Vargus tege vabas, pümmes ja vaesõs


Silmä Sandri, aokiränik


Minevä nätäl` lätú mu süä õkva kerembäs. Umõta varastõdiq lõpus mu maakottu valgust tuuv eelektriliiñ ärq. Muido murõtsi ma terve viimädse aastaga tuu liini peräst, selle et tuu oll` jo ütú viimätsit varastamaldaq liine, miä tõi voolu ka noidõlõ maiulõ, kon inemiseq kyik aig ei eläq. Nüüd om hää kerge ollaq. Ei olõq liini, ei olõq murõt. Ja tuud kerembät olõkit piäs jakkuma peris pikäs aos, selle et Eesti Energiä meheq inne keväjät vahtsõt liini es lupaq, ku syski. Ja egaq ma näid ei sõima, selle et ynnõ septembrikuun varastõdiq ynnõ Põlva maakunnast ärq uma 20 km eelektritraati.

Mõtsa võti ma joba innembi esiq mahaq. Kuigi puiõlõ oll` kohati üräsk` sisse lännüq, olõs võinuq maahavõtmise ka mitma aasta pääle ärq jakaq. A ku ma kai, miä sünnüs sääl mõtsun, kon omanik kyik aig pääle ei passiq, lei esiq ka sae sisse. Jälq nakaú keremb. Ma usu, et mumuudu ommaq tennüq pall`oq. Tagastõduq mõtsu ei olõq maaha võetu ei ahnusõst, ei rahanäläst, a kykkõ selgembäst vargahimost.

Ja tuu hirm ei olõq aúanda, selle et ynnõ 1994-1998. aastagal varastõdiq Põlvamaal ammõtligult mõtsa piä 18 miljoni krooni iist. 90 protsenti mõtsast om varastõduq erämõtsust. Kaiõn mõtsavarguisi kasumist viimädse paari aasta joosul, või siiäq rahuligult kümmekond miljonit mano arvata. Taa and agaq vällä summa, miä om võrdnõ Põlva liina aasta eelarvõga.

Kyik vii tuu mano vällä, et näütüses Põlva maakunnan, kon egä inemise kottalõ om rohkõmb ku ütú hektar` mõtsamaad, ei olõq inämb võimalik saiaq kvaliteetset puud. Kuigina Põlva maakunna kyiki mõtsu pääle kokko om 80 protsenti pedäjät, ei olõq kohalikõl saekaatriil inämb kõrralikku pedäjäpalki koskilt võtta, selle et mõtsaomanikuq ommaq kümne aastaga kyik kõrraliku joba maaha võtnuq. A miä om alalõ, tuuga ei olõq suurt midägi pääle nakata. Väikeseq saekaatriq ei jõvvaq Skandinaavia kapitaaliga suuri firmadõga riigimõtsaoksjoniil võistõlda ja nii pidävägiq pall`oq noist ettevõttõ kinniqpandmise plaanõ. Tuu jätäs ummakõrda tüü ja leeväldä hulga maainemiisi.

Niisys, mu talol olõ-i inämb ei mõtsa, ei eelektrit. Pääle maja, vana lauda ja sanna om jäänüq viiú hektaari savikat maad, kon ma kunagi kurkõ kasvati. A paar` aastakka tagasi lõpõti ma tuu ärq, selle et põllu päält nakati pangõ viisi kurkõ ärq varastama. Nüüd om mul peris tyylinõ suvõkodo, kost suvidsõl aol nädälilõpul kõrras läbi hüpädä. Mynõq aastaq tagasi tei plaani elomajalõ kõrralik remont` tetäq, a põraq mul säänest plaani inämb ei olõq, selle et nigunii varastasõq jälq ärq.

Uma vara iist piät vastutama, a ku tuud ei olõq, ei olõq ka kohustuisi. Mu naabrimiiú, kedä vargaq niisama kiusanu ommaq, lubasi kõrd nuuq pätiq, kedä ta vargusõ päält kätte saa, lüvväq kõrvuni maa sisse. Ja ku lüümises lätt, sys lähä ma kimmähe päti kõrvu hoitma. Või kül üldäq, et nii ei olõq illos, a mul om tuust savi vai ütúkyik. Olõ vaba miiú ja tii, miä taha.



Mõõdilint ja millennium



Kasaku Enn, filosoof

Inemine um toda targõmb, midä veidemb tälle myni asi kõrda lätt. Tuuperäst umgi hää nõvvu andjit kõvastõ inämb kui tuu perrä tegijit. Ku myni äsi täthsä tundus, sys võetas kygõinne arvõlõ uma tahtmiisi ja mõistus um perämäne asi, midä appi kutstas. Ku sys kiäki viil takast kitt, paistus asi peris kinmäs. Api või saiaq, ku võtas vett mynõst tõõsõst lättest, midä olõ-i joht viil mualõ püürtü.

Otsimi vällä rätsepä mõõdilindi ja mõõdami näütüses hindä kõtu ümbremõõdu. Lindiots jääs pidämä määntsegi numbri pääl. Võiollaq tuu nummõr meile väega ei miildü, a ku peräast rõivast ostami vai teemiq, piämi saadu numbriga arvõstama. Olõtami, et lindiots jäi keset sentimiitret, mille pääle um tsehkendet 100. Miä tuu tähendäs? Kiä täpselt ei tiiäq, või perrä kaiaq – edimädse sentimiitre keskel sais 1, tõõsõ keskel 2, järelikult saanda keskel sais sada. Edimäne sent alostas algusõst ja saa täüs päält nummõrt, sys ku kriips tulõ. Ku pall`o um sys kõtu ümbremõõt? 99 senti oll` täüs ja saas sent oll` poolõ pääl, kokko tulõ 99,5 sentimiitret.

Olõtamiq, et mõõtja oll` latskõnõ ja tää käest küstäs: “Manni, kas su kõtu ümbermõõt mahus üte miitre sisse ärq?”. Suurõ häämeelega ütles Mann: “Näet, mahus jah!!!” Täl um õigus nii üldäq, tuuperäst, et nummõr lindi pääl um järgarv – näütas mitmõs sentimiitre parastjako käsil um.

Kujotami ette, et koskil elässe sääntse elevandsi-inemiseq, kelle kõtu ümbremyyt või ollaq suurõmb vai veidemb ku 20 miitret (2000 sentimiitret). Võiollaq um tuuilma Mannilõ ka tähtsä, et timä kõtt mahus katõkümne meetri sisse ärq. Mõõdilindi ots jääs täl pidämä täpselt keset sentimiitret, mille pääl um nummõr 2000. Kas tuu mahus viil katõkümne miitre pääle ärq? Mann kaes ja näge häämeelega, et tää kõtu ümbremõõt um 1999,5 sentimiitret ja tuu olõ-i viil joht kolmas kümmemiitret, olguki et nummõr näütäs. Nummõr 2000 um siin järgarv, täpselt niguq aastaonummõr. Vast tulõtami miilde, et aigu loetas nii – edimäne aastak (mitte aastak üts`), ku tuu läbi saa, um näütüses lats` üts` aastak vana, tõõnõ aastak, (mitte aastak kats`) jne. Ku lats` käü katõkümnendät, olõ-i tää viil joht 20 aastaigu vana. Niisamatõ um põrõhõllaq katõ tuhandas (2000.) aastak miiq aoarvamise perrä, a mitte aastak 2000, nigu välämaa kiili perrä mynõlõ miildüs üldäq. Kui kiäki olnuq sündünüq õkva edimädse aastaga alostusõh, olnü tää täämpä 1999 aastaigu ja 11 kuud vana.

Kas tuu um joba vahtsõnõ millennium vai aastagasada? Küsüge Manni käest...

Elovalgusõ pühäq

Tsääro Elmar, jutlusõütlejä Viländimaalt


Jõulupühäq ommaq joba aastasatu inemistele elovalgusõs olnuq, kurbi rõõmustanuq, sõgõdit valgustanuq, maahasadanuid üles nõstnu, patutsit valla pästnüq, lootusõldaq inemiisi elo mano tagasi toonuq.

Kah`o et täämbädsel aol pall`oq inemiseq ei tiiäq jõulõ tähtsüsest midägi. Nääq tundva joulõ või-ollaq ynnõ nime poolõst. Viil mynõq aastakümneq tagasi mõist` lats` küssüq: «Imä, kas jouluq joba tulõvaq, kas ommaq viil kavvõn?»

Jõulupuul`bä tuvvas tarrõ kuusõpuu, pandas külge küündleq, oodõtas jõulumiist, kiä kingitüisi toosõ. Tuud mõistvaq latsõq nüüd ka uuta. Tähtsä om saiaq kingitüsi. Kaupmehil om tähtsä, et saas pall`o kaupa maaha müvväq, tetäs egasugumaidsi reklaamõ, et tulgõq ostkõ iks siist ja nii edesi.

Jouluq ommaq Taivadsõ Esä kingitüs, valgusõ pühä, miä and ello ja ynnistust ni ühendäs ärq neetüt maad vahtsõst taivaga.

Piaaigu kats` tuhat aastagat tagasi olliq Petlemmä liina lähkön kar`amaal kar`adsõq öütsin ja pittiq kar`a man valvõt. Et jahhe oll`, sys oll` tuli maaha tett, et sai hinnäst lämmistäq. Mynõq magasiq. Äkki läts` ümbretsyyri väega valgõs niguq päävä-aigu. Umõt oll` teedäq, et om üü. Kar`adsõq olliq imestünüq ja hiitünüq. A sys sais` näide iin issändä ingli ja ütel`: «Massa-i pelätäq! Kaeq, maq kuuluta teile rõõmusynumit, täämbä om Taaveti liinan Õnnistegijä sündünüq, kiä om Issand Kristus!»

Kar`adsõq saivaq väega rõõmsas ja lätsiq kipõstõ liina, et kykkõ uma silmäga nätäq. Nimäq löüdiq Maarja ja Joosõpi ja latsõ, kiä magasi lehmä seimen hainu pääl. Näil es olõ muial ruumi tuuperäst, et liin oll` rahvast rahvaloendusõ peräst täüs.

Seo om suur` jõuluryym, midä egä aasta oodamiq. Jouluq ommaq vanaq, umõt igäveste vahtsõq, nimäq ei muutuq ja lää-i vanas. Jõulõ uutva noorõq ja vanaq, terveq ja haigõq.