elo

Tiitsi Ülo (34) Mõnistõ vallan Kuudsil kasvatas ütsindä nelä-aastast tütärd. Lats' oll' aasta ja katõssa kuud vana, ku imä är tõsõ mehe manu läts'.

Ülol tuust kahju olõ-i: «Tä tüksegi väega latsõ pääle rüük'mä, ma kai, et rikk latsõ niimuudu är.» Edimält oll' muiduki rassõ. Lats' tull' õkva latsiaida panda, a tä es olõ viil poti pääl käümägi op'nu. Üüse heräsi üles ja küsse immä. «A nüüd, ku imä viimäte kaeman käve, sis es kutsuki imäs, õnnõ tädi ja tädi,» muigas Ülo.

Tiitsi Ülo tund uma tütrest Roosist suurt uhkust. Tuu kaald üles kiusatusõ jäiä pääle tüüd tõisi mõtsamiihiga üten poodi manu õlut laskma.
Saarõ Evari pilt

Ülo pidä mõtskunnan saemehe ammõtit. Egä päiv ei saaki tä last latsiaida viiä, selle et saebrigaadi autu sõit tõsõn suunan. Vii sõs naabridõ vai sõpru poolõ. «A Roosi peris taht latsiaida minnä, ei olõ täl tuust midägi, et piät varra üles tulõma,» kitt Ülo umma last.

Söögitegemisega saa perremiis' häste hakkama. «Ma joba esäkotun tei vahel süvvä, ku imä haigõ oll'. Sarun müvväs tõnõkõrd suidsukonti, tuust saa jo väega hää supi.»

Vähämbält kõrd kuun tulõ Ülol Võru liina poodi läbi tuusõlda. Latsõlõ om rõivit vaia. A rõividõ mõskminõ käü suurõst jaost käsitsi. Olõ-i säänest mõsumassinat, miä ilma kraaniviildä tüütäs. Suurõmba as'a mõstas sõski naabridõ puul.

Jutuajamisõ aigu om Roosi poolõ uma mänguas'a külälise manu kandnu, et vas't tuu taht ka mängi. Kas esäl kah latsõga mäng'mises aigu jääs? «No palli iks mängimi, legosid teemi... Liivakasti tei tarõ ette, tuu tä kandsõ varsti tühäs,» tulõtas Ülo miilde. Liivakastist olõ-i tan tõtõst luku, kõik' majaümbrus omgi liivanõ palu, kon latsõl suurõmbas saiõn om hää mängi.

Tiitsi Ülo olõ-i viil õigõ naasõ löüdmise mõtõt maha matnu. Ku tä lehen kuulut', sõs huviliisi küll löüdü, a inämbüsel oll' sääne jutt, et loomulikult om näil vaia elukaaslast sinnä, kon nä joba elässe.

«Naistõrahvalõ ei olõ jo tüüd pakku siin kellelgi, no ütski kõrralik naistõrahvas ei julgu säändse kotussõ pääle tulõma naada. Maja jääs kah väikeses,» arutas Ülo uma olukõrra üle, «a nall'akas om tuu, et pall'u, kiä helisti, küsse, et latsõga miis', no kos sõs latsõ imä jäi? Kas sünnütüsel kuuli är vai? Ei olda harinu tuu mõttõga, et lats' või niisama esäle jäiä.»

Olõ-i Võromaal joht väega pall'o essi, kiä ütsindä latsi kasvatasõ, a ütsikesä om inämbüste kõrralik miis' ja latsilõ hää vanõmb.

Ku Uma Lehe toimõndaja õdagu Soodoma külän Kanepi vallan Kongo Väino (51) ussõ pääle koput', sis lõpõt' nellä latsõ ütsikesä parajahe kardohkidõ kuur'mist.

«Khm, tuu om suhtõlinõ värk', kiä midä hindäs,» taha-i Väino vällä reklaami, et tä häste süvvä tetä mõist. «Uma latsõ omma rahul. Vahepääl om piirakit küdset, sülti tett, tuu olõ-i midägi erilist tetä.»

Väino nelläst latsõst omma kolm joba suurõ: puja 25- ja 24-aastadsõ, tütär' om 20 ja opp Väimelän. Esä man eläs päämidselt 12-aastanõ noorõmb poig, kiä käü Kanepin koolin.

Kongo Väino vahtsõt naist taha-i, a latsi hoit väega.
Harju Ülle pilt

Ku latsil midägi vaia om, sis esä iks avitas. «Elon omgi nii, iks avitat,» löüd Väino. Latsõ avitasõ jäl essä koton nii pall'o ku jõudva. Ku tütär' koton om, sis kraam' tarrõ timä, a ku kedägi olõ-i, sis saa esä kah tuuga kõrda. «Anomidõga om kah nii, et õdagu olõ uninõ, a hummogu lätt uni varra är ja sis saa rahuligult anomit mõskõ,» seletäs Väino. Rõivit mõsk massin, es'ki tuus olõ-i Väinol naist vaia.

«Säidse aastat vist olõmi ammõtlikult lahun,» kõnõlõs Väino umast naasõst. Murõ naksi joba inne - naasõl tegüsi viinaviga. «Naksi ärkäümise, alkohol, või-olla tõsõ mehe,» kõnõlõs Väino.

Naanõ visas' krutskit joba sis, ku tütär' oll' paariaastanõ. Vahepääl kolisi tä üte tõsõ mehega är ja võtsõ tütre üten. Et juuminõ lõpõ-õs, sis sai tütär' esä mano tagasi. Lõpus tull' imä esi kah.

«Perän toda läts' meil inämb-vähämb, sis sündügi tuu viimäne poig,» om Väino mõtlik. «Vana asi lei aga jälki vällä ja es tulõ asjast midägi.»

Latsõ jäivä esä mano, Väino sõnno perrä es tahaki naanõ näid hindä mano võtta. «Tä vas't tiidse, et nii saa latsil parõmb, sai arvo,» ütles Väino.

Tä tunnistas, et iks om vahepääl rassõ latsilõ kõrraga esä ja imä iist olla. «Elo olõ-i miilakminõ olnu,» tunnistas tä.

Vahtsõt naist taha-i Väino võtta. «Tuu tähendäsi jo naasõ üllenpidämist,» seletäs tä. «Väikese palga man om tuu tävveste probleem'. Ja olõ ütsindä elämisega harinu kah, olõt hindäette peremiis', tiit mis tahat.»

Väino om Põlvan treial', palk olõ-i väega kõva ja suurõmb jago tuust lätt söögi pääle. «Vinne-aigo oll' lihtsämb, sai tsiku ja pullõ peetüs, Petseri ja Pihkva turu olli vallalõ, esi ollit noorõmb ja tasusi tuud tüüd tetä,» seletäs Väino.

Kukki naist tä maia ei taha, om Väino kuulsa tandsulõvi. «Ilda aigu sai kohviõdagul käütüs, ku tervüst ja aigu om, sis iks käü,» seletäs tä. Põlgastõ kultuurimaja iloõdakil om Väino sakõ küläline.

Väino tiid viil ütte ütsikessä, kiä tüütäs Soodoma poodin. Latsõ omma täl prõlla joba suurõ, a umal aol läts' kah naanõ tõsõ mehega minemä. «Ku kõgõ noorõmb poig oll' paariaastanõ, sis jäivä latsõ esä kätte ja esä kasvat' naist tubli mehe,» tiid Väino. «Kõik tüütäse, ütel om uma virma.»

5.-11. rehekuu pääväni peeti Helsingin Kauppatori turuplatsi pääl maha egäsügüsene, joba 261. silgulaat. Silgulaat tähendäs tuud, et kõik' väiku kalatuutja sõitva ummi väikside laivuga pääliina ja nakkasõ sääl Kauppatori turuplatsi pääl müümä esitettüt kalla, esieränis soolasilku ja maidsõstõt silku.

Silgulaat om Helsinki kõgõ vanõmba aoluuga ettevõtminõ. Helsingin Sanomat aolehe perrä oll' liina sõitnu 30 paati ja noidõ päivi joosul müüdi sääl är 10 200 killu soolatut silku ja 9600 killu muiõ maitsõainidõga kalla. Kalamehe jäivä tuus nädälis umma laivakõistõ ka üüses, selle et laat käve egä päiv säitsmest säitsmeni.

Soolasilk oll' tavalinõ, nigu pipralda vürdsikilu. A maidsõstõt kalla oll' erisugusiidõ maitsidõga. Suumlasõ olli silgu pääl perrä pruuv'nu vahtsiid maitsõainit. Kuimuudu võissi näütüses maitsa silk karri ja miiga? Vai tsilliga? Vai rosépipraga? Väega hää ja põnnõv. A kadajamarjuga, sinepiga, krabihämmätüsega, tomadihämmätüsega, maitsõhainuga, paprikaga, majoneesiga, tilliga, sibulaga, mandlidõga, vorstirohuga vai tomati ja verevä veiniga? Viil parõmb. Eri retsepte eri hämmätüsen silguga olli suumlasõ vällä märk'nü julgõlõ üle katõkümne, ütel müüjäl võisõ olla nika ku kümme eri maitsõga silgusorti.

Kalamüüjä es olõ kidsi ja paki kalapalakõisi ka laadaliisilõ maitsmisõs. Üts' kalamüüjä ütel', et täl lätt õnnõ maitsmisõ pääle joba üle saa kilu kalla, tõnõ hõigas' reklaamis, et timäl omma joba kõik' maitsõainõ otsa saanu ja et iilä näüdäti tedä jäl telekan.

Pääle silgu olli kalamehe üten tuunu ka muid kallu: toorast ja suidsutõdut lõhet, ahvõnat, marineeritüt silmu, praaditut rääbüst ja muiduki egäsugutsiid kalakonserve. Üts' müüjä kuulut'ki, et täl om rääbüssekonserve egäs nädälipääväs erisugumanõ.

Kalamüüjä paki ka moid kotun tettüid hõrgutiisi: marineeritüid kürvidseid, sissetettüid kurkõ, nõglapaiu marjust tettüt mahla, muusi, makussüüke ja muiduki musta rüäleibä.

Pääle tuu olli paiga pääle sõitnu ka lämmide kalasüüke pakja, laulumehe, restoraan-laiva ja kalapüügivahendit müüvä inemise. Uma osa saiva muiduki ka liinatsirgu, kink lemmikkotussõs om õkva tuusama laadaplats'.

Palu pääl om hää ellä, a rassõ naist löüdä