PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
MÄRGOTUS
KERGÜSI
KIRÄ

 
       




Aholämmi

Egäüte kodokeelen

Arva-arva, miä tuu om: päält nigu ulmõraamat, seest nigu aoleht’? Tuu om Kärneri Siimu kokkopant «Eesti murdeluule antoloogia», midä omma nännü vähädse inemise, a minkast om õigõ pall’o kõnõld.

Kiil’ kül ei painu ütlemä Eestimaa paiklikkõ väikuidõ kiili kotsilõ murdõ, a no tuu tuus. Raamatun om naid paiklikkõ kiili mitund sorti: Saarõ- ja Hiiomaast Kõdavereni vällä. Keelehuviliisilõ om sääne asi õigõ makus suutäüs.

Kärneri Siim om vällä ots’nu mailma pall’o inemiisi, kiä kõik’ omma uman kodokeelen luulõtuisi kirotanu, es’ki sääntsiid, kinkast innembi midägi es tiiä. A tiiä-i, kas või õks murdõluulõtajis pitä sääntsiid inemiisi, kiä omma uma elo joosul õnnõ üte luulõtusõ uma keeli kirotanu, nigu näütüses Anna Haava vai Bernard Kangro. Mu meelest om Kalju Lepiku man ka tsipa müüdä pant, timä kirotas jo vanna eesti kiräkiilt perrä ahvin ja roodsi keele sõnnoga, olõ-i tuu määne eesti keele murrõ. Mõnõ võro luulõtaja (võtami kasvai Panga Milvi) tekste om toimõndaja uma keeletundmisõ perrä ka ümbre tennü, pandnu õks noid mulgi keele juuni võro keele tunnussidõ asõmõlõ. Ja arvudihe sisselüümise man om tulnu maru hulga viko sisse. Sääntsiid asjo ei saa külh hääs kittä.

No muido om peris soliidnõ raamat, uma 400 lehekülge, miä sa viil tahat! A kokkovõttõs tulõ üldä, et kukki as’al paksust om, om taast vällä tulnu üts’ harju keskmäne asi.

Vahtsõtarõ Kätlin

 

Kagahii telekat!

Ku Võro liinaherrä olli nii kõva mehe, et ehidi Tamula järve viirde lumõst viil tõsõ Võro liina, sis Põlva miis’, audio-video tehniga meistre Pure Leino (35) ehit’ uma tüükua ette ilmadu suurõ lumõst televiisori.

«Rahvas kai niimuudu, et kaal katõkõrra!» oll’ miis’ uma käsitüüga väega rahulõ. «Tahtsõ viil suurõmbat telekat, a lumi lõppi inne är!»

Pure Leino seletäs, et kipõlt ärsulanu viisor’ miildü timä kliendele väega: naa patsudi tüümehele ola pääle vai ütli muidu mõnõ hää sõna.

Harju Ülle