midä majapidämisen ärq ei tarvitadaq. Suurõsttammist vällä minnen tege lätte ja kaavitsori vesi viil üte kõrra peremehe hääs tüüd: hyyrd eelektrit. Generaator and vällä nika 3,5 kw. Ku Johansoni Lilial kanalauda lämmistüs takan om, tõmbas tarõn lambiq vereväs, a ilma tuuldaq om vuul normin.

Park’ pakk energiärata

Johansonnõ energiämajandus om takast touganuq vallavanõmbat Kõva Kalvit iist võtma Rõugõ Energiäpargi tegemist. Et läbi Ööbikuoru ja Tindioru käü hulga uudistajit, pakk energiäpark’ muiõ matkaratu kõrvalõ vällä ka energiärata. Tenu energiäpargilõ ommaq Johansonnõ vesioinidõ ja eelektrijaama man vällän põh’alikõ seletüisigaq tahvliq: kiä ja kunas tegi, kuis tüütäs, ku korgõlõ ja ku pall’o vett lüü, pall’o võimsust vällä and. Egäüts’ saa uma silmägaq kaiaq ja vas’t tulõ mynõlgiq isu esiq järgi pruuviq.

Kõva Kalvi ütel’, et energiäparki tulõ varsti manuq pääväpatarei ja edespiten ka tuulõgeneraator. Ku vesioina tegemises om vaia kotust, kon viil om lühkü maa pääle suur’ sadaminõ, sys pääväpatareid või joba egäüts’ hindä elämise energiätsyyri abis võttaq. Pääle energiäpargi süäme Ööbikuorun tutvustasõq energiäpargi tahvliq ka Rõugõ kandi veskiid, kost matkajaq nigunii kyik’aig müüde kääväq. Tahvlidõ tegemises and’ rahha põllumajanduspiirkondõ programm’.

Johansoni Lilia ütel’, et tedä turistiq joht ei sekäq. «Mul ommaq nii kur’aq piniq, et üts’kiq muru pääle ei tulõq. A pois’kõsõq tüküsseq all orun oinast lahkma külh. Vahel kuulõt, ku rüük’: «Panõq jalg pääle! Võtaq kivi, lüüq kivigaq!» Nõstvaq oina viist vällä, sys piät alla minemä ja vahtsõst käümä pandma,» kaibas tä.

Kõva Kalvi teedäq ommaq vesioinaq Rõugõ orun täämbädses egäpäävädseq as’aq: «Naid om meil joba kümmekund, Ala-Rõugõn om ja Sandisuu oja pääl om mitu tükkü. Noid tõisi miiq ei eksponeeriq, nuuq pumpasõq niisama vett.»



Vehverkoogimaja Kiräpääl


Fastrõ Mariko 
 

Hõragu Maie ja Silveri Piitre talo Kiräpääl näge talvõl vällä niguq illos vehverkoogimaja. Maja külge ommaq säedüq tulõkõsõq ja kuusõvaniguq ni aida tettüq ijäst küündlealussõq.

Joba kuus’ aastat om terveq Hõrakide pereq joulukuu ammõtin uma maja ilosas tegemisegaq. Peremehe Silveri hoolõs ommaq tulõq, midä tä om maja pääle ja ümbre üles pandnuq uma neli-viis komplekti. Küündleq ommaq ühendedüq suurõ trafo taadõ ja noid pand palama fotoelemendigaq relee. Tulõkõsõq lääväq palama kellä viie paiku, nii et miihil om hää õdagult tüült kodo tullaq. Eelektriarvõ peräst peremiis’ ei murõhtaq: «Pall’os naaq küündlekeseq iks eelektrit võtvaq ja tuu kuu aigo ei olõq pall’o. Saa jouluillogiq vähä!»

Kuusõvaniguq ommaq kyik’ pernaasõ Maie hindä tettüq. Vanigu sälgroodsus saat ärq tarvitaq vanno köüdsi ja piät valima tihheq ossaq, nii saa kaunistus illos. Aida om pernaanõ tennüq ijäst küündlealussõq. «Vii lasi pangi ärq külmädäq, lei vällä ja panni värvi ka pääle. Ijäst saa jo nii ilosit asjo tetäq! Naid alossit ja küündlit oll’ joulu-aigo meil aian myni kats’kümmend tükkü,» seletäs ussin naanõ.

Keväjäs om Hõrakil plaan’ naadaq kujondama iloaida, minevaasta remonditi maia nii väläst- ku seestpuult. Perepoig Rainer om väikot viisi kunstnik ja timä om joonistanuq valmis aia plaani. Joba parhillaq om pernaasõl muro pääle pindrehe istutõduq priimulaq, a nii, et noist tulõ kokko näide talo nimi.