Meistre ehitäse Kuugõmäed üles

Saarõ Evar

Kauksi lähküle Kuugõmäele om perämädsil aastil väega huvitav elu tegünü – kats’ kõvva palk’majameistret Lõbu Ragner (32) ja Kommusaarõ Silver (35) ehitäse taha ummi elämiisi.

Tan tetäs kõkkõ veidükese tõistmuudu ku seo ilma aigu harilik: matõrjaal’ om mõtsast tuud vai vanaaolidsõ traditsiooni perrä toodõt, tüü piät olõma täpsä ja vällänägemine fantaasiarikas.

Kommusaarõ Silver kitä-i, et timä maja aknõ tuult läbi ei nakka andma. Suurõ tuulõga piätki veidikese tarrõ puhkma. Saarõ Evari pilt

Talu alavärjide manu om üles lüüd väikene kuvvõkandilinõ tarõ, miä pakk ehitäjile edimäst päävarju. Tuu tarõ lastukatus om peris imetegu. Kuus’ harjajuuskvat külge ja aknidõ kottal nõstõt kaartõveere andva õkva säändse pildi, nigu kunstnikõlõ miildüs joonista latsi muinasjuturaamatilõ. Edesi jääse tulõjalõ silmä maakivist aidamüürü, midä om naatu valgõ lubjamördiga paikama. Taha piät tulõma Lõbu Ragneri maja. Ku küssü, et kuis sõs palk’majameistre nakkas kivimajan elämä, vastas Ragner, et palgitüü mõistminõ om Eestin joba jälleki jala ala saanu, nüüd tulõ oppi ka savisainu tegemist ja maakivimüürü ülesluumist.
Ragner, kiä aastit tagasi alust’ palk’majatüü oppamist Räpinä mõtsakoolin, lõpõt’ esi ildaaigu restauraatorikursusõ Talliina kunstiülikooli man. Säält omma peri timä tiidmise lubjamördist.

Kotus pruuv’misõ jaos

Järgmine hoonõ om tallihundamendi pääle tett lambalaut. Laudal om hainaturbist katus ja turbidõ ala om pant kõotoht, nigu traditsioon’ ette näge. «Tõrvapapp’ ku isolatsioon’ üle kümne aasta vasta ei piä, a kõotoht pidä kuus’sada aastat,» kõnõlas Ragner.

Kuugõmäe turbakatus om esiki seo vihmadsõ suvõga är närvetänü ja kuiunu. «Veits ohukõnõ sai,» arvasõ poisi. «Kõgõ seo kotusõ üts’ mõtõ oll’gi, et pruuvi ja katsõta,» kõnõlas Ragner. Ku lähät tõsõlõ tegemä vai nõvvu andma, taht tuu kõrraga hääd asja saia.

Ragner om üten Uusi Andresega joba aastit uuėnu ja lakja jaganu vannu Lõunõ-Eesti ehitüsmeistride tiidmist. Tuu jaos om näil uma virmadõ kõrval olõman MTÜ Vanaajamaja. Küsümiisi tulõ Vanaajamajalõ pall’u, 5-7 tükkü nädälin.

Kommusaarõ Silveri vahtsõnõ tarõ om pistü pant Kuugõmäe kõgõ korõmba kundi pääle suuri puiõ vaihõlõ. Nii jämmest palgist sainu nal’alt kongi ei näe. Muiduki om tan tarvitõt päämidselt mõtsakuiva palki. Nuka omma tettü mi maa uman stiilin rist’tapiga. Silmä nakkasõ juraka kiilu pistüpostõ all, midä lüvväs tagasi, ku maja vaos. Kõik’ aknõ- ja ussõpiida omma höörikust palgist, vaomisõtapi sainapalkõ seen omma peikliga vällä raodu. Aknõraamõ jaos lõigatas perän tuu piida sisse soonõ.

Silverile ja Ragnerile ei miildü, ku palk’ inne sainapandmist nii üle kraabitas, et tälle sukugi mähkä pääle ei jää. Uma maja palkõlõ om Silver esiki küländ pall’u ossajupikõisi külge jätnü: hää rõivit riputa. Pistüposti omma koguni peris pikki ossõ täüs, miä and majalõ vällänägemist manu. «Küll sa nakkat naid ossõ maha raguma, ku pääd är pesmä nakkat,» oppõlõs Ragner. «Ei nakka ma midägi,» jääs Silver hindäle ja umalõ kunst’nigutundõlõ kimmäs.

Tuu iist palgi varaminõ om tett nii, et kongi väidseterrä saina vahele ei aja. Seo maja palkõ varati kats’ kõrda: suurõst luust vararavva ja saega, perän tõmmati juun’ risti peikliga ja tahvitsõdi kirvõga.

Maja saina om Silver üle tõmmanu kuumutõt linaõli ja pedäjätõrva seguga.

Käsitsitüü nõud kannatust

Kommusaarõ Silver om parla Räpinä mõtsakooli palk’majakursuisi oppaja. «Umbõs viiendikul noist, kiä kursusõlt läbi käävä, om annõt käsitüü pääle,» hindas tä. Ragneri aigu oll’ rohkõmb noid, kiä uma raha iist opma tulli, sõs võisõ esiki kolmandikulõ soovitusõ üten anda. Ülejäänüist poolõ olli Ragneri meelest säändse, kiä viil hindä jaos võiva ehitä. Ja üts’ kolmandik kursusõ lõpõtajist olli iks säändse, kinkal olnu parõmb käsitsi ehitämisest häste kavvõdalõ hoita.

Naa noorõ mehe omma häste pall’u kõnõlnu vannu ehitüsmiihiga ja näil om uma kimmäs käsitüümõttõviis’. «Põhilinõ om meil seo, et kõik’ piät umast mõtsast võtta olõma. Läät mõtsa ja tuut. Vai ostat läbiproovit matõrjaali, miä om aastasatu joosul näüdänü, et tä pidä. Vahtsidõ asjuga ei tiiä ilmangi, määne tä 20 aasta peräst vällä näütäs vai ku kavvas tedä üldse saa.»




Ilvese Aapo pand’ Võõpsu palama

Harju Ülle
ylle@polvakoit.ee

Ku inne pidi vanõmba inemise verevä hiussõpahmakuga Ilvese
Aapot (32) Räpinä pääl tavalidsõs hol’dos, kinkalõ miildüs nuuri
tütär’latsi kaia, sis pääle suvõnäütemängõ «Ööpik Võhandu
kaldalt» ja «Wõõbsu palas!» kirotamist om Aapo avvustõt miis’.

Ilvese Aapo ütel´, et naarsõ umma näütemängu kaiõn tõisi kotussidõ pääl ku tõsõ: «Ma naari, ku näil võlssi läts´  ja kuis nä tuust vällä tulli.» Harju Ülle pilt

«Seo aasta om rahuligumb, minevaasta oll’ külh peris hirmsa,»
kõnõlõs Aapo tunnõtusolõmisõst. «Puuti oll’ rassõ minnä: maru
kavva aigu läts’ ja käsi vässü är. Egäs juhus ütli egäle inemisele
tere – muido olõssi mõtlõnu, et olõ ülbes lännü!»

Kukki Aapo ütles, et täl üts’kõik’, midä inemise täst arvasõ,
tunnistas tä, et uut’ süämevärrinäga, kuis Võõpsu inemise tükkü
«Wõõbsu palas!» vasta võtva. «Et nigu Räpinä ts’uhkna tulõva
Võõpsut palotama,» peläs’ tä. A inemise olli rahul ja tüküle
tull’ es’ki lisäetendüs tetä.

«Joba minevä aasta kai, et tulõ väiku kogokunna mutõl’ kokko,
sändse mi täpsäle olõmi,» om Aapo rahul tuuga, kuis valgõ
pääga puhkpillimehe, keskiälidse daami ja noorõ timä
näütemängun umavaihõl väega häste kuun mänge.

«Tulõ hindä üle eis’ nall’a tetä, muido nakkasõ tõsõ su üle
naarma ja tuu om veid’o hullõmb,» löüd Aapo. «A ma es
julgu rahva siän istu, selle et ma naari tõisi kotussidõ pääl
ku tõsõ. Ma naari, ku näil võlssi läts’ ja kuis nä tuust vällä
tulli.» Uman näütemängun miildü Aapolõ kõgõ inämb kotus, kon
üts’ ts’ura lubasi tõist mängi ja sis hindäle pessä anda.

Näütemängõ kirotõn omma Aapo silmä «valla» lännü ja tä pand’
tähele, et olõ-i Räpinä ja Võõpsu inemise saa aastaga joht suurt
muutunu.

Wõõbsu Priitahtlike Pritsimeeste Seldsi protokollõst saa vällä
lukõ, kuis pritsumehe vinne soldanilõ tappa anni, ühingu takast
markõ varasti ja palama lännü maiu inämbüste kistutama es jovva.

Parla mänge pirtsimiihi päälikku Operi Vello, kiä sai Räpinä pääl
pinipesmisega kuulsas ja tetti tuuperäst keriguvanõmba kotussõ
päält valla. A ehtsit Võõpsu tsurri sai nätä minevä kuu 24. pääväl
pritsikuuri iin, kon kats’ tükkü olli pantu morro niitmä. Tsura
peesüdi katõ uhkõ morotraktori pääl ja mänge mobiili pääl
hussimängu.

Aapo olõ-i tuuga nõun, et näütemängust saava arvu õnnõ
paikligu inemise. «Lavastaja (Adlasõ Raivo) es mõista ka kiilt,
ku tä tull’, oll’ nigu Malvius meil,» indsitäs Aapo. «Nüüd tä
joba mõist. Ma olõ sändsit kavaluisi inne ka tennü, et panda
mi kiilt mõistma põh’aeestläse ja nuu, kiä omma uma keele är
unõhtanu.»

Kiil’ and Aapo meelest inemisele kats’ mõtlõmist. «Tuud tulõ
är kasuta: ku tutval primadonnal om määnegi jama, tä mõnikõrd
helistäs mullõ ja ikk,» seletäs tä, «sis nakka tälle umma keeli
vasta kõnõlõma. Täl tege mõtlõminõ klõpsu är ja tä saa eis’
ka arvo, et olõ-i hullu, olõ-i hätä midägi!»

Ätik olõssi avitanu

Rauba Kalev

Külmävõetuid kässi vai jalgu saa tohtõrda ätikäga. Viinakompressi tegemine või mõnikõrd halvastõ minnä, a kuusõvaik võtt haava paistõtust alla ja kiiv vesi tohtõrdas umbõminemä nakkavat kotust.

Ku ma umal aol Vinne sõaväen olli, sis vabal aol lugõsi vinnekiilsit raamatit. Üts’kõrd lugõsi, et laivamehe tohtõrdi külmävõetuisi kässi-jalgu ätikäga. Ku ma 1968. aasta sügüse sõaväest vabas sai, sis tuulsamal talvõl külmäs’ mul suur’ hää jala varbas är. Kats’ nädälit inne minnu külmädi kats’ miist mi küläst viil jäseme är: ütel külmi käsi ja tõsõl kah suur’ varbas. Mehe lätsi arsti manu ja ütel võeti käsi maha ja tõsõl varbas. Perän haav es paranõ, sis võeti mehel viil puul’ jalalapa maha ja tagatipus läts’ tä hullus.

Mul oll’ halv iinkuju iin ja ma pelksi arsti manu minnä. Märge, et ei lää kohegi, saagu, miä saa. Vali ätikät pääle ja jäi uutma, miä juhtus. Varbas mädäsi hirmsalõ, õkva luuni vällä. Oll’ nii, et ku ätikä mõjo är kattõ, nakas’ varbas hirmsalõ valutama, a ku tuud pääle panni, haav es valuta. Sääne olõminõ oll’ jaanipääväni. Sis nakas’ haav kinni kasuma ja parasi tävveste är. Tarvidi 30% ätikät ilma lahjõndamalda. Ainus vikur’ oll’ tuu, et haava es tohe kinni mähki. Sis olõssi jala är hautanu.

Lugõsi, et ilda aigu võeti ütel mägironijal sõrmõ- ja varbaotsa maha, et salvi es avita külmä vasta. Esi olõ tävveste kimmäs, et ätik olõssi avitanu.

Viin, kuusõvaik ja kiiv vesi

Üts’ miis’ sattõ sügüse sügäväle kraavi, oll’ ts’ommin kah ja kraaviperve nilbõ. Suurõ vaivaga sai vällä. Ku kodu läts’, mähkse kihä 40% viina sisse hämmätü marliga kinni. Et viin är es auranu, pand’ kõgõ pääle viil kile. Nii mähkse tä hindä alakihä kõtuni kinni. Hummukus võtt’ viin naha maha nigu väidsega nilutu. Ku kinniköütmisega kompressi tetä, sis piät kül viinalõ puul’ vett manu pandma.

Ku viil olli kuvvõnda klassi pois’kõnõ, olli üten imäga kolhoosi rehel. Sääl juhtu nii, et lei kogõmalda viglaharu jalalabast läbi. Tuu juhtu õkva tüüpäävä algul, es tihka kinkalõgi üldä ja olli rehel õdaguni. Õdagu kotun näi, et jalg paistõn ja valutas. Lätsi mõtsa, võti pehmet kuusõvaiku, mähkse vaigu ümbre jala. Hummukus oll’ paistõtus kaonu ja jalg parasigi är. Imäle ja esäle es ütlegi, kõnõlamalda tohtri manu minekist.

Ma olõ 60 aastat vana, a siiämaani ei tiiä ma, miä om jalatalla vai sõrmõ umbõminek’. Nigu sõrm’ vai varbas valusas jääs, nii tsuska tuu ruttu kiivä vii sisse. Kiiv vesi palutas patsilli är ja umbõt ei tulõ mitte kunagi.

Kost ma umilõ lambilõ sügüses oina saa?

Lamba omma mu kodomajan iks alati olnu, nii kavva, ku mäledä. Väikun latsõn võeti iks karja ka üten. Oinit kül pelässi. Inämbüsen olli nä suuri keerun sarviga, mõnikõrd olli es’ki lambil sõrmõpikkudsõ sarvõ pään. Ku pässil olli sõrmõpikkudsõ sarvõ, sis nuu murduva iks kakluisin är ja pää sai veridses. Tsolgo külä tallõ kari käve ütidsen kaëan, a sügüsist naabrusõn, sis oll’ alati oinidõga hädä. Nä tüksevä mu lambidõ manu. A ku uman kar’an kah oll’ oinas, sis läts’ suurõs tapõlusõs valla. Vahel oll’ jälki mõni mu uma lammas kipõ tõisi manu pagõma.

Viil mõnõ aasta tagasi oll’ meil väega suuri keerun sarviga kuri oinas. Esäle-imäle – kaonuilõ – miildü tuu oinas väega. Illos pikk’ vill sälän ja esi oll’ tä kah suurõmba kihäga. Nuu sarvõ omma mul kapin alalõ. Minevä sügüse oll’ nuur’ oinas kah keerun sarviga – nuu sarvõ omma kah alalõ. Sarvõ omma ilustõ päätükükese külen.

Kukki imä jätt’ iks pikembä hannaga lambit kasuma, om näil iks hand lühükene, pää-jala musta. Kõtualunõ lätt tavalidsõlt pall’as, lõvva alt tokõrdus vill kah är. Tõulambidõga võrrõldõn omma nää kehvembä välimusõga. Parla om mi kandin paaril talunikul valgidõ päiega tõulambit. A kost ma ummilõ lambilõ sügüses oina saa? PRIA taht, et oinas olõssi võõras. Mul om parla katõssa lammast, noist säidse om täüskasunut, a lähükesen ei tiiä inämb sääntsit lambit ollõv, a kimmähe koskil om!

O. R. Tsolgost