Võrokõnõ om üts’ kistumaldaq hää inemine

Kavvõmbast kaiõh

Eksta Viivi,
Tal’na Võro Seldsi esinaanõ

Olõ üts’ noist Võromaa juurigaq inemiisist, kiä suurõmba osa umast elost om elänüq mujjal ja kiä Võromaa ello kaes kavvõmbast. Või-ollaq myni asi ei paistuq pääliina vällä, a või-ollaq ka nii, et mynt asja panõt perisvõrokõisist tiidsämbähe tähele.

Parhillaq kynõldas pall’o võro keele ja kultuuri hoitmisõst. Ma panõssiq siiäq manoq viil võro meele hoitmisõ. Võro miilt võit mitund muudu seletäq. Üte seletüse perrä olõssiq tuu kiräkeeli meelsus ja tuu om Võromaal kimmähe kangõmp ku mynõl puul mujjal Eestimaal. Avitas, ku mõtlõmiq Võromaa mõtsavelju ja koolilatsi pääle, kedä Tsiberihe kiudutõdiq.

Mu jaos om synnol võro miil’ tõõnõ tähendüs kaq.Võrokõnõ (pall’oq näide siäst) om ütś kistumaldaq hüä inemine, nii hüä ja vastatulõlik, et tõist säänest and otsiq. Kiräkeeli üldäs ka avatud, a taa syna ei olõq peris tuu, miä ma mõtlõ ja päälegiq ei mõistaq ma taad võro kiilde tõlkiq. Muiõ eestläisi siäh või võrokõnõ paistuq veit’kene kinä, a Võromaal eloilmahkiq. Paar’ näütüst tege as’a selgembäs.

Mõtõlgõq hinnäst bussi, miä sõit Räpinält Võrro. Vasta tulõ tõõnõ buss’. Mõlõmbaq bussiq jääväq äkki saisma, ümbretsyyri mõts, ei majju, ei inemiisi. Tõõsõst bussist tulõ üts’ naanõ vällä, kaehudas meid kyiki üle ja ütles: «Võit edesi sõitaq. Tuud inemist, kinka poolõ ma lää, siin olõ-õiq, külh ma timä kotost kätte saa.» Kas tiiq usut, et sääne asi võinuq juhtuq kohkiq mujjal Eestimaal, et mujjal ku Võromaal viil kats’ säänest bussijuhti lövvüs?

Tõõnõ lugu juhtu üteh Võro poodih Vinne-aol. Ma olli komandeeringuh, naistõrahva asi, yks kaet myntõ puuti kah sisse. Parahuisi müüdi Tsehhi potikit, mul oll’ noid tyymeeli väegaq vajja, a saiaq es olõq kohkilt. Hand oll’ lühükene, jäie saisma ja sis saiõ arvo, et potikit müüdi kopõratiivi liikmilõ. Ütli hindäette: «Edimäst kõrd näe poodih potikit, a osta ei saaq. Õkva miil’ lätt hallõs.» Iihsaisja noorik käänd’ ümbre, and’ mullõ uma liikmõraamadu ja ütel’: «Ostkõq tiiq taagaq. Ma võta juhataja käest kiräkese, et mul olõ-õiq tokumenti üteh.» Nii ma saigiq potiguq ja miil’ oll’ tyylidsõlt väegaq hää. Raamadukõist tagasi andõh tsusksi hüäle inemisele kolm ruublit peio – nii kuis pääliinah tetti (kolm ruublit es olõq sis väegaq väiku raha). Timä hiitü nii ärq, et õkva vesi tull’ silmi. Inemine avit’ minno hüäst süämest, a maq lätsi rahha pakma, es mõistaq vaiht tetäq võrokõsõ ja virokõsõ vaihõl. Mul om hindäst häbü viil parhillaq, kuq ma taa vana as’a pääle mõtlõ.

Mul om häid sõpru, sugulaisi ja tutvit Võromaal, kinkast võit üldäq: üts’ õigõ võrokõnõ om lämmä süäme ja avitaqtahtmisõgaq. Ma arva ja looda, et sääntsiid inemiisi jakkus nii kavvas, kooniq püsüs Võromaa, et eurovärk’ ja vahtsõq kombõq näid ei muudaq.

Aasta lõpupoolõ, kas tahat vai eiq, mõtlõt tagasi ja tiit kokkovõttit. Naidõ plüsspoolõ pääle jääs kimmähe Kaika suvõülikuul’ ja konvõrents’ «Õdagumeresoomõ hummogupiir’».

Kaika suvõülikuul’ peeti timahava Miss’oh. Suur’ teno kyigilõ kõrraldajilõ. Miss’okõsõq ja säält peri meheq Tarro Henn (timä oll’ ülikooli rektor’), Jagomäe Jüri, Kengu Vaino, Niilo Lui, Lutsu Lembit ja tõõsõq teiväq meile selges, miä sääl om olnuq ja miä om. Miss’o om veeremaa kyigi veeremaa hätigaq, a meheq mõtlõsõq, kuis ello edesi viiäq. Joudu näile. Mullõ oll’ taa suvõülikuul’ väegaq tähtsä, Miss’ost om mu imä peri. Vanavanõmbidõ Siksälä Mihkli ja Mari puul olliq mu latsõ- ja noorõpõlvõ ilosaq aastaq. Ma ei ütleq, et hain oll’ rohilidsõmb, a õgah küläh ja taloh eleti. Rammuka ja Kurõ külä puult käve kuuli kari latsi. Suvõülikooli tõõsõl pääväl tetti meile ekskursiuun’, näimiq maaha jäet elopaiku ja kündmäldäq põldõ. Mu vanaesä koto kah inämb ei olõq. Säänest maaello, midä ma mälehtä ja hüäs piä, ei olõq uhkõh Euroliiduh kohkiq. Ei olõq meil Eestih kah. Elo lätt edesi. Tuu, miä asõmõlõ tulõ, tulõ aigupiteh ja meil and oppiq tuugaq harinõma.

Konvõrents’ peeti Ala- Rõugõ küläliisimajah. Näide kõrraldamisõ iist ma andnuq Võro Instituudilõ ordõni (Tarto ülikuul’ om kah ola ala pandnuq). Kavvõst om uhkõ kaiaq, et Võrol om instituut’, miä aja häste võro keele ja õdagumeresoomõ rahvidõ rita. Ku myni pidä taad ilma as’andaq tüüs, sis mul om timäst hallõ.



Pindmaa Aigar: tuu, miä uma, omgiq hää!

Eesti üte kõvõmba vorstivabrigu Wõro Kommerdsi päämiis’ Pindmaa Aigar (45) tiid, kuis võro kiil’ ja miil’ vorsti müvväq avitasõq. Tuud oll’ nätäq esikiq Tarton joululaadal firma leti takan, kon võrokiilne jouluvana kingitüisi jagi ja plaadimassinan mäng’ «Vana sann».

Kuis tull’ mõtõq müvväq vorsti umma kultuuri hoitõn?

Maq olõgiq hinnäst rahvusõlt võrokõsõs pidänüq. Tuu jaos, et kinkalõgiq midägiq sokutaq, piät tõistmuudu tegemä, ku tõsõq. Pall’oq või-ollaq tuuperäst ostvagiq, et om pynnõv ja tõistmuudu: pall’o välänpuul iks Võromaast tiidäs?!

Kuis kaubamärk’ «Uma ja hää» om mujjalpuul vasta võet?

Märk’ om häste vasta võet ja avitas näüdädäq, kost Eesti nukast olõmiq. Märk’ om hindäl vällä märgit – umma ello saat iks esiq kujondaq.

Kuis umal aol Wõro Kommerts’ tetti?

Seo aasta saa Wõro Kommerdsil 10 aastat. Olõmiq taad äriasja niimuudu ajanuq, kuis miiq esiq taha, et miikaq ümbre käütüq. Mitu kõrd omgiq üteld, et Wõro Kommert's om turundusväline ettevõtmine: kyikiq reeglit om rikutuq, püütüq tetäq ummamuudu. Säält tuugiq, et «Uma ja hää». Tavalidsõlt tuu, miä om uma, omgiq hää. Ku hää olõ-i, olõ-i ka uma.

Äritegemise pisiläne om mul joba väikust saaniq veren olnuq: edimäst kõrd möi vorsti neländän vai viiendän klassin. Vorst’ oll’ peri Nursi poodist. Muidoq es olõssigiq möönüq, a imä pandsõ kuuli üten, et pujal olõssiq midägiq haugadaq. Klassiveli taht’ kah saiaq ja timä käest sai niipall’o rahha, et rohkõmb vorsti ostaq. Nädälit äri vasta es piäq, oppaja tekk’ lõpu.

Kost tull’ armastus õkva liha vasta?

Olõ kunagiq olnuq uma kümme aastat taimõtoitlanõ, mul taa liha pääle määnestkiq armastust olõkiq õiq. Miiq kah kedägiq uman vabrikun ei tapaq, ostamiq valmis tett lihha.

Kas firma tegijäq ommaq kyik’ võro meheq?

Tippmiis’kunnan om kolm võrokõist: Jussigaq (Juss Torp) olõmiq Haani meheq, pääraamadupidäjä Kersti om kah, a müügimiis’ ja tehnoluug’ ommaq muialt.

Kost tiiq retseptiq peri ommaq?

Miiq päätehnoluug’ Peep om vorsti as’on kuldsõ käegaq kunstnik. Tegemine käü niimuudu, et kygõpäält om hindävaihõl test’mine. Ku ummilõ kõlbas, käü tõisilõ kah.

Kas tiiq imä mõist esiq verivorsti tetäq vai ost Wõro Kommerdsi umma?

Imä om mul külh joba üle 80 vana, a kindlalõ mõist. A miiq olõ iks tälle vorstõ veenüq.

Midä tiit viil pääle vorstimüümise?

Kubija hotell’ om naasõ Maregaq katõ pääle. Haanin om piäaigu valmis haanimehe talu, kos tahamiq inemiisile näüdädäq, kuimuudu kunagiq eletiq-oltiq. Aidaq ommaq kokko tuud iks tastsamast Haanimaalt. Suvõl tahamiq sääl tetäq rahvakultuuri niguq Rocca al Marel, a pluss’ om tuu, et miiq manoq saa ka üüses jäiäq, ku olõt pall’o viina lasknuq vai ülearu tanguputru söönüq.

Mu naanõ tegeles viil säändse pynõva as’agaq niguq unõ-uur’minõ. Timä om Tal’nast Võromaalõ kolinuq, vaihõpääl olnuq aastit Tarton süämetohtri. Meil om katõ pääle pall’o latsi ja ütine väikene Marianne kah, kiä saa märdsin kolmõ-aastadsõs.

Hobi kõrran käümiq viil suusataman ja juuskman. Ku päivä pingit kogonõs, sis õdagu joosõt vai suusatat vällä. Mullõ miildüs lukõq vana ao tarku inemiisi mõttit. Gunnar Aarmat om pall’o loet ja Kaika Lainõ man käüt. Minno huvitas tõistmuudu mõtlõminõ: olõ viimädsel aol pall’o läbi käünüq Noolõ Erkigaq ja märgi, et püsümä jääseq nuuq inemiseq, kinkal om sälg’ ja kindla arvaminõ ummi tekõ õigusõn.

Kuis olõtiq joudnuq umma sälgä sirgõ hoitaq?

Ku usut, et tiit õigõt asja. Noid, kiäq pruuv’vaq tõõsõl nuka takast kõvõra kepigaq jalgu alt äraq tõmmadaq, om pall’o. Om ka miiq firmalõ pall’o sõta peet ja tahet, et meil halvastõ lähässiq. Olõmiq hoitnuq põhimõtõt, et ku esiq taplõma ei nakkaq, sis tulõ-i tõsõq ka su moro pääle kiskma. Om avitanuq.

Om aigu puhkust kah võtta?

Puhkus om rohkõmb riigimeeste luksus. Ku tahat midägiq häste tetäq, olõ-i puhkusõs pall’o aigu. Ammõtlikku puhkust olõ-i olnuq, a vaihõpääl om myni päiv iks aigu mahaq võet.