Susi lambanahan

4. märdsil oll’ tunnõ, et piä umma mõtsa minemä, nigu jummal’ olõs juhatanu. Mõtsan tulli vasta traktori- ja takan vidämise-jäle. Oll’ tultu üle kraavi mi mõtsa ja kats’ ilosat hallivatikõst – meil üldäs nii kõivopuud – ilmast är võetu!

Traktori jälgi pite lätsi õkva hoovi pääle. Pini haukõ kur’alt, sõs tull’ peremiis’ nuka takast.

Ma küsse ilostõ, et kost neo kõo omma tuudu? Peremiis’ vastas’, et ei tiiä midägi. Sis hüpäs’ pernaanõ majast vällä trepi pääle ja tänit’ mullõ: «Kao minemä mi õvvõ päält, ma kutsu sullõ politsei!» Ma ütli rahuligult: «Kutsu jah, omgi vaia, siin käü mõtsavargus.»

Uutsõ är, ku tull’gi mi valla konstaabli platsi. Perets’ura keerot’, et tekk’ tsihti ja tekk’ tiid kah mõtsan laembas. Tunnist’ siski hinnäst lõpus süüdü. Imä sai sõs vas’t arvo, et kutsõ umalõ pujalõ kõrraluuja kohalõ. Esiki vanasõna ütles, et terräv kirvõs löüd ruttu kivi.

Mul nakas’ pois’kõsõst hallõ, ütli, et nakka-i asja kohtulõ vidämä. Lepsemi, et mass kõo vällä ja lõpõtami as’a är. A ku viil mu mõtsast mõnõ puu varastas, sis om kohtolugu.

Mõnõ päävä peräst kai, et tüü käü iks mõtsan edesi, õnnõ uma poolõ pääl. Ei tiiä, kas nail mõtsapaprõgi kõrran omma. Julgõ ja külmä kõtuga inemise omma neo seo ao vahtsõ maa- ja mõtsaperijä!

Tahassi hoiata kõiki inemiisi, et käüge iks ka talvõl ummi mõtsu valvman. Mine tiiä, kost või tulla mõni «sõbõr» sullõ mõtsa mõnt tsihti vai tiid laiõndama!

Riitsaarõ Laine

Lämmind harakilõ!

Soomõ telekan omma kõgõ saatõ kliima lämmämbäsmineki ennustuisist ja hätist. Saman tuvvas näütes, kuis Helsingi Energiä om mõistnu eelektri tegemise ja maiu kütmise nii häste kokku panda, et and tuutmisõlõ korgõ kasuteguri ja energialõ odava hinna.

A odava eelektri kunts’ om käküssin aadomieelektrijaamun. Annas jummal’, et säält midägi vällä es päsnü!

Ku hind om otav, härgütäs tuu tõnõkõrd  meelega raiskama. Näütüses ma lää rongi pääle tiid müüdä, minka all omma lämmä vii toro nii maadligi, et lumi sulas kesk talvõ är. Hää muidoki: kiäki ei murra kuntõ ja killustikku olõ-i vaia pildu. Helsingin tsiugutas liiva asõmal maaha graniidipurru, miä jala all vüürdümä nakkas ja mahasadaja peopesä verd juuskma pand nigu keväjädse kõo. Ka Aleksanderinkatu nimelidse uulidsa pääl ei olõ kunagi lummõ – uulidsa all om eelektriküte.

Säändses käändvä as’a, ku elu om ülearu hää.

Saarõ Evar