Võro
instituudi seosügüsedsel konvõrentsil oll' muuhulgan
juttu tuust, kas om alost jaka kiili suuris ja
väikeisis. Määnegi õigus tuu jagamisõ man om, tuud
näütäs kasvai väikeisi kiili pruukjidõ murõ egä asa man,
et kas näist iks õigõhe arvu saias. Et äkki tallinlanõ
arvas, et „Purõja pini” tähendäs võro keeli „welcome
to home“ ('hüvvä kodotulõkit' ), tormas värtest
sisse ja jääski pini kätte. Ja perän tulõ
kohtoprotsess', kohe tellitäs keeletiidläisi eksperdis,
et kas „Purõja pini“ om riigikeelen vai olõ-i joht.
Võrokõsõ omma väiku keele kõnõlaja,
periselt eski katõ väiku keele – võro ja eesti –
kõnõlaja ja ei olõ määnestki põhjust pelädä, et mi
ütekõrraga jätämi maaha sissekasunu märk'mise, et kas
meist iks arvo saias.
Umal Lehel om hää miil', et jääs
veitembäs säändsit inemiisi, kiä häbendäse kõnõlda võro
kiilt. „Ma olõ jo kah võrokõnõ, ma jo mõista võro
kiilt!“ - sändsit sõnno olõmi viimädsel aol pall'o
kuulnu.
Võro kiil' om eriline, äge kiil', mille
peräst tasus uhkust tunda, nii löüd ka tuntu sõu- ja
bändimiis Rutiku Emil. Mille ei võissi sis Võromaal olla
inämb võrokiilsiid poodinimmi ja võrokõisil õigus panda
ekkä lehte võrokiilne surmakuulutus? Kuis sa avaldat
eesti keelen kaastunnõt inemisele, kinkaga muido kõik'
aig õnnõ uman keelen kõnõlõt?
Uma Leht löüd, et võro keele paikapant
õigusõ ei tii kurja ei eesti ega ka võro keelele, ku
õnnõ võrokõsõ viisakusõst umalõ keelele pall'o veidü
õiguisi ei küsü. Nigunii om hindästmõista, et egä
inemine Eestin piät riigikiilt op'ma ja Võromaal piät
saama ka riigikeelen asjo aia. A pääle tuu piät tan asjo
saama aia ka võro keelen, et egä põliselänik saassi
valli, kumb kiil' tedä õkva parõmbahe päst ja avitas.
UMA LEHE
SÕBÕR!!
