Vaia om
saiaq täüskasunus, et julguq kynõldaq uman kododsõn
keelen
Uma
ei häöq niipia
Terje
Lõbu, aoluulanõ
Seo
jutt om üte Võro-as`an veidüq kõrvaltkaeja, a säälsaman
ka üte jalagaq seenolõja kirotõt arvamus võro keele
olõvigu ja minevigu kotsalõ. Olõ-i võro-eesti
synaraamadu tegejäq võro kiilt kynõlava ja seo kandi
minevigu ja tulõvigu vasta huvvi tundva inemise jaos
tennüq tühjä tüüd, raisanuq riigi rahha vai tennüq
kunst`kiilt. Ja miä kygõ tähtsämb: vast` saa
keskmine võrokõnõ teno synaraamadulõ manoq veidükenegi
usku hindä sisse ja vast tä sis ei häbendä mynikõrd
tuud halvaspeetüt kiilt ja Eestimaa veerepäälset
kodokotust.
Olõ-i
võro kiil` kohegi kaonuq. Ma julgu kül optimist` ollaq
ja uskuq, et häö eiq uma keelepruuk` Võromaal niipiä.
20 aastat tagasi ennustõdiq niisama, et võro kiil`
kaos, selle et Võro liina koolilatsõq ei kynõlaq
umavahel võro kiilt, a kiräkiilt. A parhillaq, paar`kümmend
aastat ildamb kokko saiõn, ei küsüq ineskidseq
koolisysaraq ja -veleq üts`tõsõ kotsalõ inämb mitte
kiräkeelen, a muiduki võro keelen. Vaia om saiaq täüskasunus,
et julguq kynõldaq uman kododsõn keelen.
Kiä
om süüdü, et latsõq ei kynõlaq mitte võro keelen,
a kiräkeelen? (Ja muidogi om latsi kiräkiil` tugõvide
võro mõotuisigaq, niisama niguq täüskasunuil
inemisilgiq, kiä aastakümnid elänüq kiräkeele
keskkunnan.) Süüdü ommaq tuun latsõvanõmbaq, kiäq
oppasõq ummi perrätulõjit kynõlama kiräkeelen. Ja
suur` latsi sõbõr televiisor`. A ildamb nakkasõq latsõq
yks kynõlama võro keelen ja tuud ommaq nääq op`nuq täüskasunuide
inemisi juttõ kullõldõn. Myni lats` ei võtaq aastit
võro kiilt suu sissegi, a täüskasununa nakkas tuud
edimäst kõrd tarvitama. Muiduki om alati ka erändit,
näütüses sys, ku lats` om vanõmbide inemisi hoitaq
ja ku nimäq kynõlasõq latsõgaq ynnõ umma kiilt.
Huvitav om viil märkiq, et pois`kõsõq nakkasõq võro
kiilt umavahel kynõlama pall`o innemb ku tütärlatsõq.
Ei tiiäq, kas nääq ommaq joba varakult uma tulõvigu
Võromaagaq köütnüq, samal aol, ku tütärlatsõq
tahtvaq muialõ op`ma-elämä?
Olõ-i
tuun vast` midägi hirmsat, ku lats` võro kiilt ei
kasutaq. Ku tä egä päiv kuuld võro kiilt hindä ümbre,
lätväq tä keelepailaq võro keelen kunagi yks vallalõ.
Riigikiil` tulõ jo nigunii selges oppiq. A tuugiperäst
ma ei õigustaq võro keele mittekynõlõmist nuuri siän,
a ma puuldaq võro keele kynõlõmiste rahulikku
suhtumist ja ooda tuud nii kaitsjilt ku vastassilt.
Maq
ei olõq keeletiidläne ja võro kiil` ei huvita minnu
keele hindä peräst. Mu jaos märk` võro keele kynõlamine
tundõilma ja eloviisi. Võrokõnõ, kiä eläs pääliinan
ja häbendäs kodokandin kynõldaq võro kiilt, ei näütä
tuuga hindä parõmbust ja tarkuist, a puudujääke süämeharidusõn.
Võro ammõtnik, kiä tegeligult võro kiilt mõist, a võrokiilse
inemisega pruuv` kangõlõ kiräkiilt kynõldaq, om väega
hää näüdeq provintslikkusõst. Võromaalt peri vai sääl
parhillaq elävä inemise jaos lihtsäle ommaq mynõq
jutuq ja probleemiq, minkast om paremb kynõldaq uman
keelen. Kõivu Madis kirotas kah jo uman raamatun “Kähri
ker`ko man Pekril” võro keeli, selle et kiräkeelen
ei olõssi tuu inämb tuu. Ja Vanemuisõ tiatri püüne
päälegi ommaq jõudnuq näütemänguq, miäq teno võro
keelele ommaq mitmin päältkaejin tekütänüq ärqtundmisryymu.
Raidla
Heli: ku üldse midägi tetäq, sys iks kõrralikult
Kanepi,
Põlva ja Räpinä kihlkunna naisil olõ-i inämb tuud
murõt, kuis näide kandi rahvarõivit ummõlda vai sälgä
passitaq – valmis om saanuq Heli Raidla (74) raamat «Kanepi,
Põlva ja Räpina naise rahvarõivad». Heli um juhõndanuq
nii vähämbält 2000 rahvarõivakomplekti tegemist.
Kostkandist
perit olt?
Ma
sündü Erästvere Alakülän Kanepi kihlkunnan. Erästvere
koolin käve kuus` klassi.
Kas
Kanepi rõivit raamatulõ säädi oll` eräle kodunõ
tunnõq?
No
iks, kukki olõ Põlvan joba nii kavva elänü.
Kanepi
rõivist om väega vähä perrä jäänüq – üts`ainus
undruk ynnõ. Ku maq olli lats`, sis vanaq inemiseq sääl
mi kandin käveväq kyik triibulisi ja ruudulisi undrukkõgaq.
Ja aidan ollivaq kohvriq, kos rõivit hoitiq. Vanaimäl
oll` sääl nii pall`o noid egäsugutsit kangit. Mul om
nii silmä jäänüq üts` sääne tüüundrugu rõivas,
minkal oll` täpsäle tuusama triibustik, miä Põlva
undrugul, miä nüüd muuseumin om.
Miä
umast kotust peri rõivist perrä om jäänüq?
Olõssi
pidänü rohkõmp hoitma. Latsilõ anti rõivit kuigi väega
mängiq – kyik egäsugudsõq käsitüüq ja säändseq
as`aq, midä ei olõssi tohtnu tetäq. Vanast, ku
linaleotamine oll` ja linaq leost vällä tuudiq ni põllu
pääle kuioma pantiq, panti yks egasugudsõq vanaq rõiva
sälgä. Tuu oll` meil külh sääne lõbu – mi pandsõmiq
kyik nuuq vanaimä leerirõivaq sälgä ja naarsõmiq ja
teimi nall`a. Olnuq väega huvitav, ku nuuq kyik alalõ
hoitnuq.
Mille
naksit rahvarõivaoppust ja raamatut tegemä, kas näit,
et midägi om väega võlssi?
Mitte
et võlssi, a aig-aolt om vajja miilde tulõtaq, kuis rõivit
kandaq. Kygõ suurõmb hädä om pääkattidõgaq. Eestläne
om pärgä kandnu niguq krooni ja tuu ei olõq mitte
siin otsapääl koskil, a iks hiuusside piiren. Niisama
om tanu kandmine: ku naasõl om põll` iin, sis piät
kimmäle ka tanu pään olõma, selle et naanõ es lähäq
põllõlda üle põrmandu ja tanulda üle läve. Ja tano
piat pään olõma nii, et hiuusõpiireni om rõivas ja
pits` jääs otsa pääle.
Pall`o
olt esiq rahvarõivit tennüq?
Ku
ma Talina Tekstiil`-Ummõlustehnikumi lõpõti, sis es
saaq mi lõpuaktusõlõ ilma rahvarõivildaq. Ja aasta
oll` 1949! Säält või-ollaq alas`ki huvi taa as`a
vasta. Ja ku ma Põlvahe tulli 60. aastal, oll` õkva
naiskuur` Mai luudu ja sys ma lõiksõ vällä ja
juhendi 80 inemise rõivide tegemist.
Põlva
Keskkoolin (parhilladsõn ühisgümnaasiumin)
oll` kygõ suurõmb rahvarõivide tegemine, ku Tiiu
Kiudorv oll` õppõalajuhataja. Sis oll` meil koolin
niipall`o rahvatandsurühmi ja laulukuurõ ja kyigilõ
sai tettüs! Ma mõtlõ, et kyik kokku, midä ma olõ
juhõndanuq, tulõ nii 2000 komplekti ümbre külh.
Umaq
latsõq ja käsitüütegemine?
Vahtsõn
raamatun um üts` Põlva rõivide pildikene, kon
mannekeenes mu latsõlatsõq Ann (16) ja Mari (14). Nimäq
saivaq edimädseq rahvarõivaq kolmõ-nelläaastadsõlt.
Ma iks ütle, et hoitkõ alalõ. Mul üte poja pereq eläs
Põlvan ja tõsõ uma Haapsalun. Põlva minni tands`
Tandsurõõmun ja om väega kursin rahvarõivide
as`agaq. Haapsalu minnile tei Kanepi rõivaq, mis siin
raamatun ommaq, a ma ei olõ telle viil äräq kinknüq.
Ütli, et saaq viil vanõmbas, sis ma kingi. Ma es saaq
jo inne kinkiq, ku raamatulõ sai ärq pildistedüs,
selle et Kanepi rõivit es olõq kostki muialt võttaq.
Timä om kah Kanepi kihlkunnast peri. Haapsalu tütretütrele,
kiä lõpõtas seo aasta keskooli, ommaq mul alalõ hoiõtuq
umaq tehnikumiaigsõq rõivaq, kohe olõ viil asju manoq
tennüq.
Kunas
tull` rahvarõivaraamadu tegemise mõtõq?
Ma
olõ taad nii pall`o aigu tennüq, joba ülemineväaasta
oll` käsikiri valmis. Pilte sai kolm kõrda tettü ja lõpus
saivaq peris ilosaq. Midä rohkõmb lugõsi, tuud
lollimbalõ hinnäst tundsõ: vahepääl mõtli, et
as`aarmastajal ei olõq iks sukugi hää säänest asja
tetäq ja nii vanal inemisel viil päälekauba (naard).
Minevä sügüse oll` operatsioon`, olli haiglanõ, a
muguq tei ja tei, andsõ joba trükikotta ja võti
tagasi, loe – jälq viaq seen. Niimuudu ma ei tiiäq
mitu kõrda sai tagasi võetus. Kergelt es lähäq ja ma
ei tiiäq, kas taa om nüüd nii, et mynt vika ei olõq
seen. Reet Piiri Eesti Rahva Muuseumist lugõsi ka üle
– sõs vast suuri viku ei piässi olõma.
Um
korrektsus ja kõrranõudmine veren?
Ei
tiiäq, ega ma ei olõq nii kõrralik midägi (naard),
a tüü piat muiduki kõrralik olõma – ei olõq mõtõt
lohakat tüüd tetäq, tuu pääle ei tasuq aigu ja
vaiva raisadaq. Ku üldse midägi tetäq, sys iks kõrralikult.
Niguq raamatulõgi ette kiroti: rahvarõivas ei olõq lörtsmise
jaos. Taa um iks mi uma aolugu ja tedä tulõ hinnadaq
ni pitäq säändsenä nigu om olnuq. Ku mi egaüts`
teemiq hammõlõ midägi manoq, sis kaos tuu kihlkundõ
esiolõmine ja erinevüseq ärq.
Olt
üldidselt eloga rahul?
Arva
niimuudu, et vanadusõ vabadus om ka iks midägi väärt.
Ja ku näpuvahel midägi tiit ja tunnõt uma tüüst
ryymu, sys ei olõq hätä. Ma ei virise.
Küsse
Allasõ Tiia
Raidla
Heli sündü 24. mail 1927. aastagal Erästvere
Alakülän Kanepi kihlkunnan. Kuul`meistriammõtit
alust` Tilsist, säält läts` Vana-Koioladõ, säält
Juusu, Joosust Põlva keskkuuli, kos tüüt` 43 aastat käsitüüoppajana.
Pensionipõlvõn um pall`o ärq tennü 1993. aastagal
luudu Põlva Käsitüüklubi hõlman: juhendanuq rahvarõivide
tegemise kursust, Põlva rahvarõiva päivi, suuri Põlva
käsitüüpäivi jpm. 1989. aastal ilmu Helil üten L.
Laanperega «Tikkimise käsiraamat», 1998. aastagal
umakirutõt «Lapitöö». Timahavva sai Eesti Käsitüündüse
Edendämise Keskseltsilt pärandihoidja aunimetüse.
«Rahvarõivaraamatu mõtõq tull` inne rahavarõiva
päivä 1999. aastaga märdsin, selle et tuus mi Põlva
Käsitüüklubi naisiga hirmsastõ valmistumiq. Inne
tuud teimiq kursuisi, kon inemiseq teiväq rõivit ja mi
valmistimiq näidissit ette. Sys ma mõtli, et materjal
um inämb-vähämb kuun ja võissi iks midägi tetäq.
Villa Rein andsõ ka huugu, niisamatõ Piiri Reet. Ku es
olnuq Reinu, es olnuq raamatut, selle et timä kirut`
rahaprojektiq,» kynõl` Heli.
|
|