Munakuuk’ om hüvä pruuk’

SaarõEvar

Piäaigu egän Võrumaa külän om uma tordimeistre, kiä talukana munnõst ja muust hääst munakoogi vai tordi tege, ku sünnüpäiv vai matussõ tulõkil.

Umatett tordi maigu kitmisega hoia-i pidulisõ kunagi tagasi ja om ka põhjust: kuuk’ om kuldkõllanõ ja pehme nigu svamm’, värski muna, kuur’ ja taluvõid seen, kaluriid kah inämb ku Peipsi veeren.

Lusbo Anu (57) om Liinamäe inemiisile ja kõigilõ sugulaisilõ tortõ küdsänü üle 30 aasta. «Vahel ma nakka viil õdagu kell 11 küdsämä, ku inne aigu ei saa,» kõnõlas Anu, «mõnõ tordi man lätt ütsindä kaunistamisõga viis’ tunni, a ma olõ tunni aoga kah tordi är tennü. Sõs olli külh tõsõst üle jäänü kreemi joba valmi.»

Muna ja luitsatäüs jahhu

Lusbo Anu tordikaunistusõ omma värvilidse ja noil om iks mõtõ takan.

Uma Lehe tellit tordilõ pand Anu 9 munna ütte kihti ja 8 tõistõ. Egä muna kottalõ pand tä supiluitsatävve jahhu ja tõsõ tsukõrd. Vatulõlüümises võtt Anu kats’ mikserit kõrraga kätte nigu kauboi kats’ pistolit. «Sa mõtlõ, kos vanast pesseti vispliga puul’tõist tunni nii, et käsi paistõn. Mul kulus nüüd poolõ tordi pääle säidse minutit. Tuust kah lihtsämb, et ei piä inämb valgõt erälde lüümä,» kitt tä esi.

Küdsämine käü Lusbo Anul eelektipliidi ahun. «Vanast, ku gaasiahun tei, sai üts’kõrd gaas’ otsa. «Milvi, panõ gaasiahu tüüle!» hõiksi ma mäest alla, kati koogi käterätiga kinni ja joosi panniga alatarõ manu. Ku ala sai, oll’ Milvil joba ahu lämmi ja kuuk’ es lääki hukka. Es valahu är ega midägi,» jututas pernanõ.

Ku kuuk’ ahust vällä tulõ, om alapant aoleht’ timä külen kinni. Aolehe ärtõmbaminõ kuur’ ka koogi külest ohukõsõ kihi är. Tuu rändäs kõgõ trüküvärviga pliidi ala, perrä jääs kuldkõllanõ svamminõ pind. Katõ poolõ vahele tege Lusbo Anu vatukoorõst, želatiinist ja mar’amahlast kreemi. «Kurõmari om iks kõgõ parõmb,» löüd tä. Päälmidse koogikihi pääle tõmbas Anu nõglapaiusiirupit – Sõmmõrpalo valla kõgõ vahtsõmbat rahvusruuga.

Tordikreemi jaos aja pernanõ tsukrusiirupi 115 kraadini kiimä ja pand sinnä munakõllast sisse. Lüü tuu mikseriga segi ja lask jahtuda. Perän tuud viil miksõrdas võiu kreemi sisse. Sääne kriim’ ei nakka suvõl tordi pääl sulama ja sais ka muidu parõmbalõ. Tuud om ka nätä värviliidsist kreemest, midä Anu sükävkülmän hoit, inne torditegemist üles sulatas ja kõrras mikseriga läbi klopp’.

Uma Lehe jaos om Lusbo Anu märk’nü, et tort’ võinuki kujuta lehe edimäst külge. Paprõ pääl om esiki plaan’, a et peenükese kreemitoro omma kõik’ katski lännü, tulõ tuud plaani lihtsämbäs tetä. «Näet, ei saa sirgõt juunt vitä. Üts’kõrd ma naksi Värniku tordi pääle ota tegemä, a käsi värisi ja oda tull’ nigu vänderüs. Tuu oll’ sõs, ku tä 15. kotussõga olümpialt tull’,» jakkus Anul iks juttu.

Käsi om mikser ja kraadiklaas’

Jasulisõ Eve vatukoorõst tordikreemi tegemän.

«Munakuuk’ üteldi vanast, a mõni ütles nall’aga poolõs pudsukuuk’,» tiid Jasulisõ Eve (52) Saru küläst. Timä tege tortõ iks nii, nigu vanast tetti: lüü munavalgõ pangin vispliga vatulõ ja küdsä koogi suurõn leeväahun. Seokõrd tulõ täl tetä matidsõkuuki, midä pakutas tarõ man inne matidsõrongi liikmanakkamist ja tõist kõrda poolõ tii pääl ristiragumisõ aigu. Matidsõkuuki tä ei kaunista, tõmbas õnnõ želatiinisegudsõ vatukoorõga üle.

«Ma olõ nellä tükkü kah kõrraga tennü. Olõ ümbre tennü, ku kuuk’ ahun kokku lätt,» kõnõlas Eve. Suurt ahju pidä tä parõmbas ku eelektripliidi umma. Sääl nõsõs kuuk’ õks kohevambas. Käsi om ahu kraadiklaas’. Ku kätt sisen kannatas hoita, om õigõ aig pann’ ahju panda.

Kats’ matidsõtorti omma kumbki üten kihin küdsetü ja moosi vaihõlõpandmisõs poolõs lõigadu. Madalat om parõmb n’apu vaihõlt süvvä. Tuu-iist Eve sünnüpäävätordi omma uskmada korgõs aedu. Säändse tordi pääle lätt munnõ üle viiekümne. Ku kiäki uma muna tuu, tulõ noid erälde kaussi lahku ja ütekaupa suurtõ anumadõ valla. Sõs ei tulõ hätä, ku viiekümnes trehväs mädämuna olõma.

Tordikreemi maigust kõnõlas Eve, et avukaado ja laim saiva väega hää. «Edimält panni avukaadot vatukoorõ sisse ja kai, et taa ei sünnü sukugi süvvä. A ku laimi manu panni, läts’ maik hoobis tõsõs,» kõnõlas Eve. «Üts’kõrd Mõttusõ Vellu tellitüle koogilõ kaksas’ panni päält võtmisõga mulgu sisse. Ma panni tuu jupi tagasi, a Vellu ütel’, et mis sa tagasi pannit, pandanu mulk kuurt täüs, saanu viil parõmb!»

Sõrmussõ kõnõli juttõ jo latsõstpääst

Harju Ülle
ylle@umaleht.ee
 

Mineväne riidi saiva Sõmmõrpalo latsiaia latsõ Vanakülä raamadukogon kullõlda ütte väikut ossa perädü suurõst jutussidõ, luulõtuisi ja muinasjuttõ kogost, miä Sõrmussõ Leeni (79) ja Heino (82) omma uma pikä eloiä joosul kokko kor’anu ja meelen hoitnu.

Kuis varõs rebäst pett, jänessepuja pinne käest pästmisest, Naki-pini kavalusõst – Leeni ja Heino mõistva eläjist ja inemiisist armõdu põnõvalt pajata, olkõ luu tõtõstõsündünü vai muinasjutu.

Et lämmä süämega ja latsi väega hoitva vanainemise omma kõva jutumeistre, tuud tiidvä nuu, kiä omma lugõnu seto muinasjuttõ koko «Kellägä kahr» vai kullõlnu sääntsesamanimelist plaati-kasetti.

Heino ja Leeni üten Sõmmõrpalo latsiaia latsiga.

Sõrmussõ luutva, et varsti tulõ trüküst Leeni vahtsõnõ raamat «Palolill» 51 luulõtusõ, 12 elost võetu jutu ja hindä maalituidõ piltega. «Raamat olõs joba mitu aastakka tagasi tulnu, a inne anda-õs rahha,  Viiol pand’ jo Kultuur’kapitaalist raha tuksi,» nal’atõllõs Heino. Leeni raamadu välläandmist soovitasõ tukõ Rüütli Ingrid ja Tungla Leelo, kiä pidävä Sõrmustõ jutõst pall’o.

Heino mänge latsilõ akordionni pääl maaha ka mõnõ vana tandsuluu, mille pääle latsõ kõvastõ plaksuti. «Pill’ om mu elo!» läävä Heino silmä palama, ku tä akordionnimängost kõnõlõs.

Setomaalt peri Sõrmussõ omma Vanakülän elänü viimädse 33 aastat, inne tuud viis’ aastakka Kiidjärvel ja 20 Karisillal. A tutvas saiva nä Verskan, ku mõlõmba õkvalt päält sõta sinnä oppajas lätsi. Egän elokotussõn opassi nä koolin latsi, kõnõli näile pääle koolitükke kõgõ põnõvit juttõ ja Leeni opas’ latsi eläjit joonistama. «Tuudaiga, ku olõ-õs viil televiisorit, olli latsõ muinasjutõst väega huvitõdu,» märk’ Leeni. «Panniva kats’ kätt kokko ja palssiva: oppaja, lugõgõ viil!»

Leeni jutuand’ om peri esält. «Timält om Kardavoi-jutt ja rästäkese-jutt. Pääle tuu jutust’ tä muistsit lukõ ja ka umaaigsõst vallaelost,» ütles Leeni. «Esä oll’ seto, tuu kõnõl’, imä võrokõnõ, tuu laulõ naid vannamuudu laulõ, miä mõisa-aigu olli.»

Leeni esä Suurväli Kusma oll’ anniga miis’, mis sis, et õnnõ paar’ talvõ koolin käünü. Tä oll’ külä sepp, ildamba tekk’ nii häid vokkõ, et seto naasõ oodi noid järjekõrran.

Leenit-Heinot imehteldäs tuuperäst, et vanapaar’ käü kõik’aig kuun ja nä avitasõ üts’tõist. «Nii kuis taa om!» naard Leeni küsümüse pääle, kas Heinoga om näil hää klapp’. «Tapõlnu mi ei olõ, a vaihõpääl veit’kese vaidlõmist iks tulõ.» Vanapaar’ luut viil pikält kuun ellä, kõnd’ egä päiv mõtsan umma «tervüserata» piten kolm kilomeetrit ja hoit raamadukogon aolehti lukõn hinnäst ilmaeloga kursin.