Kuis Põlva kerikaian lõppi juuminõ ja kaardimäng

Põlva köstre oll’ suur’ viinamiis’. Pühäbä hummogul inne jumalateenistüst es võta tä tsilkagi ja oll’ väega pahanu tuu pääle, kiä tälle sõs viina paksõ. A pääle jumalateenistüst – sõs külh. Ja egas kavvõlõ es mintägi – siinsaman kerikaian istuti moro pääle maaha, lasti putlil ringi kävvä ja mängiti kaartõ. Seldsis olliva sõs, 1920. algusõn, tõsõ Põlva rikka ja noorõ mehe. Sakõstõ oll’ pido pümmeni vällä.

Köstrel oll’ nuur’ ja illos tütär’, Regina nimi. Tälle es miildü sukugi, et esä ilda õdaguni kerikaian viina jõiõ ja kaartõ mängse. Regina oll’ 18-aastanõ, Tarto liinan halastajasõsardõ kursusõ lõpõtanu ja tundsõ asja egä kandi päält.

Üts’kõrd oll’ esä miihhi mant koskilõ lännü. Regina läts’ mano, timäle pakuti kah napsi ja tä istsõ kaartõ mäng’mä. Läts’ pümmes, küünäl’ panti palama ja mängiti edesi.

Regina nakas’ suurustama, et mehe ei julgu timä pall’a kõtu pääl kaartõ lüvvä. «No, mis ei julgu!» ütli mehe vasta. Ja lepsevägi määndsegi summa pääle kokko. Regina visas’ sällüle, kissõ kõtu pall’as, püksüq kah jalast är, säädse küündlä nabamulku ja esi hoitsõ tuud käega kinni. Mehe leivä timä kõtu pääl kaartõ, ja nii jäigi Regina kaotajas.

Tõsõl hummogul es tiiä köstre sulanõ Piitre tuust as’ast midägi. Regina läts’ Piitre mano ja ütel’, et timä taht Põlvahe sõita. Piitrele paistu tuu asi imelik – nuur’ lats’kõnõ om iks jalksi Põlvan käünü. A Regina käve pääle.

Piitre pand’ki hobõsõ vedrovankri ette, Regina istsõ pääle ja kutsõ Piitret kah hindä kõrvalõ. Tuu paistu Piitrele viil rohkõmp imelik. No a Piitrel oll’ hää miil’ vedrovankriga sõita ja viil preili kõrval.

A Põlvan oll’ asi viil hullõmp – Regina võtsõ Piitrel käe alt kinni ja nii nä kõndsõva kõik’ Põlva poodi läbi.

Peräst Piitre ütel’, et olõs tiidnü, misjaos ta piät Reginaga Põlvahe sõitma, sõs ei olõs tä lännü. Kaupmiis’ Plado ütel’ peräst, et kats’ päivä olõ es midägi, a kolmandal sai har’avarrõga vasta pääd nii, et kolisi.

Pääle tuud inämp kerikaian viina es juvva ja kaartõ es mängitä.

Nõlviku Juhani jutu üles
kirotanu Rootammõ Rein

Energiä ostminõ kuriteos!

Ruitlasõ Olavi, ostja

Niimuudu, niikavvõl olõmi sis, et seksi varsti inämp lihtsurõlik inemine osta ei tohiki! Üteldäs, et inimkaubandus ja et om alaväärne ja tege riigi mainõlõ sita maigu mano!

Ei tiiä, miä sõs saama nakkas, ku seksi ka piät joba ilma rahalda kerjama nakama? A Eesti Energiä jämmembit ja piinümbit pääkaitsmit või osta! Piätki ostma: kost muialt õks sa tuud eelektrikibõnat saat? Ostat poodist lapikit patareisid va? Ilmalik seks’ om jälles tett, a monopuulsõ energiäsüsteemi perädü plaan’ – rahvas püstüjalgo pääl läbi tõmmada, olõ-i häbendämist väärt sukugi?

EE juhatusõ esimiis’ Oki Gunnar kirot’ Elektrilehen, et hinna muutumisõ aol om kliendil võimalus küssü pääkaitsmidõ tasolda vähendämist – et vähämb kaidsõ sõs ja vähämb massa kah. Ku saanu seksi man ka nii tetä, et väiku «kaitsmõga» võit osta seksi, a ku «kaidsõ» väega suur’ om, sõs ei või! Vai sõs, ku amprimassu massat, sõs õigõ veidükene... Sõs olõssi as’a võrdsõ?!

Seksi ja Eesti Energiät köütki as’aolo, et mõlõmbaga tegelden vabanõs energiä – seksin nakkas niisamagi lämmi, a EE pand saina pääl voolumõõtja undama. A ku seksiostminõ kuriteos kuulutõdas, sõs kuulutagõ energiäostminõ kah – selle, et seks’ omgi puhas energia!

Vindläisil paistus kah energiät jakuv – nä demonstriir’sõva Stenbocki maja kotsil ummi lennukit. Tulliva Eesti õhuruumi, suidsutiva taiva täüs ja sõs linnassiva tagasi. Arvatas, et mehe testsevä mi lokaatorisüsteeme. Välisministeerium saatsõ vindläisile noodi (jo-le-mi-na), et hoitkõ uma perse uma poolõ pääl, a vindläne ei tiiä uma jutu perrä as’ast midägi.

2. aprillist saa meist Nato liigõ ja sõs nakasõ Stenbocki maja kotsil neli taanlaisi F-16 linnokit pas’ma. Sõs ku Van’ka jäl radarit test’mä nakas, käü põmm ja vindläne pand rüük’mä, et näide kats’kinõ luuduskaitsjidõ linnomassin essü taivan tsirgupessi sortiirin är ja näet miä Nato tekk’? A är kulunu tälle kül – nigu tä esi kunagi Korea linnokilõ tekk’!

Sjoo om tuu hädä, et Eesti olõ-i tuumariik’! Egäüts’, kiä taht, tulõ ja tege, miä pähä tulõ. Lasõssimi uma sõaväe ja kaitsõliidu vallalõ, raha iist ostassimi kümmekund tuumalõhkõpääga kaugrakketti, nupu taadõ võtassimi Jämmejalast edimädse ettetrehvävä ettearvamalda vellekese ja sõs kaemi, kiä taht siin viil radarit vai miäkit muud testi!

Näütämi tuud ulli aokirändüsen ja omgi rahu ma pääl. Ja ku sõs mehekesel kogõmalda n’app nupu pääle lätt ja puul’ Volgograati ütel hääl pääväl  inämp Volgograd olõ-i, sis tiimi kah lamba näko ja ärmi tiiämi midägi.

Tossu Tilda pajatusõ

Luud olõ-i lukk!

Vanastõ, ku inemise ausamba, oll’ sääne muud, et kotost är minnen säeti vasta ust luud.

Ütel Rõugõ-kandi mehel tull’ mõtõ tuu vana viguriga varas kinni püüdä. Tuu varganägo oll’ salguisi jo mitmõn elämisen puistaman käünü ja kraami minemä vidänü.

Miis’ lask’ külä pääl jutu vallalõ, et piät mitmõs pääväs kotost är minemä. A jäi hoobis koritoori pääle tühä kardokakotiga varast pas’ma. Inne oll’ luvva ussõ vaihõlt välläpoolõ vasta ust lasknu sadada.

Es lähäki pikält, ku varas oll’ platsin. Nigu varas ussõ vallalõ tekk’, nii tõmmas’ majaperemiis’ koti vargalõ päähä. Egäs juhus köütse sissemurdjal jala kah kinni, et tuu är joosta ei saassi.

Ku miilits oll’ kõlistamisõ pääle vällä ilmunu, lasti varas ülekullõmisõ aos vallalõ. Miilits uurõ perremehe käest, miä varastõt om.

«Olõ-i midägi, a varast om vaia opada, muido moodust vallalõ ei saa,» sellet’ miis’ ja küsse: «Kas sääne maiatulõk’ lukulahkmisõ-parakrahvi ala ei käüki vai?» «Luud olõ-i lukk!» valgust’ miilits küsüjät ja lask’ varga vallalõ.

«Suusavabrik»

Taast luust om 25 aastakka, as’aosalidsõ kõik’ joba keskiälidse mehe. Üten veerekülä koolin kävve pois’kõsõ pääle tunnõ mäe pääl suusõga slaalomit sõitman. Sääl lahuti suusõ kah.

Ütel pois’kõsõl olli egä kõrd vahtsõ lumõlavva all. Tõõsõ küssevä, kost timä vanõmba naid suusõ vällä tõmbasõ. Pois’kõnõ suurust’: «Meil om koton suusavabrik!» A asi oll’ pall’o lihtsämb: kehalidsõ kasvatusõ oppaja puukuur’ oll’ suusõ täüs ja säält müüdä minnen võtt’ pois’kõnõ vahtsõ suusapaari. Ku kevväi tull’, oll’ suusatagavara kuurin peris kokko kuionu.

__________________________

Es taha seto olla

Innembä stagna-aigu peedä es setot kinkaski. Ku midägi vastakarva olle, sis üteldi: «Sa kurradi seto!»

Ütekõrra tulle poig koolist kodo ja küsse imä käest: «Imä, kas sa olõt seto?» «Seto jah!» «Kas esä om kah seto?» «Om jah!»

Pois’kõnõ mõtõl’ kavva aigu ja ütel’ sis: «Nakka-i ma ti peräst seto olõma!»

Rulli Roosi

Kerembäst läts’!

5. märts’ 1953 Setomaal. Peräst tuud, ku tõpratohtrõ hummogu kõik’ kar’alauda perrä kai ja kontorihe jõudsõ, astõ ussõst sisse ikunäoga esimiis’ ja ütel’: «Joba kuuligi är!».

Tuupääle tõpratohtrõ hiitü ja poonat’ vasta: «Tuu olõ-i õigõ, parhilla õkva tulli säält, mu eläjä olli kõik’ eloh ja terve!»

«Taalin kuuli ar!» oias’ esimiis’. A tõpratohtrõ hiit’ käega ja kitt’: «Õkva kerembäst läts’. Mul om hüä miil’, õt mu eläjidega midägi juhtu-s!»

Vahelaanõ Paali

Hüvä nõu: Tsitron’ – hää asi!

Tsitroni püsüse häste soola seen, lähä-i hukka. Tsitronist saa inämb mahla, ku tuud inne tühäspitsitämist lämmistä. Kraanikausi- ja vanniemaili päält saa tsitronilipsuga hõõrdõn rossõplekke maaha. Soola sisse tsusat tsitronilipsõga puhastõdas ilõdus lännüid vask’-anomit.

Praadit kala saa parõmb, ku taalõ tsitronimahla pääle tsiuku. Hõpõanoma nakkasõ helk’ämä, ku noid puhasta tsitronimahla seen likõs tett lapiga, sis mõskõ kuuma viiga ja är kuivata.

Tsitronikriim’

2 munna, 100 gr tsukrut, 8 gr želatiini, 2 supiluitsatäüt vett, üte tsitroni mahl ja riivit kuur’, 250 gr rõõska kuurt.

Kõik’ muna lüvvä tsukruga vatulõ ja samal aol panda veitsüviisi mano tsitronimahl, riivit tsitronikuur’, külmän viin leotõt ja kuuman sulatõt želatiin’. Laskõ är jahtuda. Sis sekä mano vatulõ lüüd kuur’ ja panda makussüük’ anomidõ sisse saistuma.

Tageli Asta Põlvast

Kõrvõnu annom’ puhtas!

Ku süük’ om kõrvõnu anoma põhja, sis saa anoma ilosahe puhtas, ku panda anoma põhja puutuhka ja vett pääle. Laskõ saista ja sis mõskõ. Olõki-i vaia määntsitki mürke tarvita!

Kruusamäe (Panni) Maimu