Tulõ naada riigi ja maarahva vahemehes

Vahtsõ ilma võimaluisist

Niilo Tiit, Nopri mehest riigikogolanõ

Mu Riigikogon-olõmisõ aig om olnu viil nii lühkene, et midägi väega tõsist vällä üldä. A tuu om külh selge, et maarahva üle otsustasõ tihtipääle tõsõ inemise vai hoobis tundõ. Nii sünnüsegi mi säļgä tulõva säädüse, elostandardi ja riigli.

Et ma juhtu olõma riigivõimu teostavan selts'kunnan, om siskina võimalik esi üten avita toolõ, miä riigin tegemisel.

Tahassi innekõkkõ aia maaello pututavit asjo. Terven Riigikogon olõ-i kõrralikku maaelo esindämist. Ma püvvä koko teedüst tuu kotsilõ, miä hindäst korõmbal liigus ja vastapiten – anda teedä, määndse murrõ ja vajadusõ inemiisil omma.

Täämbä tüütäse mõlõmba kehväste: alt üles joudva teedüs om mulkõga vai olõki-i tuud sukugi. Taasperi, üllest alla, jõvva-i ka tuu, midä tavalidsõl inemisel olõssi riigitüüst vaia teedä: määndse võimalusõ omma maainemisel kasvai iinsaisva euroliiduga seossõn.

Riigikogon om jälki vaia tõõsta, et maaelo ei võrdu põllumajandusõga. Kon põllumajandust suurt olõ-i, sinnä nigu olõki-i midägi vaia: sääl jo kiäki midägi ei tii! Sääne ettekujotus om parhilla pall'odõl.

A om nätä, et põllumajandusõ osa maaelon jääs lähiaol viil vähämbäs. Toolõ ärhäöväle osalõ om vaia tõsist asõainõt. Miä tuu piät olõma, tuu ots'misõn piät üten lüümä mõlõmba: inemise ja riik'. Vahtsõ ilma aol omma vahtsõ võimalusõ, a kuis noid är kasuta, tuu om rassõ asi.

Nuu võimalusõ, miä omma köüdedü euroliiduga, võiva aga jäiäki õnnõ võimaluisis, ku mi teedüst ei saa, tegutsõma ei nakka ja ku olõ-i abiliisi, kiä avitasõ. Proovi teedüsse andmisõ suhtõn anda hindäst parimba ja otsi võimaluisi, kuis tiidmine peräle jõvvassi.

Rassõ om ümbre kukada arvamuisi, et kel maal tüüd olõ-i, tuu om kas joodik vai taha-i muido tüüd tetä. Naa ütlejä olõ-i esi süvenenü põhjuisi sisse. Nigu üteļ Võrno Hannes: midä korõmb ülembüs ja midä vingõmba autoga sõit, tuud veidemb astus tä umast Mersust vällä ja tuud vähämb tä elost mõtsan tiid.

Mu hindä rolļ Riigikogon om täämbä viil täpsüstämisel. Maaelo kommisjonin om katś Res Publica inemist seen ja ma looda süämest, et ma sinnä kotusõ saa.

Kimmähe ei lähä ma sinnä vällä ajama Miss'o kooli ehitüse lõpõtamist vai määnestki pisi-ettevõtmist, miä kellelegi väega või miildü. Tahassi olla põhimõttidõ iist saisjidõ hulgan. Ma olõ-i kunagi hiilanu helü tugõvusõga, proovi asju selges tetä tasakaalukalt, veenmise ja selgitämisega.

Mille peräst ma hinda Res Publica nuuri, om tuu, et nä omma seenimaani õnnõ hääd tegemise tahtmist vällä näüdänü. Olõ-i tuud hirmugi, et ku ummi saisukotussit põhjõndat, sis nimä sinnu är ei kullõ. Hädä om tuun, et suur' osa maainemiisist ja mitteedukist omma kibõstunu, taha-i ummi mõttit ja ettepanõkit vällä kävvü.

Võimalusõ hindä suuvõ riigile vällä üldä ma kimmähe luu, küsümüs om tuun, kuvõrd sutva maainemise tuud kanalit kasuta. Tuu sõltus meist kõigist ja must hindäst loomuligult kah. Ku mi kõił väega tahami, sis saami muuta tuud protsessi, miä täämbä paistus ollõv meist nigu sõltumalda.

Ma usu, et kellel iks käe õigõst kotusõst vällä kasusõ ja aususõga om kõił kõrran, om maalelon ärelämise võimalus kimmähe olõman. Ku lähkül tuu kodolävele om, om muidoki esiküsümüs.

 

Vodi Laivi: ummi latsiga nakka kimmähe võro kiilt kõnõlama!

Vodi Laivi (24) om Haanist peri nuur' ja väega opihimolinõ tütär'lats', kiä lõpõt' keväjä ülikoolin kats' erialla kõrraga ja avitas parhilla Võro instituudih eesti-võro sõnaraamatut kokko panda. Tä opp' seost sügüsest magistrantuurih edesi ja tulõvikuh taht midägi tuu hääs är tetä, et vanõmba nakkasi latsiga umma kiilt kõnõlõma.

Kuis jõudsõt kõrraga lõpõta eesti keele ja psükoloogia eriala?

Üteldäs, et kiä pall'o tege, tuu pall'o jõud. Tahtsõ õnnõ psükoloogiat oppi, a saa-as edimädse huuga sisse, peräh löüdse võimalusõ taa asi kõrvalt är tetä. Magistrantuurih opi edimält ütte – eesti kiilt. Tõnõ plaan' kah kongi tiksus, a magistrantuurih omma nõudmisõ suurõmba, ei jõvva kõrraga, tüül kah käü. Uuri võro keele pehmendüst. Ülikooli lõputüüga alosti taad teemat, parhilla lää pehmendüse helülidse poolõga edesi kah.

Tavalinõ inemine saa-i joht taast teemäst arvugi, minkperäst tuu su jaos põnnõv om?

Mu jaos om põnnõv, et kiäki olõ-i taad asja inne uur'nu. Üteldäs, et eesti ja võro keele pehmendüs omma väega erinevä, ä kiäki tiiä-i kuimuudu täpselt.

Miä om võro keele man põnnõv?

Taa om illos. Muidogi, egäüts' ütles, et timä imäkiil' om kõgõ ilosamb.

Pall'o löüdvä, et oppi tasus hoobis virmajuhis vai juristis, sis lätt elo häste?

Naid virmajuhtõ om esiki pall'o. Ma olõ uma kodokotusõ patrioot' ja tii tuud asja, miä om mu meelest õigõ. Ma sai uma ala pääl tüüd ja ku häste tahta, või egä ala pääl tüüd saia.

Kas olõt läbilüüjä inemine?

Ma ei jätä joht, ku ma midägi ette võta!

Midä sa tahassi siin Võromaal ärä tetä?

Kimmähe taha, et siin elo vähägi parõmbas läässi. Ja et latsõ rohkõmb võro kiilt kõnõlasi. Ega naid latsi inämb väega pall'o ei olõ, kiä viil võro kiilt mõistva. Tuu om vanõmbidõ süü kah, võrokiilse vanõmba kõnõla-i latsiga võro kiilt. Ei tiiä, midä nä sis pelgäse?

Mu vanõmba omma ummi latsiga kõik' aig võro kiilt kõnõlnu. Võro kiil' oll' edimäne kiil' mille ma suuhtõ sai. Siiämaani om meeleh üts' juhtuminõ, ku imä läts' liina kangapuuti ja jätse mu vällä latsiga mäng'mä. Saa-õs sis mitte arvu, milleh asi om: minä sai arvu, millest nä kõnõli, a nimä saa-õs arvu, millest ma kõnõli.

Nüüd om nii, et mu uma veli, kel om kats' väikeist last, kõnõlas kotoh ummi latsiga võro kiilt. Mõistva tuugipoolõst eesti kiilt kah.

Kas latsilõ piässi rohkõmb võro kiilt oppama?

Piässi rohkõmb tüüd tegemä latsivanõmbidõga. Ku nä kotoh kõnõlasõ latsiga eesti kiilt ja koolih proovitas latsilõ selges tetä, et ka võro kiilt olõssi väega vaia oppi, sis pall'o saa-i tuust arvu. A ku õks kotost pandas tiidmine sisse, et võro kiil' om tuu õigõ kodonõ kiil', imäkiil', sis vas't jääs kiil' püsümä. Koolioppus ütsindä avida-i.

Kas piässi ka võrokiilne latsiaid olõma?

Piässi külh, a kost nuu raha tulõva? A Võromaa latsiaiuh võinu olla nigu koolõh võro keele oppus.

Midä ütlet noilõ, kinka meelest olõ-i võro keele oppamisõl määnestki mõtõt?

Ku läämi Euruupa Liitu, võiva mõnõ üteldä, et misjaos üldse eesti kiiltki pruuki, jätämi taa maaha, inglüse keeleh om pall'o lihtsämb maailmah läbi lüvvä. Mis tunnõ sis olnu? Täpsäle sääne sama tunnõ om noil, kelle imäkiil' om võro kiil'. Imäkiil' om umaette väärtüs ja taad tahtva kõik' alalõ hoita.

Hindäl sul viil peret ei olõ?

Olõ-i viil jõudnu. Mõttõ iks omma, kuis sis muido. Ku kunagi uma latsõ tulõva, kõnõla näidega kimmähe võro kiilt.

Kas tahat maalõ vai liina elämä jäiä?

Maal om parõmb, a olõ-i säänest kotust, kohe elämä minnä. Kotoh om rahvast hulga ja ruumi vähä, hädäga piä Võro liina elämise kaema. A ku kodo vähägi ruumi mano saa, koli õkvalt maalõ tagasi är.

Küsse Harju Ülle