Enno kats' ilma

Kõivu Madissõ näütemängu «Las olla pääle» põh'al om lavastaja Tubina Taago Võro Tiatriateljeen vällä toonu tükü «Ennola». Päälkiri om nigu la-lõpulinõ kotussõnimi (vrd Hargla, Karula) ja näütäs inämb nigu kotust, kon midägi olõma-tulõma nakkas: luulõtaja Enno Ernsti kotõ Kandlõ lava pääl. A sääne kotussõnimi või luulõlidsõn tähendüsen näüdädä ka kotust, inemise hinge, kost as'a nakkasõ vällä päsemä. Publikulõ näüdätäs mõlõmbit.

Pääosan Enno Ernsti mäng' Tagametsa Tarmo, timä naist Ellat Lepä Ülle, näide last Likit Otsatalu Liis. Nimä ütenkuun ommagi Enno Ernsti pere ja kodu, kohe Ernst iks tagasi tulõ ja säält jäl är taht minnä, selle et tund, et tuu iks ei olõ tuu õigõ. Õigõ kodu om kongi hoobis tõsõ (lõunaeesti) keele ja meelega, väega jovvulinõ ja tõistmuudu. Enno lähembile inemiisile paistus tuu kodu and'sak, täämbädse päävä inemisele või paistu tuu kodu joba es'ki peris rummal'. A Enno ei häbendä tuud ilma ja tüküs iks kõik' aig sinnä tagasi, kon omma kõkkõtiidev vanaimä ummi kaarnakivijuttõga (Uiga Meinhard), uskõv-uskmalda imä (Teidla Heli) ja latsõpõlvõsõbõr Jankel (Kelbi Glen).

Katõ ilmanägemise hõõrmist näüdätäs meile sääl lavastusõn kõik' aig. Edimält vana ja vahtsõ kodu tasõmõl, sis joba Enno luulõtuisi ja kriitika vastavõtu tasõmõl. Niikavva ku Enno inämb ei jovva ja är koolõs.

Tükkü mängitäs viil 11., 13., 14. märdikuu pääväl. Tiatrisõbra, minke kimmäde kaema!

Fastrõ Mariko