|
Aholämmi
Egäüte
kodokeelen
Arva-arva, miä tuu om: päält nigu ulmõraamat, seest nigu aoleht’? Tuu om
Kärneri Siimu kokkopant «Eesti murdeluule antoloogia», midä omma nännü
vähädse inemise, a minkast om õigõ pall’o kõnõld.
Kiil’ kül ei painu ütlemä
Eestimaa paiklikkõ väikuidõ kiili kotsilõ murdõ, a no tuu tuus. Raamatun
om naid paiklikkõ kiili mitund sorti: Saarõ- ja Hiiomaast Kõdavereni
vällä. Keelehuviliisilõ om sääne asi õigõ makus suutäüs.
Kärneri Siim om vällä ots’nu
mailma pall’o inemiisi, kiä kõik’
omma uman kodokeelen luulõtuisi kirotanu, es’ki
sääntsiid, kinkast innembi midägi es tiiä. A tiiä-i, kas või õks
murdõluulõtajis pitä sääntsiid inemiisi, kiä omma uma elo joosul õnnõ üte
luulõtusõ uma keeli kirotanu, nigu näütüses Anna Haava vai Bernard Kangro.
Mu meelest om Kalju Lepiku man ka tsipa müüdä pant, timä kirotas jo vanna
eesti kiräkiilt perrä ahvin ja roodsi keele sõnnoga, olõ-i tuu määne eesti
keele murrõ. Mõnõ võro luulõtaja (võtami kasvai Panga Milvi) tekste om
toimõndaja uma keeletundmisõ perrä ka ümbre tennü, pandnu õks noid mulgi
keele juuni võro keele tunnussidõ asõmõlõ. Ja arvudihe sisselüümise man om
tulnu maru hulga viko sisse. Sääntsiid asjo ei saa külh hääs kittä.
No muido om peris soliidnõ
raamat, uma 400 lehekülge, miä sa viil tahat! A kokkovõttõs tulõ üldä, et
kukki as’al paksust om, om taast vällä tulnu üts’ harju keskmäne asi.
Vahtsõtarõ Kätlin
Kagahii telekat!
Ku Võro liinaherrä olli
nii kõva mehe, et ehidi Tamula järve viirde lumõst viil tõsõ Võro liina,
sis Põlva miis’, audio-video tehniga meistre Pure Leino (35) ehit’ uma
tüükua ette ilmadu suurõ lumõst televiisori.
«Rahvas kai niimuudu, et kaal katõkõrra!» oll’
miis’ uma käsitüüga väega rahulõ. «Tahtsõ viil suurõmbat telekat, a lumi
lõppi inne är!»
Pure Leino seletäs, et kipõlt ärsulanu viisor’
miildü timä kliendele väega: naa patsudi tüümehele ola pääle vai ütli
muidu mõnõ hää sõna.
Harju Ülle
|