asja väiku alostus


Kama Kaido, madrus

Ku 1988. aastaga sügüse asutõdiq Võro Keele ja Kultuuri Fond`, oll` timä programmin kirän, et tulõ tetäq ka võrokiilne aokirändüs. Seost aost oll` jo kümme aastakka müüdä lännüq, ku valitsus tei eräle kommisjoni tuu jaos, et vällä tüütäq üts` riikline programm` lõuna-eesti keele ja kultuuri kaitsmises. Ku kommisjon` tüüle nakas`, sis kaeti edimält üle kyik nuuq as`aq, mis seonimaani taa keele ja kultuuri kaitsmises joba är olli tettüq. Tull` vällä, et kygõ suurõmb mulk näide tegemiisi man oll`gi aokirändüse kotussõ pääl. Kunagi oll` Võro Raadion küländ pall`o võrokiildsit saatit, a nuuq kattõvaq är, ku raadio kommerts`raadios muutu. Kunagi and` Võro Instituut` vällä mynõ numbri Võro Instituudi Uudissit, a tuu välläandmine jäi saisma.

Nüüt om sis jälleki tekkünü lootus, et seo mulk saa är täüdetüs ja võrokiildne aoleht` nakas ilmuma. Ja kindmäle nakami mi vahtsõst kuuldma ka säändsit küsümiisi, et mille taad asja üldse vaia om. Et mi olõmi jo kyik ütesugumadsõq eestläseq ja eestikiilne aokirändüs om tävveste olõman. Et murdõkiil` om hää ja illos asi kül, a tuud ti võiti koton ja poodi nuka takan kynõlda ja tuu jaos olõ ei vaia papõrt ja trük`mise värmi kuluta. Ja nii edesi.

Ma saa taast as`ast niimuudu arvo, et eestläseq olõmi kül kyik, a ütesugumadsõq olõ ei joht. Lõuna-eestläseq omma jo vanast aost tõistmuudu olnuq. Tõistmuudu kiil`, tõistmuudu inemiseq, tõistmuudu kombõq. Ja ku seo tõistmuudu olõmine är kaos, sis olõ ei tuu ütsindä mi hädä ja murõq. Ku kyik eestläseq olnu ütesugumadsõq, kynõlnu ütte kiilt ja olnu ütte näko, sis olnuq taa üts` väega vaenõ ja vilets` rahvas.

Ja nüüdsel aol olõ ei nä as`aq inämb niimuudu, et hoiami muudku umma kiilt ja kombit alalõ koton ja nuka takan. Niimuudu võidsõ seo asi kül umal aol ollaq, sis, ku olõ es viil raamatit, koolioppust ja aokirändüst. Nüüdsel aol saa ei üttegi kiilt ja kultuuri alalõ hoita, ku kirätarkus, koolitarkus, raadio, televisioon` ja kyik muuq säändseq as`aq omma tõsõn keelen. Sis naatas ka koton vai nuka takan varramba vai hildamba taad tõist kiilt kynõlõma. Ku mi tõtõst tahami, et mi kiil` püsüs ja alalõ jääs, sis tulõ naada tälle päält kodokeele ka tõisi funktsioonõ manuq andma.

A ku nüüt tulõ myni tark inemine ja küsüs, et mille om üldse vaia taad võro vai sis laembalt lõunaeesti kiilt alalõ hoita, sis ma jää kül vastamisega hättä. Ja ma jää sis ka hättä, ku taadsamma asja eesti keele kotsilõ küstäs. Ja tõtõst, ku mõtlõma nakat, sis saa ei üts` nüüdse ao nuur` inemine mi armsast eesti keelest määnestki kassu. Täl olnuq mynõn vällämaa korgõn koolin hulga lihtsamb, ku tä joba uma edimädse kooliharidusõ tõsõn keelen saanuq. Säändsit mõttit ka mynõn Tal`na eräkoolin joba mõtõldas ja ingliskiildse üldharidusõ plaanõ peetäs. Tiidüsmeistreq kirotasõq jo ammuki ummi artiklit inglise keelen, tuuperäst et suurõn maailman saa ei eesti keelen kirotõduq as`ust kiäki midägi arvo. Ku nüüt siist viil sammukõnõ edesi minnäq, sis tulõ vällä, et mi saa ei seost eesti keele kynõlõmisest üldse määnestki kassu. Ynnõ vaiva tulõ manuq. Maailmakirändüst piät eesti kiilde ümbre tõlk`ma ja ameeriga filmele subtiitriq alaq pandma.

Ku nüüd seo jutu pääle iks kiäki julgus viil midägi eesti keele kaitsmises üteldä, sis olõ ei mul inämb vaia umma vaest pääluud vaivada. Täpsele näidsammu asju või ma sis ka võro keele kotsilõ edesi kynõlda.

Ma soovi vahtsõlõ aolehele kykkõ hüvvä. Ma usu, et seo olõ ei sukugi viimäne asi, miä võrokiildsen aokirändüsen är tetäs. Ma usu hoobis, et seo om üte suurõ as`a väikukõnõ alostus.

JUHTKIRI

Miä sjoo viil um, märgutasõq täämbä pal’o, kiä Koidu vai Võromaa Tiatataja vaihelt Uma Lehe löüdvä.

Pähämäärmise papõr ei olõq, vahtsõ usu kuulutaja viil vähämp... Sjoo um võrokiilne aoleht, midä vähämbält novembrini saavaq kyk Võro ja Põlva maakonna lehti tel’ja.

Massa taa iist midägi ei tulõ - v a ütsikmüük - selle, et lehte tetäs riikliku programmi «Lõunaeesti kiil ja kultuur» eräldet raha iist.

Mitma teist võivaq tundaq, et lehte um rassõ lukõ. Pia arvusaamalda - iks põh’jusõl, et uma kiil um meelest lännü, ei olta harinu taan lugõma. Sys tulõ oppi, har’uta. Võro kiil um üts osa Kagu-Eesti esierätsist väärtusist, midä and kasuta nii uma hindätundmise (identiteedi) tugõmises ku Euroopa Liidun läbilüümises.

Kiä nii eiq arva, nuuq võivaq Uma Lehega piiglit ja aknit puhasta, milles aolehe papõr um läbi aigõ kõlvanu. Vai kanapoelõ ni tapeedilõ alaq pandaq. Nisamatõ välläkäüki minekis - ütelgu pirtspeki miä tahtva, a miq kandin um taagi kultuur viil alalõ.

Uma Lehe ütes tsihis umgi kiruta tuust, miä häoman - nigu kärbärõuguq, millest Saarõ Evar täämbätsen lehen kirotas. A mitte ynnõ – kygõst vahtsõst ja Võromaa ello jakkavast püüämi niisa ma juttu tetäq. Uma Leht plaan` kirota kygest, miä aoluulidsen Võromaal silmä jääss. Nink uut, et inemiseq meile kirutanu, ummi märgotusi vällä käünüq.  

Leht ilmus üts kyrd kuun.