Puu muldapanõk’ om hingeasi

«Kas seo puu kasus saa-aastadsõs?» uursõva latsõ minevädsel nädälivahjõl Liimõtsa Lauri puul Karulan, ku tsusksi mulda elo edimädse puukõsõ. Üts’ lats’ kuvvõ-, tõnõ kolmõaastanõ. Ja küssevä edesi: «Kas mi ka näemi, ku seo puu suurõs saa?»

Lats’ki saa arvo, et üte puu suurõskasuminõ võtt perädü pall’o aigu. Tuud nägevä vas’t istutaja latsõ ja latsõlatsõ. A puu maaharagominõ võtt tuu iist õnnõ mõnõ minodi.

Vahtsõn Eesti Vabariigin om seoniaoni päämädselt viimäst tähtsäs peet. Ku riigimõtsan olõ-i viil mõtsaistutamist ragomisõ kõrval är unõhtõt, sis erämõtsaumanigu omma märk’nü päämidselt tuust, kuis mõts kipõlt rahas vaihta. Tuud olõ-i tahet märgotagi, et asõmalõ piäs ka midägi andma.

Õnnõs om asi nakanu muutuma. Suur’kampaania «Las jääs vai ütski mõts!» om pandnu pall’o märk’mä, et piässi elon iks kõrra käe mulladsõs tegemä ja tulõvilõ põlvilõ mõnõ puu kasuma pandma. Riigimõtsa istutama minegi pääle oll’ nii pall’o tahtjit, et kõik’ huvilidsõ mõtsa es päseki. Meil siin Võromaal saiva vaba kotussõ kae et viil kõgõ kipõmbahe täüs.

A hää om nätä, et ka erämõtsaumanigu taha-i as’ast kõrvalõ jäiä ja omma nõun mõtsast saadu raha iist midägi mõtsalõ tagasi andma. Olõs Liimõtsa Lauri sugutsiid mõtsaperemiihi inämb, sis saanu Eesti mõtsa rassõ aig tsipa kipõmbalt ümbre.