Buddha paekaldan

Petseri maavalitsusõ tehnikut Tõrukest om jo mitmit nädälit nättü väidse ja kirvõga Bogdanovka uja oron üte korgõmba paekalda man tohkõndaman, kirot’ aoleht’ Petseri Uudised 1934. aasta lehekuun.

 Kül ragonu sääl Tõruke paekivvi, kül mõõtnu mõõdulindi ja vassamõõduga. «Nigu võimi nätä, meisterd’ Tõruke paesaina sisse hummogumaa pühäkujo Buddha,» kirot’ tseitung’. Raot kujo olnu peris suur’, nii et paistunu es’ki maahaigla mano minevä tii pääle selgehe är.

 «Kuulda om, et kujo om joba löüdnü ka peris pall’o kummardajit, nii et pelätäs tõistõ usko minekit,» tiidüst’ Petseri Uudised. Tõrukese tegemiisi peetü külh otsani ummamuudu olõvast, a vähämbält tennü tuu paekalda kõvastõ ilosambast.

 Buddhast tiidnü külh innembi õnnõ mõnõ petserläse, a iks käünü jo mõnõ nädäliga kujjo kaeman satu inemiisi, kiä inämbäste pühäkujjo peris kitnü.

 Kujo peris valmis saiõn lubanu meistri tuu viil määndsegi tsimendiga üle valla.

Õt Buddha meistril loovkahe vällä tulnu, märk’ Tõruke sama kalda sisse viil tõisigi ilostuisi rako. Tuu kotus, nigu kirotas aoleht’, saanu aga kipõlt tsuklõjilõ kõgõ inämb miildüväst paigast, kohe es’ki hulk turistõ vällästpuult Petseret hummogumaa jumalat kaema tulnu.

Aolehte Petseri Uudised lugi
Linnamäe Lauri

Kagahii puukorvi!

Luhasuu matkaraa algusõn suu veeren om puuriit ja man kiri, et võtku rahvas tast puid üten, ku üüses suu pääle matkamajja lätt. Kesk suud olõ-i kuiva puud kostki võtta ja ega toorastki raku ei tohe.

Puiõ nõstmisõs om tettü väega praktilinõ, suur’ puukorv’ vannust jalgratta velgist. Katõ velje vahele om poimit traati, vangõs omma pantu kats’ kiilrihma.

Et korv’ om küländki suur’, sõs om mõni inemine ahnõs lännü ja uma nõstmisõ võimõt üle hinnanu. Üle suu minevä laudtii viirde om küländ pall’o puuhalgõ samblõ pääle maha poetõt.

Ku kiäki alustanu tiid tühä korviga ja nuu mahavisadu puu kõik’ üles kor’anu, olnu täl lõpus korv’ täüs ja kokkuvõttõs iks veidemb vaiva nättü.

Saarõ Evar