margotus

Olõssi õigõp, ku võrokõsõ ja tartlasõ ütte hoiassiva ja ugandi kiräkeele asja ajassiva

Mercal om õigus: võro kiil’ olõ-i eesti keele murrõ (kae ka 16.03 Uma Leht «Imäkeelest ja imä keelest» – UL). Tä om murrõ külh, a üte tõsõ keele, vana lõuna-eesti keele murrõ. Tõnõ tuu keele murrõ om tarto kiil’ ja kolmas mulgi vai sakala kiil’.

Vanna lõunaeesti kiilt võissigi kutsu ugandi-sakala keeles. Mulgi keelen om viimädse aoni kirotõt luulõtuisi ja täl om ommi patriuutõ, kiä timä iist saisva. A tarto keele käsi om käünü kõgõ sandimbidõ. Konagi oll’ tarto kiil’ kiräkeele avvun ja saisusõn. Tarto keelen tull’ Vastne Testament varõp vällä ku eesti keelen ja tarto keelen oll’ olõman egätsuku raamatit.

A perän löüsevä opat mehe, et lõunaeesti keelen olõ-i mõtõt raamatit trükkü ja latsi opada. Nii nakati eesti keelen jumalaorjust pidämä ja vanatarto-maa-keele lauluraamadu jäivä kohegi tarõ pääle, seenisku latsõ nimä kuuli vanaspaprõs veivä.

Tuu kõik’ sündü iks jutuga, et eesti rahvas om üts’ ja timäl piät üts’ kiräkiil’ olõma. Jutt vai asi! Norran om rahval kats’ kiräkiilt ja kiränigu kirotasõ viil egäüts’ uman kodomurdõn. Norraka ütlese, et tuu om inemise pühä õigus, et saassi uman imäkeelen kõnõlda ja kirota.

Ja niimuudu norraka kõnõlasõ häbenemäldä umma kodokiilt, ku umakandi inemise üten ommava. A võrokõsõ julgu-i sagõhõhe umma kiilt avaligun kotussõn kõnõlda, Tartomaal om uma kiil’ viil rohkõmb unõtusõ hõlma vaoman.

Vana tarto-maa kiräkiil oll’ tartlaisilõ ja võrokõisilõ üts’ ütine kiräkiil’. Vannuaigu lauliva tartlasõ lauluraamatust, et:

Kül kuradi so kiskva
ja paigast teiste viskva,
kül tuli kõrvetap
so sooni, luid ning liha...

Külh kuradiq so kiskvaq
ja paigast tõistõ viskvaq,
külh tuli kõrvõtas
suq suuni, luid ning lihha...

Tuuperäst om vahtsõl võro kiräviisil üts’ viga man: timä lahotas kats’ lähelist murrõt tõnõtõsõst är ja jätt tartlasõ ütsindä.

Näil õlõ-i säänest nakkamist, säändsit kiränikkõ ja aktivistõ ku võrokõisil vai mulkõl omma. Olõssi viimäte õigõp, ku võrokõsõ ja tartlasõ ütte hoiassiva ja üte ugandi kiräkeele asja ajassiva.

Ugandi-sakala ja eesti keele sõnavara om aigumüüdä ütelisembäs kujonu, a grammatikan om pall’o asju hoobis tõistmuudu ku eesti keelen. Ku iistläne ütles ära tee!, sis võrokõnõ ütles tekku-i! vai är tekku! Eesti keelen üteldäs sai tehtud, ugandi keelen sai tettüs vai sai tett. Minnevao vormi omma ka tõsõ: mis iistläsel om ei jooksnud, om ugandlasõl es joosõ.

Grammatika poolõ päält om ugandi ja eesti keele vaih suurõp ku roodsi ja norra vai hollandi ja flaami keelil, tuu vaih om ligembält niisama suur’ ku hispaania ja portugali keele vaih, näid nakka-i kiäki üte keele murdis kutsma.

Ku ugandi ja eesti kiilt ütes keeles kuulutõdas, om tuu jo poliitiga. Poliitikat om keeleas’un pall’o, mõnikõrd tetäs ütest keelest mitu tükkü, nigu flaami, hollandi ja alamsaksa kiiliga om, tõnõkõrd aetas erälde keele ütte.

Ku ugandlasõ-sakalasõ tahtva uma keele asja parõmbidõ aia, om näil ka poliitigategijit vaia.

Ilvesse Aapo (33) om Räpinä kunstnik, kirä-, laulu- ja pillimiis’, Eesti Õurulaulu «Tii» sõnno kirotaja.

Aapo om kirotanu ka kats’ rahvalõ miildünüt suvõetendüst Räpinä mail: «Ööpik Võhandu kaldalt» (2002) ja «Wõõbsu Palas!» (2003).

Mis ma õks Räpinäst tiiä. Ma olõ sääl perämidsel aol nii vähä olnu, et ma ei mõistaki midägi tuu kotsilõ üteldä.

Ma nigu elä sääl, teoreetilidsõlt. Koskil tulõ jo inemisel olla. Ma iks proovi

Ilvesse Aapol om Räpinäl põnnõv ellä.

Räpinäh olla, a viimädsel aol olõ-i mul olnu väega pall’o aigu sääl olla, tulõ töllerdä sääntsit Londoneid vai Istanbulõ pite...

Kas Räpinä om õnnõ sääne kotus, kos tulõ olla vai om tä midägi inämbät?

Ega ütski kotus hindäst esi suurõmp ei olõ. A koskil piät jo inemine olõma ja Räpinäh ma olõ hää meelega.

Räpinä om tuu Võromaa idapuulnõ ots ja sääl om väega huvitav ellä, ku eis uma elo huvitavas elät. Umbõlõ muudsa om olla kostkilt peri, kotussõ päält, juurikaga inemine. Ma eis olõ tuud lumõpalli veidükese ka veerütä avitanu.

Kodo. Lõunaeesti kultuur’ om tuu, midä mi Lõkõridõga tiimi. Egäsugutsit ull’uisi ja vuhvlit om siin kah pall’o, a tuud om egäl puul, tuust ei massa laskõ hinnäst sekä.

Tuu võrdlus om sääne… Planeet’ om iks peris tsillokõnõ, egäl puul om hää, ku tiiät, kost sa olõt.

Õuruupalõ mi saami hinnäst ja hindätiidmist näüdädä, et Õuruupa mõistas kah Õuruupa olla.

No Türgümaal om nüüd Õurovis’uun’, sinnä tulõ mul nüüd hädäga minnä.

Õurovis’uun’ om ainokõnõ spordivõistlus, midä ma aastit iks kaia olõ pruuv’nu, nüüd olõ sis eis kah konkurentsi trehvänü. A küsü Türgü kotsilõ paari nädäli peräst, sis ma tiiä tuust midägi kõnõlda.

Pall’o vaht’va ulli näoga, et vai jummal’, mis tetäs. Mõni Võromaa inemine esi õks väega pall’o viil pel’gäs toda hindä asja. A tõõsilõ om taa väega huvitav ja hindäle kah.

Kas taa mi kandi kultuur’ om kõik’ aig eloh olnu vai om tedä kuigi herätet?

Taa heränes kõik’ aig esi. Etnofuturism õks ruul’ tävvega. Tuu tähendäs vanno asjo vahtsõt muudu vai vahtsit asjo vanna muudu tegemist. Tuu om, et tiiät, kost sa olõt tulnu ja mõistat ka mõtõlda, kohe sa edesi läät. Tuu om hindätiidmine, midä ei massa ülbüsega segi aia. Mu kotsilõ om üteld, et ma olõ nii suur’ ego, et mul hindä jaos inämb ei jakkugi.

As’a omma liiknu ja parõmbas muutunu. Tuud om nätä, et kes siin ahvipapagoi muudu hindä arust Õuruupat vai Ameerigat perrä teivä, ei jõvva kohegi, a mi käümi, rändämi ja olõmi.

Väega pall’o määritäs meile päähä tuud massikultuuri ull’ust. Eesti kultuuril tulõ n’app õks niigre persest är võtta. Hindäl om kah nii pall’o häid asjo, mille sis tõist perrä tetä.

Näütemängo kirotanu. Muus’kat olõ tennü kõvastõ, Lõkõridõ vahtnõ CD-plaat’ om är salvõstõduq. Nüüd tulõ Vägiläisi plaat’, sääl ma jörrä veet’kese.

Sis ma tei vahepääl Vanaviisi miihiga üte luu, sis tuu Epliku Vaiko vahtnõ andsambli nakkas mäng’mä ütte mu luku. Joonsi Sofiaga olõ kontsõrtõ tennü.

Vas’t jõvva kunagi uma plaadi mano kah, a aigu ei olõ. Kunstin ma ei olõ viimädsel aol suurt tennü, a ma olõ vanal aol nii pall’o valmis tennü, et ma elä tuu rasva pääl viil tükk’ aigu. Vas’t ma kunagi jõvva vahtsit asjo kah, eks tuu elo spiraali müüdä käü.

Kirändüsen tahassi midägi hääd tetä, võro keelen om luulõtuisi umbõlõ pall’o ripakil, noist tulõssi midägi tetä, plaat’ tulõssi är tetä, pall’o asjo om tetä. Tuud hätä ei olõ, et midägi tetä ei olõssi.

Ma tii umma asja. A ma olõ tähele pandnu, et ku ma umma asja aa, sis tuu asi om väega üts’-ütele sarnanõ lõunaeesti vai üldse eesti as’alõ ja tuu om hää.