PÄÄLEHT
UUDISSÕ
ELO
KAGAHIIQ
KERGÜSI
KIRÄQ


 




Vaia om saiaq täüskasunus, et julguq kynõldaq uman kododsõn keelen


Uma ei häöq niipia

Terje Lõbu, aoluulanõ

Seo jutt om üte Võro-as`an veidüq kõrvaltkaeja, a säälsaman ka üte jalagaq seenolõja kirotõt arvamus võro keele olõvigu ja minevigu kotsalõ. Olõ-i võro-eesti synaraamadu tegejäq võro kiilt kynõlava ja seo kandi minevigu ja tulõvigu vasta huvvi tundva inemise jaos tennüq tühjä tüüd, raisanuq riigi rahha vai tennüq kunst`kiilt. Ja miä kygõ tähtsämb: vast` saa keskmine võrokõnõ teno synaraamadulõ manoq veidükenegi usku hindä sisse ja vast tä sis ei häbendä mynikõrd tuud halvaspeetüt kiilt ja Eestimaa veerepäälset kodokotust.

Olõ-i võro kiil` kohegi kaonuq. Ma julgu kül optimist` ollaq ja uskuq, et häö eiq uma keelepruuk` Võromaal niipiä. 20 aastat tagasi ennustõdiq niisama, et võro kiil` kaos, selle et Võro liina koolilatsõq ei kynõlaq umavahel võro kiilt, a kiräkiilt. A parhillaq, paar`kümmend aastat ildamb kokko saiõn, ei küsüq ineskidseq koolisysaraq ja -veleq üts`tõsõ kotsalõ inämb mitte kiräkeelen, a muiduki võro keelen. Vaia om saiaq täüskasunus, et julguq kynõldaq uman kododsõn keelen.

Kiä om süüdü, et latsõq ei kynõlaq mitte võro keelen, a kiräkeelen? (Ja muidogi om latsi kiräkiil` tugõvide võro mõotuisigaq, niisama niguq täüskasunuil inemisilgiq, kiä aastakümnid elänüq kiräkeele keskkunnan.) Süüdü ommaq tuun latsõvanõmbaq, kiäq oppasõq ummi perrätulõjit kynõlama kiräkeelen. Ja suur` latsi sõbõr televiisor`. A ildamb nakkasõq latsõq yks kynõlama võro keelen ja tuud ommaq nääq op`nuq täüskasunuide inemisi juttõ kullõldõn. Myni lats` ei võtaq aastit võro kiilt suu sissegi, a täüskasununa nakkas tuud edimäst kõrd tarvitama. Muiduki om alati ka erändit, näütüses sys, ku lats` om vanõmbide inemisi hoitaq ja ku nimäq kynõlasõq latsõgaq ynnõ umma kiilt. Huvitav om viil märkiq, et pois`kõsõq nakkasõq võro kiilt umavahel kynõlama pall`o innemb ku tütärlatsõq. Ei tiiäq, kas nääq ommaq joba varakult uma tulõvigu Võromaagaq köütnüq, samal aol, ku tütärlatsõq tahtvaq muialõ op`ma-elämä?

Olõ-i tuun vast` midägi hirmsat, ku lats` võro kiilt ei kasutaq. Ku tä egä päiv kuuld võro kiilt hindä ümbre, lätväq tä keelepailaq võro keelen kunagi yks vallalõ. Riigikiil` tulõ jo nigunii selges oppiq. A tuugiperäst ma ei õigustaq võro keele mittekynõlõmist nuuri siän, a ma puuldaq võro keele kynõlõmiste rahulikku suhtumist ja ooda tuud nii kaitsjilt ku vastassilt.

Maq ei olõq keeletiidläne ja võro kiil` ei huvita minnu keele hindä peräst. Mu jaos märk` võro keele kynõlamine tundõilma ja eloviisi. Võrokõnõ, kiä eläs pääliinan ja häbendäs kodokandin kynõldaq võro kiilt, ei näütä tuuga hindä parõmbust ja tarkuist, a puudujääke süämeharidusõn. Võro ammõtnik, kiä tegeligult võro kiilt mõist, a võrokiilse inemisega pruuv` kangõlõ kiräkiilt kynõldaq, om väega hää näüdeq provintslikkusõst. Võromaalt peri vai sääl parhillaq elävä inemise jaos lihtsäle ommaq mynõq jutuq ja probleemiq, minkast om paremb kynõldaq uman keelen. Kõivu Madis kirotas kah jo uman raamatun “Kähri ker`ko man Pekril” võro keeli, selle et kiräkeelen ei olõssi tuu inämb tuu. Ja Vanemuisõ tiatri püüne päälegi ommaq jõudnuq näütemänguq, miäq teno võro keelele ommaq mitmin päältkaejin tekütänüq ärqtundmisryymu.



Raidla Heli: ku üldse midägi tetäq, sys iks kõrralikult

Kanepi, Põlva ja Räpinä kihlkunna naisil olõ-i inämb tuud murõt, kuis näide kandi rahvarõivit ummõlda vai sälgä passitaq – valmis om saanuq Heli Raidla (74) raamat «Kanepi, Põlva ja Räpina naise rahvarõivad». Heli um juhõndanuq nii vähämbält 2000 rahvarõivakomplekti tegemist.


Kostkandist perit olt?

Ma sündü Erästvere Alakülän Kanepi kihlkunnan. Erästvere koolin käve kuus` klassi.

Kas Kanepi rõivit raamatulõ säädi oll` eräle kodunõ tunnõq?

No iks, kukki olõ Põlvan joba nii kavva elänü.

Kanepi rõivist om väega vähä perrä jäänüq – üts`ainus undruk ynnõ. Ku maq olli lats`, sis vanaq inemiseq sääl mi kandin käveväq kyik triibulisi ja ruudulisi undrukkõgaq. Ja aidan ollivaq kohvriq, kos rõivit hoitiq. Vanaimäl oll` sääl nii pall`o noid egäsugutsit kangit. Mul om nii silmä jäänüq üts` sääne tüüundrugu rõivas, minkal oll` täpsäle tuusama triibustik, miä Põlva undrugul, miä nüüd muuseumin om.

Miä umast kotust peri rõivist perrä om jäänüq?

Olõssi pidänü rohkõmp hoitma. Latsilõ anti rõivit kuigi väega mängiq – kyik egäsugudsõq käsitüüq ja säändseq as`aq, midä ei olõssi tohtnu tetäq. Vanast, ku linaleotamine oll` ja linaq leost vällä tuudiq ni põllu pääle kuioma pantiq, panti yks egasugudsõq vanaq rõiva sälgä. Tuu oll` meil külh sääne lõbu – mi pandsõmiq kyik nuuq vanaimä leerirõivaq sälgä ja naarsõmiq ja teimi nall`a. Olnuq väega huvitav, ku nuuq kyik alalõ hoitnuq.

Mille naksit rahvarõivaoppust ja raamatut tegemä, kas näit, et midägi om väega võlssi?

Mitte et võlssi, a aig-aolt om vajja miilde tulõtaq, kuis rõivit kandaq. Kygõ suurõmb hädä om pääkattidõgaq. Eestläne om pärgä kandnu niguq krooni ja tuu ei olõq mitte siin otsapääl koskil, a iks hiuusside piiren. Niisama om tanu kandmine: ku naasõl om põll` iin, sis piät kimmäle ka tanu pään olõma, selle et naanõ es lähäq põllõlda üle põrmandu ja tanulda üle läve. Ja tano piat pään olõma nii, et hiuusõpiireni om rõivas ja pits` jääs otsa pääle.

Pall`o olt esiq rahvarõivit tennüq?

Ku ma Talina Tekstiil`-Ummõlustehnikumi lõpõti, sis es saaq mi lõpuaktusõlõ ilma rahvarõivildaq. Ja aasta oll` 1949! Säält või-ollaq alas`ki huvi taa as`a vasta. Ja ku ma Põlvahe tulli 60. aastal, oll` õkva naiskuur` Mai luudu ja sys ma lõiksõ vällä ja juhendi 80 inemise rõivide tegemist.

Põlva Keskkoolin (parhilladsõn ühisgümnaasiumin) oll` kygõ suurõmb rahvarõivide tegemine, ku Tiiu Kiudorv oll` õppõalajuhataja. Sis oll` meil koolin niipall`o rahvatandsurühmi ja laulukuurõ ja kyigilõ sai tettüs! Ma mõtlõ, et kyik kokku, midä ma olõ juhõndanuq, tulõ nii 2000 komplekti ümbre külh.

Umaq latsõq ja käsitüütegemine?

Vahtsõn raamatun um üts` Põlva rõivide pildikene, kon mannekeenes mu latsõlatsõq Ann (16) ja Mari (14). Nimäq saivaq edimädseq rahvarõivaq kolmõ-nelläaastadsõlt. Ma iks ütle, et hoitkõ alalõ. Mul üte poja pereq eläs Põlvan ja tõsõ uma Haapsalun. Põlva minni tands` Tandsurõõmun ja om väega kursin rahvarõivide as`agaq. Haapsalu minnile tei Kanepi rõivaq, mis siin raamatun ommaq, a ma ei olõ telle viil äräq kinknüq. Ütli, et saaq viil vanõmbas, sis ma kingi. Ma es saaq jo inne kinkiq, ku raamatulõ sai ärq pildistedüs, selle et Kanepi rõivit es olõq kostki muialt võttaq. Timä om kah Kanepi kihlkunnast peri. Haapsalu tütretütrele, kiä lõpõtas seo aasta keskooli, ommaq mul alalõ hoiõtuq umaq tehnikumiaigsõq rõivaq, kohe olõ viil asju manoq tennüq.

Kunas tull` rahvarõivaraamadu tegemise mõtõq?

Ma olõ taad nii pall`o aigu tennüq, joba ülemineväaasta oll` käsikiri valmis. Pilte sai kolm kõrda tettü ja lõpus saivaq peris ilosaq. Midä rohkõmb lugõsi, tuud lollimbalõ hinnäst tundsõ: vahepääl mõtli, et as`aarmastajal ei olõq iks sukugi hää säänest asja tetäq ja nii vanal inemisel viil päälekauba (naard). Minevä sügüse oll` operatsioon`, olli haiglanõ, a muguq tei ja tei, andsõ joba trükikotta ja võti tagasi, loe – jälq viaq seen. Niimuudu ma ei tiiäq mitu kõrda sai tagasi võetus. Kergelt es lähäq ja ma ei tiiäq, kas taa om nüüd nii, et mynt vika ei olõq seen. Reet Piiri Eesti Rahva Muuseumist lugõsi ka üle – sõs vast suuri viku ei piässi olõma.

Um korrektsus ja kõrranõudmine veren?

Ei tiiäq, ega ma ei olõq nii kõrralik midägi (naard), a tüü piat muiduki kõrralik olõma – ei olõq mõtõt lohakat tüüd tetäq, tuu pääle ei tasuq aigu ja vaiva raisadaq. Ku üldse midägi tetäq, sys iks kõrralikult. Niguq raamatulõgi ette kiroti: rahvarõivas ei olõq lörtsmise jaos. Taa um iks mi uma aolugu ja tedä tulõ hinnadaq ni pitäq säändsenä nigu om olnuq. Ku mi egaüts` teemiq hammõlõ midägi manoq, sis kaos tuu kihlkundõ esiolõmine ja erinevüseq ärq.

Olt üldidselt eloga rahul?

Arva niimuudu, et vanadusõ vabadus om ka iks midägi väärt. Ja ku näpuvahel midägi tiit ja tunnõt uma tüüst ryymu, sys ei olõq hätä. Ma ei virise.

Küsse Allasõ Tiia 

Raidla Heli sündü 24. mail 1927. aastagal Erästvere Alakülän Kanepi kihlkunnan. Kuul`meistriammõtit alust` Tilsist, säält läts` Vana-Koioladõ, säält Juusu, Joosust Põlva keskkuuli, kos tüüt` 43 aastat käsitüüoppajana. Pensionipõlvõn um pall`o ärq tennü 1993. aastagal luudu Põlva Käsitüüklubi hõlman: juhendanuq rahvarõivide tegemise kursust, Põlva rahvarõiva päivi, suuri Põlva käsitüüpäivi jpm. 1989. aastal ilmu Helil üten L. Laanperega «Tikkimise käsiraamat», 1998. aastagal umakirutõt «Lapitöö». Timahavva sai Eesti Käsitüündüse Edendämise Keskseltsilt pärandihoidja aunimetüse. «Rahvarõivaraamatu mõtõq tull` inne rahavarõiva päivä 1999. aastaga märdsin, selle et tuus mi Põlva Käsitüüklubi naisiga hirmsastõ valmistumiq. Inne tuud teimiq kursuisi, kon inemiseq teiväq rõivit ja mi valmistimiq näidissit ette. Sys ma mõtli, et materjal um inämb-vähämb kuun ja võissi iks midägi tetäq. Villa Rein andsõ ka huugu, niisamatõ Piiri Reet. Ku es olnuq Reinu, es olnuq raamatut, selle et timä kirut` rahaprojektiq,» kynõl` Heli.