Veesaare Anne: ooda silmäq pikän võrokiilset rolli

Näütlejä ja saatõjuht Veesaare Anne um sündünü ja kasunu Lüllemäel. "Vanaimä es mõistaki kiräkiilt, timä tull` vanaesäga Lüllemäe-kanti Setomaalt. Ostsõvaq maad võlgu ja jõudsõvaq õkva inne vinläisi sissetulõkit ärq massaq," kynõlas seriaalist "Õnne 13" kuulsas saanuq artist.

Veesaare Anne kynõlamise perrä saa tä võrokiilsest tiatrist viimätseni arvu ja võtas võrokiilse rolli õkva vasta. "Ma taad oodagi kyik aig, et kiäki pakus."

Võrukiilsist tükest um Anne nännüq "Põuda ja vihma" ni "Sussi". "Imeillos om võro kiilt lava päält kullõlda. Taa um sada kõrd mahlatsõmp ja vällendüsrikkamp ku kiräkiil`," ütel` näütlejä, kiä suvitas noqki egä suvõ Lüllemäe-kandin.


Mäeotsa Ain sääd püüne pääle vahtsõt võrokiilset tükkü

Vanemuise Tiatri draamajuht` ja lavastaja Mäeotsa Aini esäkodo um Haanin, tä esiq peri Võrolt. Koolipoiskõsõn meelüt` tä Võro Kandlõ näütemänguringi Jansonsi Silvi. Peris tiatrihuvi lei vällä pääle tuud, ku Simmuli Rain näüteringiga ütte tükkü tegi. "Koolitiatrin olõ es võrukiilsist näütemängõst juttugi, olõ es sääne aigki," tulõt` Mäeotsa Ain miilde.

Täämbädses um tä esiq lava pääle säädnü kolm võrokiilset tükkü: Kangro Bernardi "Susi", Kõivu Madissõ "Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga" ja Kauksi Ülle, Kivisildniku Sveni "Tandsja pühäliku". Lavakunstikooli-aigu mängse tä kuulsan Kõivu-Lõhmusõ "Põvvan ja vihman". "Tandsja pühälik" etendü edimäst kõrd Viitinä koolimajan 1996. aastaga suvõl, sjoos keväjäs piäs taa Vanemuise püüne pääl vällä tulõma. 

"Määnegi väega suur võlu taa võrokiilse as`a man om," tunnistas Mäeots, nimmatõn saman, et timä olõ eiq määnegi võro keele ja kultuuri fanaatik. "Kiil` sääd niguq ette määndsegi sisemidseq pingeq ja loogika kuni luu põhjuisiniq vällä. Võromaa publikuga um kogõmus väega väikene, ei mõistaq üldäq, kas laembalõ rahvalõ naaq as`aq miildüseq. Nall`akas um tuu, et vällästpuult Võromaad um võrukiilside tükke vastavõtt väega positiivnõ," kynõl` Mäeots.


Loosaare Venno käü kodo Võromaalõ harva

Latsi sõbõr telekast (Otto-Triin ja von Timberhoff-Tibu) Loosaare Venno om üles kasunu Võromaal Oraval, kohe om põraq jäänüq imä-esä kodukotus. Venno trehväs kodo käümä harva, vast nii kõrra katõ kuu takast, niguq tä esiq arvas`. A tuu iist kynõlõs Venno imä-esäga võro kiilt. "Tal`nan tüküs kiil` meelest minemä, olõ joba kiräkeelega ärq harinu," vaband` Venno. Et Vennol latsilõ tsirkust teken õks võrokiilseq lausõq jutu sisse juhtusõq, tuud panõ-i vembumiis` esiq tähelegi. 
Venno olõ-i esiq üttegi võrokiilset tiatritükkü tervelt nännüq, a tuu iist olõ-i täl hindäl midägi võrokiilsen tükün mängmise vasta. "Ku tükk` miildüs, milles eiq," ütel` tä. 


Kaasik-Aaslavi Katri tund hinnäst maainemisenä, kukki eläs liinan

Lavastaja ja tiatrioppaja Kaasik-Aaslavi Katrilõ tunnus, et Võromaal juvvas rohkõmp ku muial. "Ku viimäte uma "Pygmalioniga" Põlvan käve, jäi jälki alkoholiga liialõminek` silmä," nimmas` tä. A taa ei tähendä, et 1965. aastagal sündünü tiatrinaanõ umma esivanõmbide kanti põlanu. Vastaossa. "Meri ei olõq mullõ hingelähküne, a mõtsaq ja mäeq - mul õkva kisk rinnun, ku ma jälki naid näe. Kost peri olt, sinnäq kisk tagasi. Kygõ parõmbalõ tunnõ ma hinnäst põldõ vaihõl, küläteie pääl". 

Nii Katri imä- ku esäpuulnõ suguvõsa om peri Kanepi ja Kamja kandist. Katri tund hinnäst iks maainemisenä, kukki eläs aastid pääliinan.

Latsõpõlvõn käve tä suvõl pall`o Otõpää lähkül, sys nakas` ka kohalik kiil` manoq, a läts` ildampa muiduki meelest. "Ega ma võro kiilt ei mõistaq, a saa aru, ku sugulasõq kynõlasõq."

Võrokiilsist tükest miildü Katrilõ väega "Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga". "Merle Jääger tegi sääl väega ilosa rolli," arvas` tä. Esiq lavastajana olõ-i tä viil võrokiilside näütemängõ pääle mõtõlnu.



Ei püsüq võro kultuur` järvemuusika tsihi pääl 

Tiatrit tulõ esiq tetäq

Kauksi Ülle


Kuis naati Kaika suvõülikoolõn võrokeelist tiatrit tegemä? Muudsan keelen üteldä trehvämisegaq Sulbin Pühäjyy veeren 1993. aastaga suvõl. Pühä jyy kättemassu vällämäng`mise man ast` üts` illatsõmp näütlejä jala katski – nii et vereuhramisega nakas` tiatri pääle ja sai ka jalaq alaq.

Kangro «Susi» and` võro tiatrilõ suurõ näitlejä Merca (Jäägeri Merle), kedä esieränis võro näütemängõ ossi iist om nakat lajalt hindama. Tä om loonuq eläväs võro vana naasõ, võro-olõmise tugisamba kujo. Näütlejä esiq ütles, et peräst Kõivu Madissõ Ellit tulõ tä mano iks inemisi, kiä ütleseq, et Elli om õkva ku naabrinaanõ, vanatädi vai kiäki muu lähemb inemine.

Suur` sündmüs oll` ka «Põvva ja vihma» mäng`mine Kõivu Madissõ latsõpõlvõmaiõl Kiuma rahvamajan 1994. aastagal. Pikne tõtõstõ kärke ja mängiti küündlide valgõl edesi nika ku elektri tagasi tull`. Mängiti toolõsamalõ rahvalõ tuusama paiga luku.

Kõivu Madissõ kygõ puhtambas miiq rahva olõmist näütäväs näütemängus pia maq «Peiarite õhtunäitust». Kuigi tuu om eestikeeline näütemäng, oll` tuust tett miiq ilmanägemise, vällänäütämise ni muusikagaq lavastus. Sääl es olõq midägi tett nii, niguq om tettü inglaisi, itaallaisi vai rantslaisi asju.

Nii um võro tiatri üts` puul` olnuq eesti tiatri külen jo kyik vastsõ priiusõ ao. A tuu tynõ puul`, midä alost` Kudu Kalev jo umal aol eestikiilside Jaigi tükkega Võrol, tuu jandali-muudu tarkusõarmastus? Tuud suunda om Võro rahvatiatri näütlejide ni koolilatsiga üllen pidänü külh. Kudu lavastõt Jaik om klass` umaette – kiränigu vaimujoud ja näütlejide innekidse mäletämine and näile suurõmba korgusõ ku vällä märguta mõistnu.

Võrokiilne tiatri piät ideaalin olõma inemisi käen tä uma maa pääl. Võrokõisil om vajja umakiilset tiatrit egän kihlkunnan. Lavastajid vast jagunu, näütlejid om nii välläopnuisi ku loomuanniga, kiränikkõ ka kasus pääle, nii et tulnuq tetäq. Ei püsüq võro kultuur` ja inemine sääntse tsihi pääl niguq järvemuusika: et esinejäq tuvvas kavvõdast, päältkaejaq kavvõdast ja põhimine um, et pauk käü ja tuli taivan.

Ku nüüd umist tiatrikogõmuisist kynõlda, sys Nukutiatrit näi latsõn kulduurimajan. A Vembu ja Tembu es miildü mullõ sukuginaq, muguq hurgutiq ja räüsässiq sääl, kats` räbäkut. Edimädse näütemängu «Keväjä tulõk`» kirodi kolmadan klassin, ku mullõ es miildü oppaja pakut luulõkava. Ma tahi pääossa mängi – Pääväkiirt – ni teigi näütemängu. Tuu lavastõdiq, no mina sai kül ynnõ kullerkupu osa. Ülikooli-aigu veiväq oppõjoudõ tütrist sõbrannaq minno Vanemuisele kah üten. Ütele miildü Hermäkülä, tysõlõ Tooming. Sys teimiq avaldusõ, et tiatrikriitikide kursustõ saiaq. Tõsõq saiq, ma jäi vällä. No ütest sõbrannast sai tiatri kirändüsala juhataja, tõsõst vilosuuhv ja mina naksi näütemängõ kirotama.

Ku Kudu naas` lavastama mu seeniq perämäst näütemängu «Ah tsusku külh...», sys tull` tä peräst läbilugõmist ja tiat`, et taad pidänü noq parandama nakkama. A timä ei saaq, tä um seeni ynnõ kuulnuide autoridega tüütänüq. No ma kiti pääle, et tuud ryymu ma tälle ei valmista ja segäsi himoga kyiki pruuvõ. A perän tä harisi ärq, telse Ruitlasõ, Ilvese ja Contra käest vahtsid tükke lavastamises.

Kunagi anni Kangro «Susi» raamadu-kujol vällä. Kommerts`pangakõnõ läts` vasara alaq, mul jäi rahakõnõ sinnäq ja perän massi trükikoalõ ku lõpnu hobõst uma palgast. Parhillaki viil noid raamatid tolmas mul kapi all – ku kinkalgi vajja om, ankõ teedäq.

* * *

Võrokõnõ taht et tükk` olnuq illos ja hallõ. Ei tiiäq, kas tuu um velistekoguduisi mõo peräst? Vai taht tä jandalit, toda vast miiq vanaaigside kombide mälu peräst – oll` jo pulm vai matus vai talus niguq ettekirotõt tegevusõ ja laulu- vai tandsukotustõgaq muusikaetendüs (ooper, operett, muusikal`).

Võrokõsõl um alalõ vana perimüs, suikmise saisun ja ärunõtamise pääl, a iks viil koskil alalõ. No ja ku mammudi saa ärq klooni, saa ka miiq ilma ja mäletämise tagasi lauldaq. Võro tiatri niguq tuu jaos omgi!