Külärahvas uut «ijätüseautot»

Linnamäe Lauri
lauri@umaleht.ee

Riidi kellä kolmõ paiku nakkas Ruusmäe tsillokõsõ poodi mano rahvast tsilkma. Inneskine kooliherr Kalkuni Kalõv ja katõ kilomeetri takast pini ja verevä kelguga platsi tulnu Frey Mallõ omma kõgõ edimädse. Tulkõ suuri  siltega ijäüsemassin päälegi piä poolõ tunni peräst, nä uutmist ei pel’gä.

Mailmadu suurõ vurgooni ja uhkidõ ijäüsereklaamõga massin piät joudma Ruusmäe poodi mano veeränd’ nelä paiku. Tuus aos piässi inemiisi ka rohkõmb kogonõma. Mõnõ ommava esiki uma raha poodimüüjä Kopli Taimi kätte jätnü, et tuu näile massina päält tavaari är ostassi, olõ-i hindäl erälde tulõkit. Taimi om uma inemine, külh tä peräst kraami ilosahe edesi and.

Mallõl murõ vallaammõt’nikkõga

«Kae, tuu Kalkun om säändse hää suuvärgiga,» tiid müüjä kõnõlda. A ku tuu puuti sisse ast, karvanõ müts pään ku sõlmõkäänet kass’, joud müüjä vaivalt üldä: «Kae, Kalõv, kiräts’ura om...», ku Kalõv jo tiid: «Linnamäe, ku ma ei essü? Jajah, Kikka Jüri üts’kõrd lubasi sullõ näüdädä nii, et...»

No Kalkun Kikkast pall’o kõnõlda ei viisi, päälegi ma seletä tälle, et kiräts’urrõ pääle peedäs iks vihha tõnõkõrd. Poodi mano ijätüsemassinat uutma tull’ tä uma kassi peräst: midägi piät toolõ jo süvvä viimä, ku lehm om kinni.

Suuri ijäüsesiltega massinast ijäüst ei anta. Haani külän tettü piätüsen uut massinat õnnõ üts´ külämiis´, kiä pääle räime midägi ei taha.

Frey Mallõ om hindä istma tugõnu. Tä om nii tsillokõnõ, et paarikümne tsendimeetri korgusõ kotilavva pääl istõn taha-i timä sinine päärätt’ kuigi üle letiveere paistu. Kalkun rüük’ tälle õkva kõrva: «Mallõ, kõnõlõ sa kah aolehele, miä sul murõt!»

Mallõ, kiä om kuuldmisaparaadi kodo jätnü, saa siski arvu ja nakkas ilmä pikembä porramisõlda õkva pääle. Murõ om Mallõl suur’: ahi om koton lagonu, ja vallatüütäjäle kaivada ei tohi – tuu nakkas vanna inemist korterihe sund’ma. «Miä ma sääl tii, mul om maal värski õhk!»

Kats’ pois’kõist kargasõ puuti sisse, hiitvä üle ola müüjäle: «Tiiät kah, mi ostimi Ferrari», masva kipõlt määndsegi orandsi putli iist ja tegevä minekit. Kell om 15.10, poodi ette nakkas rahvast jo rohkõmb tulõma, massin piässi varsti tulõma.

Mallõ küsüs müüjä käest üte banaani ja istus kotilavva pääle tagasi, tukõ üte käe katskilännü pinisöögipaki pääle ja nakkas jälki umast ahost kõnõlõma. «Vallatüütjä ütel’, et mine hääletä Peedumäe Rein riigikokko, tä ehitäs sullõ vahtsõ aho.» Mallõ rehksäs banaani hoitva käega pikält läbi õho. «Või jummal’, kuis võlssõ!» Tuud viimäst kuuldva vas’t ka vällänpuul uutva inemise. Kalkun om kipõ kõrdama, et nimi iks kimmähe kirja pantus saassi: «Peedumäe Rein... jah õkva nii.»

Auto päält kiäki ijätüst ei ostaki

Kats’ külämiist astussõ puuti, põrotasõ müüjäle, et tiimi üte ollõ, ja läävä samma tiid vällä. Kell om jo veeränd läbi, ijätüseautot olõ-i kongi. «Nä omma iks helistänü, ku massin ei tulõ,» murõhtas müüjä.

Ku Kalõv nakkas Haani valla lahtitoukamalda teiest kõnõlõma ja Mallõ umast kassist ja lillipindrest, omgi kõrraga massin poodi iin. Tii omma sjool pääväl väega nilbõ, suurõ vurgoonimassinaga olõ-i sääl lihtsä sõita. Sinidse kuhtiga sohvõr’ kargas vällä, sikutas külmävurgooni luugi vallalõ ja tõmbas säält vällä puust letilavva üten vinneaolidsõ kaaluga. Nii suurt ijätüsereklaami, ku vurgooni pääl om, näe-i Ruusmäel joht sagõhõhe. Verevä jopõga naanõ ots’ vällä rahakarbi, arvõlavva ja plast’mass’köhvli.

Edesi lätt kõik’ viilgi kibõhõmpa. Naanõ hiit egäleütele pordsu kallu kaalu pääle (inämbäste räimi, kallimbat kalla ostva inemise maakotussin harva), kõnõlas käügi päält paar’ kohalikku uudist, võtt raha vasta ja nakkas järgmädsega otsast pääle.

Sjoovoori om saban kuus’ inemist, a ijätüst nä massina päält ei osta. Nuu uhkõ reklaami ommava Kalakõsõ poodi külmävurgooni pääl viil tuust aost, ku massin müüdä ilma Balbiino ijätüst lakja vidi.




Kiä om tõsinõ kalamiis’, saa kalla müvvä iks

Kalamiis’ Mutsu Eldur (65) Räpinält (pildi pääl): «Tuu säädüs pututas kõgõpäält noid lätläisi, kiä ommava hindäle kalapüüdmise lubatähe ostnu ja müümise jaost püüdvä.

Peipsi om viil inämb-vähämb kalarikas, paistus et näil Lätin nii hüvvä saaki ei olõ.

Nimä panni uma telgi näütüses Meerapallo pistü ja möivä sääl ummi kallo, a inämb nä tuud tetä ei saa.

Kohaligu, kiä vähägi tõsidsõbalt as’aga tegelese, omma hinnäst iks füüsilidsest isikust ettevõtjas tennü, noid tuu säädüs ei putu.

Niisama sikuskaga püüdjit om küländ vähä, nuu omma inämbäste pends’onääri ja nä ei saaki niipall’o kalla, et säält midägi müvvä. Ku, sis mõnõlõ tõsõlõ vanalõ inemisele leevä kõrvalõ haugada, saa hindäle nii tuu leevä- vai suidsuraha.

Esi olõ ma hinnäst kah FIE-st tennü, mul om kalapüük’ parhilla päämäne tegevüs.»

 

Ravi- ja maitsõhaina avitasõ maal är ellä

Harju Ülle
ylle@umaleht.ee
 

Pedäjä Reet tsäihainoga.

«Kalmussõjuur’ om põh’amaiõ tsenn’-tsenn’, a angõrpistitsäid võta aspõriini asõmal!» soovitas Pedäjä Reet (40) Süvähavvalt, kiä uman talon 40 liiki ravikasvõ ja maitsõhaino kasvatas.

Reet tiid haino kotsilõ pall’o tarkuisi: mõtsik verrev ristikhain puhastas verd ja avitas astma vasta, tsiahain (eesti keelen linnurohi) tuu vällä sapi- ja neerukivi. Vabõrnalehe omma jälki külmetüse vasta ja hääs pohmellirohos. Pihlahäitse omma köhärohos.

Et pall’o omma seo ilma aol allergiaga hädän, sis omma Reeda mahehaina väega nõvvõdu, päämädselt vidä tä naid Tal’nahe Ökosahvrilõ.

«Siin kasvatõdu maitsõhaina omma joba trendis muutunu,» tiid Reet. «Mi esi tarvida-i sukugi poodist ostõtuid vürtse. Tahat pipard panda, panõt piprarohtu, om sama mõrrov. Kreeka punõt (oreganot) taht mi pere ka väega.»

Huvi haino vasta tegüsi Reedal joba latsõn. «Imä joba kor’as’ ja Leevil oll’ üts’ apteekri, kiä tahtõ egäsugutsiid haino müügile saia,» seletäs Reet. «Lugi mullõ sõna pääle: naistõpunahaina korjat, ku edimäne häidse om häidsenü! Kummõlil võissi olla kooni kolmõtsendimeetrine hand takan. Muido vasta es võta! Opas’, kuis kuivata. Kutkini Liisi Mik’tämäe lähkült opas’, kuis nõgõst ja basiilikut kuivata, et nuu mustas kätte ei lähässi. Midä võit pitsitä, midä piät õrnalt võtma. Ristikhaina piät korjama, ku üttegi pruuni häitsmekeist all ei olõ, muido lätt terve kukk pruunis.»

Reedal om ka uma kohv’: võilillijuur’, tsigurijuur’ pluss’ tammõtõhv. Reet jõvva-i uma salaretsepti perrä niipall’o kohvi är tetä, ku tahetas.

Üts’ põnnõv asi om viil puravigupulbri. A õnnõ kivipuravik kõlbas pulbrõs. «Haavatatt’ lätt mustas ja kõotatil olõ-i määnestki maiku,» seletäs Reet.

Nutti piät olõma

«Ku väega pall’odõ asjoga tegelet, sis millegagi iks vii pääle jäät,» löüd Reet. Parhilla jõvva-i Reet perrega niipall’o tsäi- ja ravihaino är kasvata, ku nõvvõtas. A tuust tulõ timä pere põhilinõ sissetulõk’.

«Perren om pall’o tegijit: ma esi, elokaaslanõ, kolm poiga, tütär’ ja väümiis’,» seletäs Reet. «Vanõmb poig om uma perrega Põlvan, latsõlats’ joba kuu vana. Suvõl tulõ veli ka uma perrega, sis om egä nuka takan kiäki.» Reeda elokaaslanõ Toomõ Marko ehitäs perrele parhilla vahtsõt sanna, tä om ammõtilt palk’maio ragoja. Pall’o avitas ka Reeda 83-aastanõ esä Tor’e (Tobrelutsu) Teodor, kiä naabritalon mehitsit kasvatas ja kõigilõ mii lavva pääle pand. Esäl om viil kats’ maal väega tarvilikku asja: lastumassin ja sepikoda.

Reeda pere hoit väega kokko. «Meil om vitsakimbu-ehvekt’: ütte joudas murda, a pall’osid kõrraga ei murra,» ütles Reet. «Mu elon om olnu kiirdkäüke, ka kolm tüükotussõ koondamist,» seletäs Reet. «Kuus’ aastat kasvati latsi ütsindä, keväjäst sai elokaaslanõ kõrvalõ. Mõtskunnan olli mõtsavaht’, sis sai Leevi kuuli käsitüüoppajas. A Leevi põhikuul’ panti kinni.»

Sis tull’ midägi vällä märki. Maa oll’ olõman ja joba Reeda imä es panõ väetüses pääle sita midägi. «Musto Eve soovit’ mahepõllundusõs avaldusõ kirota,» meenutas Reet.

Aiandust ja mõtsandust op’nu Reet om kolmandat aastat mahepõllupidäjä, täl om ka mahe-märk’. A ökoturismiga om tä viis’ aastat tegelnü. Süvähavva Loodustalol om EHE-märk’ ja maakunna kõgõ keskkonnasõbraligumba ettevõtmisõ avvukiri.

Joodigu tallo ei tükü

«Tõsõ turismitegijä omma innembi naarnu, et haa-haa ökoturism, olõki-i kaminasaali ja «langõnuilõ» kuut kotust,» muigas Reet. «A parhilla ütles mõni: kae, teil käü-i tan joodikit! Mi mugu koristami ja kraabimi, a miä Reedal viga!» Reeda mano tulõva kõrraligu inemise, kiä tahtva luudust kaia ja midägi põnõvat osta.

Reeda perren nuputasõ es’ki latsõ kõgõ suvõniire mano.  Ütsäaastanõ poig tege kivvest ja teokarpõst ehtit. Tütär’ umblõs vällä kinkekottõ ni tege siidisallõ. Reet esi kuda ja heegõldas. Nukka saisma olõ-i seenimaani ütski asi jäänü.