Kodohoitmist tulõ meil vahtsõst opma naada

Viimädse suurõ sõa lõpust mi mail om müüdä lännü pisukõsõ veidemb ku üts' inemise igä. Inemise omma tuu ajoga pall'o vanna ja hüvvä unõhtanu.

Kõik' ümbretsõõri pidi vanastõ kõrrah ja illos olõma. Ku vilja vai hainu veeti, kor'ati kõik' tii pääle pudonu kõrrõkõsõ viimädse reisi aigu riha vai vigla pääle. Laisa tii om kõrsi täüs, ütel' rahvasuu.

Kasimada ja kats'kiisi rõividõga latsõ kotsilõ ülti, et täl om laisk ja huul'mada imä. Aid ja värehti olgu kinni, muido päsese eläjä kur'a pääle. Vilänurm' oll' kõigilõ kõtutäütjä, es tohe sinnä jalga nõsta ei elläi, ei lats'.

Mõtsast lõigati kar'avitsa ja tuudi käänüvitsu aiasaibidõ ja rõuguruudjidõ köütmises, niisama es tohe üttegi ossakõist ja puukõist lõigada vai murda. Ku kar'alats' tõi mõtsast vai hainamaa päält tsirgupuja vai pesäkunna kodo, oll' nahatäüs soolah.

Ilma as'anda es tohe üttegi eläjät nohelda. «Piitsk and poolõ kaarust laisalõ,» ütel' vanasõna.

Ku kiäki leeväpalaga pinni tsuskõ ja eläjäle midägi es anna, ülti et sullõ tulõ pininagõl nõna otsa.

Egäh as'ah taheti noorõlõ inemisele edespiditsehe ello rohkõmb oppust üteh anda ja sääne tasalik oppaminõ alost' jo tsillokõsõst pääst pääle.

Osa oppuisi olli sändse, minkast naksi tävvelikult aro saama, ku täüsigä käeh. Kimmähe om õgaüts' nännü, kuis lats' hindäle kummaldõ korvi vai mõnõ muu anoma päähhä pand ja nii käümä nakkas. Esä-imä oppus oll': ar pangu korvi päähhä, pää lätt kärnä.

Ku lats' taasperilde käve, küsüti, kas sa imäle havvamaad mõõdat? Korviga vai taasperilde käüjä võidsõ nii halvastõ kumasta ja sata, et mõni kunt' katski.

Ku nuur' vai huul'mada hainalinõ riha nii maahha pand', nii et pidime ülespoolõ kai, ülti, et niimuudu nakkas riha vihma kiskma. Pal'astõ jalguga hainalinõ võidsõ hindä kõvvu ja terävide rihapidimide otsah pikäs aos sandis tetä.

Viis'kümmend aestakka, kos vähä peris umma oll' ja kõik' oll' kõiki uma, videli kõik', miä videldä sai. Vilävidäjil oll' tii terri täüs, nurmõst võidsõ löüdä minevä keväjä sinnä unõhtõt adra, ägli vai mõnõ muu maaharimisõ riista. Vili es olõ uma, niisama ku tüüriistki ja pall'o inemiisi ei tiiä parhillani, miä uma, miä võõras.

Viil halvõmb om asi tuuperäst, et osal inemisist nigu ei olõssigi umma koto ja umma ussaida. Tarõ lävepakust alostas ei kellegi maa, sääl tii miä tahat.

Üts' inemine istutas liinah suurõ maja ette noorõ kuusõkõsõ, tõõnõ tulõ ja rago tuusama hindäle jõulukuusõs. Viisi-i poodi mano ostma minnä.

Latsilõ om ilotõlõmisõs maja ette liivakast' tett, mõnõ laskva sinnäsamma ummi pinne as'alõ.

Paistus, nigu olõssi osa Eestimaa inemiisi kodo kaotanu. Kos õdak, sääl üümaja, kost võtta saa, säält võedas, kohe saa visada, sinnä visatas.

Säänest kodohoitmist, määne oll' mi vanõmbil ja vanavanõmbil, tulõ meil ja mi latsil vahtsõst op'ma naada. Ku om hõlpu oppi, sis om kodo jälki olõmah ja ussaid küünüs kavvõdahe.

Kukõ Eeri, võrokõnõ

Tanilasõ Enno: om hää miil', ku inemise minnu usaldasõ

Tanilasõ Enno (38) om Karula keriguopõtaja, kedä tundas õdagupuulsõl Võrumaal laembaltki ku hääd kõnõlõjat ja kõrkusõlda olõkiga miist. Vähädse tiidvä, et tä om varõmb pidänü ehitäjä ammõtit ja jäänü ehitäjäs ka opõtajaammõtin – Karulan om ainukõnõ vahtsõnõ lutõriusu kerik vanal Võrumaal, illus ja talvõl lämmi.

Kuis sust keriguopõtaja sai?

Mu vanõmba es olõ keriguinemise. Vanavanaimä küll oll', a timäst ma mäletä väega veidü. Tä hoitsõ minnu latsõn. Ma vaidli timäga ja küsse midägi jumala kottalõ, ei mäletä midä, a tuu tedä hirmsahe vihast'. Ja sis oll' täl suur' Piibli, ma iks nuiassi tuud, et võtaq kapist vällä. Nüüd om tuu perekonnareliikvia.

Marjega kuun tull' sügävämb huvi kerigu vasta. Algusõn ollimi Põlvan, a sõs pakuti umaette kotust Karulan, et om üts' mahajätet paik. Tuu otsus taha tulla sündü viie minutiga.

Kuis vahtsõn kotussõn rahvaga läbisaaminõ oll'?

Algul tulõva kerikuopõtajat kallistama iks nuu, kiä tahtva esi silmä paistu. A nuu peris hää kontakti, noidõ tegünemine nõud aigu. Karula inemise omma kaeja ja hindaja. Mullõ oll' edimält võõras kaia säändsit asju, et sõsar müüse piimä umalõ velele. Ma tohe-i inemisil vahet tetä ja ei tiiki, a eri kihlkundõ inemise omma tõnõ-tõistmuudu.

Mille sa inämb Harglõn teenistüst pidämän ei käü?

Kerigutüü saa-i olla sääne haltuurategemine, et läät paaris tunnis sinnä, saat tuu iist sada kruuni ja kõrran. Sa käüt jo inemiisi man, nä tahtva sukka ummist murrist kõnõlda, tulõva plaani pidämä, et teemi laulukoori, teemi pühäpääväkooli… Lõpus olõt suurõmba osa aost sääl ja uma inemise nakkasõ nurisama.

Kost sul tull' julgus Karulalõ vahtsõt kerikut ehitämä naada?

A viländ sai kultuurimajan olõmisõst. Ma olõ küländ sääl pääle pitu tsinnipurkõ kokko kor'anu ja mehi üles ajanu, et nakka no kodo minemä, teenistüs tulõ sisse.

Vana kerigu müürele ei jõvva tõestõ esiki alt üles kaia. A mille ti vanna pastoraati kerikut es tii?

Tuu om kah liiga suur' ja liiga mädänü. Ei saa nii, et remondit üten otsan paar' ruumi är ja ülejäänü hoonõ lagunõs edesi. Seo kivist ait oll' kõgõ mõistlikumb valik. Meil olõ-i inämb tuu kogudus, kiä nuu vana huunõ ehit'. Noid huunit ehit' terve kihlkund ja sakõstõ anni valitsõjaherrä ehitüserahha.

Kas matmankäümine ei tükü su jaos rutiinis minemä?

Matussõ omma müüdäpäsemädä. Mul om hää miil', ku minnu matma kutsutas. Tuu näütäs, et inemise usaldasõ, esiki ku nä keriguinemise olõ-i. Rutiini ei saa sääl tulla, üttegi täpipäält üttemuudu matust olõ-i mul olnu. Ja matussõkombõ omma kah huvitava, eriti sääl Harglõ puul. Kõivupuu Marju om ütelnü, et nuu omma ainulaadsõ terven ilman ja tedä tulõ usku. Noist kombist saat midägi hingele. Mõnikõrd läät külh tühäs, ku omma latsõ matussõ vai noorõ inemise ja näet, et umatsil luutust ei olõ ja nä ei mõistaki tuud otsi. A üldiselt löüd matussist ka väega pall'o hääd. Eriti sis, ku mindäs peielauda ja tundas, et taa asi om nigu kõrda lännü. Inemise tahtva sukka kõnõlda ja avaldasõ, et tõtõst keremb sai.

Su kottalõ üteldäs, et kõnõlõt väega häste. Kõnõlda piät iks mõistma?

Kimmäle löüd mõni usutiidläne mu jutust üte vai tõsõ vastaossusõ. A kõnõlaminõ ei olõki kõgõ tähtsämb. Võrumaa matus om sääne, et tuu jaos om võet terve päiv ja kongi ei tohi läbemädä olõkit vällä näüdädä. Mul om joba niipall'o kogõmust, et ma näe sugulaisi näost är, määne inemine oll'. Ülearvu ka ei tohe kittä. Üts'kõrd oll' sääne juhus – ütli, et matami töökat ja hoolitsevat pereisa, a perän tull' vällä, et ai naasõ minemä ja pesse latsi. A ummõtõgi inne ka kiäki es maini, et är tuud teemät putku.

Kuimuudu sa uman opõtajaammõtin saassit võru kiilt pruuki?

Teenistüst piäs pidämä. Ma üte kõrra olõ pidänü kah. Võrumaal om seo hädä, et päämidselt omma tan olnu pastori, kiä mõistva õnnõ põh'adialekti. Harglõn oll' viimäne opõtaja Tiidemann, kelle aigu loeti teenistüsel palvõt võru keelen. Ma peris häste ei julgu kah, piässi kongi op'ma tuud vanna võru kiilt ja vanna karula kiilt.

Mis huviala sul viil omma?

Parla om kõgõ suurõmb huviala latsi op'minõ. Kümnendä klassi vinne kiil' ja ütsendä klassi matemaatika. A ku aigu om, sõs kalalkäümine. Ujuman käü, trenni tii ja raamatit loe. Latsiga käümi laskman. Tei umma keldrehe õhupüssä laskõtiiru ja võta külä päält pois'kõsõ kokko. Algul osti kuuli uma raha iist, nüüd käü iks vallavanõmbalõ pääle. Timä om jahimiis', saa arvu, et pois'kõisilõ om säänest asja vaia. A laskmisinstruktoris sai joba vinne sõaväen opitus.

Mullõ sääntene elo nigu miildüs, et saat esi tetä. Võtta sae kätte ja minnä mõtsa ja tetä puid kerikulõ ja hindäle. Tuu om elo sääne puul', minkast ma ei mõista ilma olla.