Sannaliha pand suu vett juuskma

Saarõ Evar

Üts’ keväjäne tüü, midä Võrumaal iks tetäs, om lihasuidsutaminõ. Uma Leht uurõ Mõnistõ valla inemiisi käest, kuis hää suidsuliha saa ja määndse nipi tuu jaos omma.

Sannan suidsutõt tsialiha om korgõn hinnan egäl puul ja võisiki olla üts’ keväjädse Võrumaa märk’ nii uma rahva ku küläliisi jaos.
 

Fastrõ Alfred ja Käärmani Hilli omma õkva käünü sannan maitsman, kas liha om pehme.

Tuusjaos, et hääd suidsulihha tetä, om vaia suidsusanna. «Suidsuahuliha ilman tuud ei olõ, miä sannaliha,» ütles Fastrõ Vilma (79) Sarust. Suidsuahu om pall’u äkiline ja sääl ei saa lõunu hiitä. Üts’ Vilma sugulanõ oll’ vanast Läänemaalõ elämä lännü ja imetellänü: ei olõ-i näil suidsusannu ja lihha süvväs suidsutamalda, niisama suulvii seest võedas ja pandas leevä pääle. Või ku jälle!

Kuud piät kaema

Vanast, ku külmetüisi es olõ, oll’gi põhilinõ, et suidsutõt liha vähämbält poolõ suvõni saisnu. Suulamisõ ja suidsutamisõ man tetäs vahet, kas om vaia suvõlihha vai veidemb soolast ja pehmembät lihha kõrraga süümises. Suvõlihas suidsutõt lappõkülg’ saisõ aidan häste, a kindsulihalõ tükke iks kärbläse pääle munõma. Tuuperäst hoiõti kindsulihha viläsalvõn. Seo ilma aigu hoitmisõga hätä olõ-i ja Vahtsõ-Roosa naanõ Pehlagu Leili (63) ütles, et nii kõvva suulvett, kon muna pääl sais, tä tsialiha jaos ei tii. Ülearu kõva suulviiga suuldus liha pikä aoga väega är, a ku õnnõ paar’ nädälit soolan hoiat, jääs kindsuliha keskpaik makõs.

Tõnõ päiv tulõ lihal jo kamarapuul alla käändä.

«Sama kuuga piät suidsutama, määntse kuuga tsiga tapõt om, sõs saa kammar’ pehme,» avaldas Pehlagu Leili uma päämädse kundsi. Fastrõ Alfred (80) Sarust ütles, et tuud tiid egäüts’, ja et noorõ kuuga tsika tappa ei toheki. Nii tsiatapminõ ku suidsutaminõ piät käümä vana kuuga. Muidu minnev liha likõs ja hallitama.

Tuusjaos, et liha üttemuudu suuldunu, lõikas Tulviste Ilona (72) Vahtsõst Roosast kindsutükül luu vällä. Pehlagu Leili tuud ei tunnista, ütles et ku kondi vällä võtat, ei olõ liha maidsõ iks inämb tuu.

Fastrõ Alfred arvas, et suulvii kiitmine om vahtsõmba ao muud. Pehlagu Leili jäl ei taha kuuldaki, et kiitmäldä suulviiga võit liha suula panda. Küll omma mõlõmba ütel meelel, et suulvii vaihtaminõ asja puhtambas ei tii. Innemb tõmbas tuu õigõ maidsu liha seest vällä. Üte suulleemega läbiajaminõ ollõv kõgõ parõmb ja inne ku ilma lämmäs läävä, tulõ suidsutaminõ ette võtta. Lämmäga lätt veresegunõ suulliim’ kipõlt haisama.

Suuldunu liha võedas õdagu inne suidsutamist nõrguma. Sanna lae ligi säedäs lepäpuust orrõ. Liha suidsutamisõs kütetäs sanna õnnõ lepäpuuga, alustusõn kuiva, perän tuuraga. Vahtsõ-Roosa naasõ pandva lepäle uibuossõ ka vaihõlõ, pidi parõmba maidsu andma. Sarun pandas inne lõppu kadajaossõ ala, et liha saanu parõmba lõhna ja saisnu parõmbidõ. 

Sannan suidsutaminõ võtt aigu kats’ päivä. Edimäne päiv pandas liha üles, kammar’ säedäs ülespoolõ ja kütetäs sann küländ kuumas. Ku õigõt kuuma ei anna, või juhtu, et liha lätt happama, tiid Tulviste Ilona. Suulliim’ juusk lämmistüvä liha seest häste vällä, a rasv ei jõvva viil sulama naada. Ku joba puhast rasva nakkas tsilkma, om õigõ aig vunki maha võtta ja õnnõ tuura lepäga küttä.

Tõnõ päiv lätt maitsmisõs

Edimädse päävä õdagu lastas tulõl alt är kaoda ja jäedäs liha üüses hauduma. Tõsõ päävä hommugu käändäs liha ümbre, säedäs kammar’ allapoolõ. Kütetäs tasadsõ tulõga edesi. Nüüd või egasugutsiid viguriid tetä, lõunu visada ja kadajit paluta.

Õigõt kuuma kaesõ vana suidsutaja rasva tsilkmisõ perrä. Fastrõ Alfred ütles, et edimädse vabariigi aigu es tohe üttegi rasvatsilka kaoma minnä. Kõik’ paa, panni ja suurõmbat sorti supitaldrigu säeti sanna põrmandu pääle ala.

Ku liha valmis nakkas saama, nakkasõ sanna manu uudishimuliku vuur’ma: kas saa ja kunas maitsa saa? Sakõst tuvvas joba inne mahavõtmist putõl’ vällä ja käüdäs savvu sisse kindsuviirt lõikama. Tuu man kõnõldas juttõ inneskiidsist lihasuidsutamiisist: kunas kinkal kuumus kamara pistü oll’ käändnü, kuimuudu ihnõl perremehel likõ tossutamisõ pääle sannatäüs lihha hapnõma läts’. Pääle sõta olli pernaasõ üüse sanna man maganu, et mõtsavelle es tulnu lihha varastama.

Tunn’ aigu inne mahavõtmist lüvväs sannauss’ valla ja jahutõdas liha maha. Sõs lätt jagamisõs, selle et hariligult om iks mitmõ perremehe liha kõrraga suidsun.

Fastrõ Mariko pildi



Tütärlats’  löüd’ hää maatüü

Harju Ülle
 

«Tuu om võlss’ jutt, et nuuril olõ-i maal midägi tetä!» om kimmäs Kääri Reelika (21) Sulbi küläst Tuti talost, kiä tege koton kipskujokõisi ja tiin’ noidõ müümisega peris häste.

«Ma arva, et sääntse as’aga saa är ellä külh – ku kõik’ aig laatu pääl kävvü, tulõ rahha peris pall’o,» arvas tä. «Jaanuarist märdsini om laatu veidü, a main om joba ullimaja: ütel nädälivaihtusõl mitu tükkü.»
 

Kääri Reelika ütles, et inemise himostasõ kõgõ inämb hobõsõ, pini ja Miki-Hiire kipskujokõisi .

Parhilladsõs om Reelika kujokõisi möönü viis’-kuus’ aastakka ja tunnistas, et tege joba massitoodangut. Timä kujokõisi müü ka sõsar ja es’ki üts’ koolisõsar Villändi Kultuurikolletsist om joba «pisiläse» külge saanu.

«Kõik’ alas’ tuust, ku saimi Norrast kipsivormi,» seletäs Reelika. «Oll’ väegadõ põnnõv kipsist asju kokko plätserdä. Päält tuud näütsimi kujotegemist naisi seldsin ja naksimi hillä-tassa laatu pääl käümä.»

Kujokõisi tegemine olõ-i väega rassõ, a võtt iks aigu. Ku kujo om vormi pantu, kuios mõni asi katõ tunniga är, a peris kuivas saava kujokõsõ nädäliga. Sis tulõ naa är värmi ja müüki panda. Kõgõ inämb himostasõ inemise hobõsõ, pini ja Miki-Hiire kujokõisi.

«Omma peris kipsivärmi, a neo omma väega kalli,» seletäs Reelika. «Ku ma lasõ latsil värmi, sis na tegevä iks guašiga ja pandva PVA-liimi pääle.»

Kanõpi laadul omma latsõ joba mitu kõrda kujokõisi värv’nü ja seo aasta tel’se Kanepi gümnaasium latsilõ pordsu kujokõisi ka koolin värv’mises.

Taht maalõ jäiä ja tallo pitä

Reelika ütles, et tä taht tulõvikun maalõ jäiä ja tallo pitä. «Säänest kipsitüüd om maal pall’o parõmb tetä, saa vabalt mulista,» löüd tä. «Suvõl käve velle klass’ mi man ekskursioonil ja latsõ saiva kätt pruuvi.»

«Ma arva, et maal saa väega pall’o är tetä, ku inemine õnnõ taht,» löüd Reelika, «a siin Sulbingi: istva bussijaaman ja tii-i midägi. Võissi kasvai kodo kõrda tetä, lilli istuta... Käsitüüd saa ka tetä ja ku mõista-i, saa naisiklubin oppi. Ma müü kõik’ aig naisiklubi asju, nii et müügikotus om kah olõman.»

Reelika teedä om hädä tuun, et nuurilõ andas kotost rahapakk’ kätte ja nä piä-i kaema, kuis elämisrahha tiini.

«Ku ma määnestki asja taha, sis kae, kuis tuu jaos rahha saia,» ütles tüükäs tütärlats’ ja seletäs, et pand’ viil maas’ka ka maaha, väiku lapi, turu pääl müümises.

Reelikal om üts’ unistus, minkast tä kirot’ ka SL Õhtulehele: tä taht võtta sällätävve kips’kujokõisi ja kävvü läbi kõik’ latsikodo.

Kujokõisi saassi värmi kõik’ latsõ, kiä tahtva. «Hää, ku määntsegi raha tagasi saassi, a umast aost olõ-i mul latsikodolatsi jaos kah’o,» löüd Reelika, kinka vanaimä oll’ kah latsikodolats’.

Harju Ülle pilt