Aig muut inemiisi, a midägi umma jääs iks alalõ

Umast elost veere pääl

Karro Silvi, «Veere pääl» saatõjuht’

Mu kodokülä Jõksi om Piusa jõõ kalda pääl Setomaal. Piusa om piirijõgi: mi lätsimi kuuli Meremäele, a tõõsõltpuult jõkõ latsõ käve Kapõrahe ja Vahtsõliina. Jõgi pand’ meid lahku, a vaihõl saimi kokko kah.

Ma mälehtä, õt mi ja näide ker’kopühä olli esimuudu ja erälde aol. Olli mi pühä ja tsuhknidõ ehk iistläisi pühä. Osa eloasjo tetti üteh ja üts’vaihõ ollimi kõik’ üteh suurõh sovhoosihki. Tõõnõ-tõõsõlpuul jõkõ eleti rahuh ja ku vaia, avitõdi üts’tõist. Ollimi siski uma ja võõra.

Veere pääl elämise tunnõ om mul kõik’ aig seeh olnu. Ma olõ tuust mõtõlnu kõik’ aasta Eesti Raadioh tüüh ollõh ja telesaadõ «Veere pääl» tull’gi mu mano vas’t tuuperäst. Ma tahtsõ väiga kaia ello ja inemiisi siih vahtsõ piiriga poolitõt Setomaal ja tuud tõisilõ ka näüdädä. Ja nii saimiki kokko – saatõ režissöör Brambati Piitre ja produtsent’ Laiapea Vahur.

Sjool suvõl sai ma arvo, mille seto omma tõistmuudu ku iistläse. Setodõl om uma usk, nä hoitva kokko ja hoitva ummi. Kodoker’ko pühä aigo om kerik ja surnuaid inemiisi täüs. Istutas esivanõmbidõ havva man, süvväs ja juvvas. Mälestedäs ja kõnõldas täämbädse päävä asjo.

Matussidõ man saava kokko kunagi elänü ja parhilla elävä hinge, tuust sünnüs vägi, miä lätt edesi. Tuu vägi tuu Setomaalõ jo mujjal sündünü latsi, pand näid mõtlõma juuri pääle.

Nii lätt mi saatih uma kodo Saatsõhe Kukumäe Arvo, Mitkovitsa esä-imä mano tõmbas Tsopatalo Tiina süä. Taïnah sündünü Kärneri Ülle tund umma vastutust kultuuri edesi viiä. Tani Diana lindas Ameerikast uma katõ latsõga kodoküllä Kuksinna, õt siih latsõ är risti. Raudoja Ahto tege kõrda vanna tallo, tege nii õt olõsi seto muudu. Ja ku kuulõt Obinitsa tütärlatsi leelorühmä «Tsibihärbläseq» laulu, kaet näide käsitüüd, saat arvo, õt aig muut Setomaa inemiisi kül, a midägi väiga umma jääs alalõ.

Ummamuudu elo om tõõsõlpuul traat’aida. Sinnä omma jäänü õnnõ vana, inämbjaolt naasõ. Latsi om vähä ja Petseri kooli aig nakkas ka otsa saama. Tulõ vindläisi aig. Setodõ-iistläisi muistsidõ esivanõmbidõ puult algusõ saanu Irboska jääs näide kätte. Mõla, Taeluva ja tõõsõ ker’ko ja surnuaia jääse kül Essukõsõ päävä ala, a võõridõ inemiisi jaost.

Setomaal oldas harinu pall’o ja kõik’ aig tüütämä. Maa om kehv ja kõik’ aig piät nutitama, kuismuudu ar ellä. Nii omma ka potiseto ummi asjoga Eestimaalõ joudnu. Tollõh kauplõmisõh oll’ vajja kannatust, kavalust ku ka mängu.

Saadõt teteh saimi kokko potisetovooriga, koh olli noorõ mehe Tartost. Nä tõi vana as’a vahtsõhe aigo üle ja illo oll’ mõlõmbal puul - nii ostjil ku müüjil. Tuul kokkosaamisõl paistu vällä, kuismuudu laul, pillimäng ja nal’amõistminõ inemise kokko köüt. Ka kirmaskit om õnnõ Setomaal peet.

Lepä kirmaskil olli lõõdsamehe, lauli tütärlatsõ, laulti üteh ja rühmäviisi, pillihelü lasõ-õs kinkalgi istma jäiä. Setodõ kirmaski omma kimmäl pääväl ja keski ei panõ kuulutust lehte. Tiidäs, õt tuul pääväl, sääl küläh. Tuldas ja ilotõdas. Lepäl oll’ nätä, ku pall’o sünnüs latsi sisse uma rahva vaimu, keski es aja näid tands’ma vai laulma, tuu tahtminõ tull’ näide seest.

Hää oll’ kõnõlda vanõmbidõ inemiisiga, kiä tiidvä elo saladuisi. Õt inemine sünnüs, eläs uma elo ar ja sis lätt minemä. Lätt är siist ilmast, a jääs elävide lähkohe. Tuud kimmäst tiidmist omma täüs Truba naisi Olga ja Anni silmä, tuud tiid nunn Olga ja Petseri Varvara ker’ko papp’ esä Jevgeni. Sääntsiidõ inemiisiga kokkosaaminõ and’ mullõ hingerahu ja tiidmise, kiä ma esi olõ. Õt mul om uma rahvas, õt ma es’ki olõ uma.

 

Sprengi Ale: olõ-i määnestki tahtmist är liina minnä!

Võro maakunna Aasta Inemises valit Krabi Põhikooli direktri Sprengi Ale (37) manu tasus tõisil op’ma minnä, kuis saa väikut maakuuli alalõ hoita. Timä luud opilaisikodo tõi kuuli manu 30 last ja riigi rahha viil päälekauba.

Kas om rassõ juhti väikut piiriviirset kuuli?

Väega rassõ. Om teedä, et riik’ jaga rahha latsi päie perrä ja häste eläse kooli, kon om 130-140 opilast. Meil om latsi 75, a õnnõs om meil vahtsõnõ maja ja ei piä murõhtama, kas katus juusk läbi.

Misasi taa opilaisikodo om?

Sääne opilaisikodu om Eestin edimäne. Võtami siiä joba kolmandat aastat latsi, kiä omma muidu tubli, a saa-i koolin kävvü tuuperäst, et olõ-i kodu tukõ takan.

Mi mõtõ oll’ latsi avita ja mul om hää miil’, et asi om kõrda lännü ja muialgi naatas säändsit kuulõ tegemä. Ku inne teimi kõkkõ hindä tubli kollektiivi jovvuga, sis nüüd om säädüse tugi takan ja riik’ mass kotussõmassu toetust. Tõsõ käävä mi manu op’ma, ilda-aigu käve kaeman näütüses Laheda vald.

Ku kavvas latsõ ti manu tulõva?

Siin tohes olla edimäsest septembrist suvõvaihõaoni vällä, a lats’ saa koton kävvü, ku õnnõ taht. Taha-i, et kodu näile võõras jäässi. A iks kaemi, et nä kõrraligult oppi ja huviringen kävvü saassi.

Kost latsõ omma?

Jõgõvalt, Tartust, a päämäne osa iks Võromaalt. Paiklikkõ külälatsiga saava nä häste läbi. Õnnõ opilaisikotun elämisega är harinõminõ võtt veidükese aigu. Tuu om loomulik, et mõnõ päävä peräst taht lats’ kodu. A nä esi omma ütelnü, et näide jaos om tuu väega olulinõ, et siin näist hoolitas.

Kost tull’ mõtõ sääne opilaisikodo tetä?

Kunagi oll’ sääntsiid latsi hulga Loosi koolin. Ku tuu kuul’ kinni panti, naksi uur’ma, ku pall’o om latsi, kinkal olõssi säänest kuuli vaia. Võromaal oll’ näid umbõs 70.

Kõiki sääntsiid latsi olõ-i muiduki vaia kotost vällä aia, mõnõlõ avitas tuust, ku sotsiaaltüütäjä saa toes olla.

Mu hindä jaos oll’ uudisõs, et egäl aastal ei käü Eestin koolin 4000 last.

Midä latsivanõmba as’ast arvasõ?

Vanõmbilõ sai pall’o seletedüs, et naa latsõ olõ-i kuigimuudu tõistsugudsõ, õnnõ näide op’mis- ja elämistingimüse omma olnu kehvembä.

Olõ-i halva arvamist ei latsi ei vanõmbidõ puult.

Kuis teil paiklikkõ latsiga om?

Pilt’ om nukra. Egäl aastal tulõ kuuli neli-viis’ last, a mitte inämb. A tuu hädäga mõista-i ma mitte midägi tetä. Mul hindäl om kolm last ja avitas! (Naard).

Miä võinu nuuri siiäkanti tõmmada?

Ku om tüüd, sis om siin väega hää ellä. Latsil om vapa ruumi pall’u ja halvu ahvatluisi veidü. Liinan om maru lihtsä minnä kangi ala ja midägi halva tetä, a siin om kõik’ ku peo pääl. Lats’ ei saa minnä ka poodist suitsu ostma: kõik’ tiidvä tedä. A tüü peräst läävä vanõmba iks liina.

Hindäl olõ-i olnu suuvi är liina minnä?

Olõ-i kunagi säänest suuvi olnu. Nikagu siin tüüd om, taha kimmähe maal olla. Või-olla nakasõ noorõ kunagi siiä elämä tulõma, ku saava umma tüüd Interneti tiil tetä.

Küsse Harju Ülle
 

Ka vaenõ või pääd pistü hoita

Oro Astrid,
Kagu-Eesti Partnõrlusõ programmi Võromaa päälik

Vaenõ olla om halv ja häpe. Vaesõlõ tunnus, et kõik’ timä ümbre eläse parõbahe. Pildikast’, (vaesõ inemise kõgõ suurõp varandus vai mälestüsasi innidsest elost), kand ütesuunalidsõh toroh õkva tarrõ läük’pilti, minkal vaesõ eloga peris veid’o ütist om.

Vaesõst inemisõst hoiõtas eräle, kaemalda tuust, et targa tohtriraamadu sääntse nimega nakkustõpõ ei tunnista. Tuu om es’ki andis antav, inemine om jo kar’aelläi, nõrgõba ja viletsäbä tougatas kõrvalõ, hindä seest vällä.

Vaenõ pruum’ tetä näko, et tä ei olõ vaenõ. A sjoo om järjest rasõhõp. Vaenõ hoit ummi kuludõ päält kokko. Kõgõ päält lää-i tä hambatohtri mano, sis lasõ-i inämp lehti kodo tuvva. Kaes üle uma söögilavva, ku vajja, sis paastus. Seo om üts’ näist as’ost, miä lätt tõõsõ poolõ – rikkidõ ilmaga – kokko. Viimädses ütles vaenõ ar eelektrist ja sis latsi kool’tamisõst. Vai tõistpite järekõrrah, kuis kiäki.

Vaesus või tulla õgaüte mano. Ei pästä siih korgõp haridus, nuurus, hüä tervüs vai niisamatõ rõõmsa miil’. Vaesusõ vasta avitas mõnikõrd asjo kokko korjaminõ. Korjat as’a kokko ja pakõt ar. Vaesusõ iist muidoki. Edimält liina – ku höste lätt, sis Tal’nahe. A kindlap om kohegi kavvõbahe. Välämaal om ka vaesust, a tuu om tõistsugumanõ. Pääasi, et ku tä sinno kotost kavvõndõh ka kätte piasi saama, sis tõõsõ tuud nii lihtsähe tiidä ei saa.

Kolmadat aastakka om käümäh Kagu-Eesti Partnõrlusõ Programm’, mink iihmärk’ om vähändä vaesust ja artoukamist, õkva maapaigoh. Sjoo ao joosul om 60 inemist Võro, Põlva ja Valga maakunnast saanu kogokunna vedonikõ koolitust. Kogokonna vedonigu piäsi olõma uma kogokunna hinge, inemise, kedä usaldõdas kullõma murrit ja vidämä külä ütitsit tegemisi.

Programm’ ei paku vedonigõlõ ütsindä koolitust. Om tettü eräle rahapung, kost saat projektiga rahha küüssü uma külä ja tegemiisi jaost.

Vahtsõaastakuu lõpul saiva vedonigu Rõugõ lähkül kokko ja peivä voorumit. Kõnõldi tettüst ja plaanõst, a ka hätist. Nuuri ja latsilda külä, viinaputõl’, innitsidõ majandidõ suuri majjo elänigu, kiä omma jo väega pall’o ar harinu tuuga, et abiraha tulõva. Latsõ, kiä olõ-i umah eloh nännü tuud, et imä vai esä tüühhü läävä. Miä annasi näile inemiisile usko? Kuimuudu mõista tähele panda, löüdä tiirada tuuni, kiä api vajas? Anda tälle julgust hoita pää pistü ja tunda elost rõõmu, esiki, ku olõt vaenõ.

Imehti tuu üle, et voorumil kõnõldi väiga veid’o poliitikast. Paistu, et olti arvu saanu, et tuul olõ-i määnestki mõtõht. Pühhikaardist, minkõl pääl hinnäst jõuluvanas tennü poliitik, kõttu täüs ei saa. A vorstiraasast, minkõ jahimehest naabrimiis’ salahuisi tüüldä pereesä lavva pääle jätt – tuust külh. Eesti küläkogokunna tulõvik om tuuh, ku mõistõtas kokko hoita, arvati. Tuu om jo väega lihtsä asi, a kas jo ülearvo pall’o olõ-i jo valinu pakkuminegi tiid?

Umõhtagi tabasi minno sjooh kargõh talvõpääväh, pääle katõpääväst kuuholõkit määnegi artundminõ – ku veid’o om näil lihtsil Eesti inemiisil välist, ku pall’o, nii pall’o seeh olõvat tsärinät.