Kuis esiq tõisilõ, nii tõsõq sullõ

Mügrä rahvalõ oll` hobõstõ häötämine hullõmb ku sõda ja küüditämine.

Ku minnäq Kanepist vanna tiid Sabõrnahe, sys pääle Hoboala kõrtsi jääs kurra kätt mäe pääle Vana-Mügrä talu, kon eläs Egliti Frieda (82) üten uma vanõmba sysara Elsa (88) ja pojatütre Ritaga. Friedaga sai ma tutvas mynõ aasta iist kaarti teten, ku kyik külärahvas minnu timä poolõ juhat`, et ku tuu mynda seo kandi kotussõnimme ei tiiäq, sys muidõ käest ei massaq küssüki. Nüüd, pildimassinat ja aokiräniku moosist naaratust näten nakkas Frieda küll vasta ajama, et timäst ei olõq midägi kiruta. A mu meelest om külh. Selle et timä om õkva sääne kõvva sorti vana Võromaa naistõrahvas, kiä elun kyik meestetüüq är om tennüq, ilmangi ei hädäldä ja kunagi umma arvamist vällä ütlemädäq ei jätäq. "Seo leht om teil seto keelega segi," ütles Frieda: ""Kiä" ja "miä", tan nii ei kynõlda."

"Tan" tähendäs Koorastõ Karstmõisat ja Jõksi küllä. Mügrä külä om küll kuuskümmend aastakka Valgjärve valla alaq käünüq, a Valgjärvega om seol kandil veidüq pistmist. Saassi tagasi Kanepi alaq, olõssi jäl õigõq piiriq masma pant. Vana-Mügrä talu piiri pääl Kivivõrõtõn oll` innembi tii veeren Tartumaa piirisilt. Sirvastõga nakas` pääle Vahtsõ-Otepää vald, parajalt suur jupp Tartumaad Kanepi kihlkunna seen.

Frieda ja Elsa esä oll` hoobis lätläne, Aluksne lähkült Annenhofist Karstmõisalõ mõtsapraaklis tulluq ja ildamba talurentnigus nakanu, niikavva ku Eesti Vabariik Mügräle peris uma maa andsõ. Läti keele unõt tä küll elo lõpun suutumas är, a Riia ammõtikoolin opit vinne kiilt mõistsõ surmani. Võro kiilt muiduki kah. Tuu aig, ku sisserändäjäq inämb võro kiilt är es opiq, tull Frieda jutu perrä pääle perämäst sõta ja iks tuuperäst, et umaq inemiseq naksi kah häbendelemä ja kiräkiilt murdlõma. 

Leegeniq ja grenaderiq

Frieda sündü 1918. aasta sügüse, sys ku punadsõq võimul olli. Tuudaigu juhtu Koorastõ vallan nii myndagi. Esä oll` tsaariaigu Perätsjärve saekaadrin ütte Leegeni-poissi salaja tüül pidänü ja tedä ohranka iist pakku saatnu. Nüüd oll` Leegen Võrol võimumiis` ja juhtu nii, et kohalikuq bolševikuq saadiq vinne kiilt mõistva Egliti Võrolõ vastaliste nimekirjä üle andma. Ku Frieda esä Leegeni kabinetti oll` astnu, hõiganu tuu kõrraga: "Tereq, vana Eglit, no mis sa siist otsit!?" Avit` silmäkaemisõst, et nimekiräle verevä pliiadsiga rist pääle tõmmata ja tuu prügükasti saata. Tagasitii pääl tull` Eglitile joba riivuur` vasta, bolševikuq veiq Jõksi külä peremehhi Võrolõ tribunali ette. A näide tribunal jäi äräq ja talomeheq saiq kyik elo ja tervüsega kodo tagasi.

Mi olõ-i viil jutuga Eesti Vabariikigi saanuq, ku Rita om jõudnu joba kohvi tetäq ja pakk torti sinnä manuq. "Sõbrapäävätort," kommõntiir` tä naarulidsõlt. Nojah, eeläq oll` jo.

Kuis esiq tõisilõ, nii tõsõq sullõ, ütles Frieda sakõstõ. Viimädse sya aigu oodiq sakslasõq Mügräl vinne väe tulõkit. Kodorahvas oll` Perätsjärvel syapaossin, Frieda oll` jätetü koto hoitma. Majakraam oll` är keldrele viidü ja üts tsiga kah, a kats tükkü olliq lauta jäänüq. Sakslasõq tapiq üte tsia äräq ja teiq tuust tervele kompaniile süvväq. Suurõtükümeheq kelle patarei oll` õkva maja man, seiq lõunat ja pakiq Friedale kah, et võtaq, ta jo lõppudõ lõpus su tsia liha. Frieda rehäs` käega, et söögeq innegi, mul kah kats` velle saksa syan. Perän märgeq suurõtükümeheq, et ku nii edesi lätt, käskvä ülemusõq tõsõ tsia kah är tappa ja Fräulein pühkkü uma suu puhtas. Aivaq sys soldatiq üüse tsia kotti ja toimõtiq tuu kah keldrede, Friedal es olõq muud vaiva ku tiid näüdätä.

Es lövvüq noid ahnit

Frieda ja Elsa noorõmb veli saigi saksa syaväen surma, vanõmb veli Reinhard jäi sya lõpun vangi. "Leheq röögeq, et komsomol ehitäs Talina liina varõmist üles," osatas Frieda:"Olõ es komsomol, syavangiq ehitiq!" Reinhard üten muidõga. Niikavva ku veidü aigu inne küüditämist kodo lasti. Imeq külh, a küüditämine läts` Egliti perrest müüde. Reinhard, kiä jo 1941. aastal sõtta läts`, vihaga kommunistõ vasta, et nuuq Perätsjärve uno Loodi Joonasõ Vinnemaalõ veiq ja mahaq tapiq, pidänü 1949. aasta märtsin edimäne Tsiberide sõitja olõma, a näet, jäi putmadaq. Muidu kah viidi Jõksist ja Mügrält küländ veidüq inemisi minemä, ei annaq kõrvuisi pandaq tuu laastamisega, mis Koorastõ puul käve. Frieda tiid kynõlda, et pästjäs sai Valgjärve saksaaignõ vallavanõmb, kiä valla arhiivi vindläisi tulõkil är palut`. Ku kiäki sys ahnusõst tõsõ pääle es kaiba kah, es olõq muialt tulnuq võimumiihhil kostki kinniq haardaq.

Ku sys varsti kolhoosiq tetti, sai Vana-Mügrä vahtsõst laudast kolhoosi tall. "Talli man oll`gi tuu as`aajamine, siiäq tulliq kyik kokko hummugist. Siin sai nall`a, siin oll`pahandust, siin oll` kyik," rehksäs Frieda jutuhoo seen käega. Ainukõnõ hädä, et kirvit ja viklu pidi Egliti rahvas hindäle ilmast ilma vahtsit soetama noidõ asõmalõ, mis tüü manuq lainus võeti ja är kaotõdi. Tüü - tuu oll` riigi uma ja palk olõmadaq, a muiduq oll` kyik iks nigu peris uma, ega peremiis` käve tallin umma hobõst silistämän, leeväkands karmanin.

Kolhoosielu läts` ka peris häste edesi, niikavva ku ütisvara iks tõtõst ütine oll`, naabridõ varanduisist kokko pant. "A peränpoolõ naksiq mynõq joba mõtlõma, et või-ollaq elo lätt pikäs, vaja hindäle naada koobitsama." Frieda pidä hää ütlemise takan jutuhoo kõrras kinniq. "No ku sys viil tuu hobõstõ häötämine kah tull`, sys... jah, tuud ei tahaq inämb mõtõldagi." 

Närunõ "Lemmik" vorsti aig

Vana Eglit oll` olnuq eluaig suur hobõstõsõbõr, hobõstõ peräst tä mõtsamehest põllumeheski nakas`. Päält tuu, ku viimäne uma talu hobõnõ är Tartudõ vorstivabrikudõ saadõti, es tulõq esä inämb tarõstki vällä, jäigi haigõs ja kuuli pia. Katõkümne katsõndamal aastal oll` tuu vars sündünü, edimäne hobõnõ, kelle esä esiq üles kasvat`. 

Hobõstõ vorstivabrikudõ viimine oll` kygõ põlõtumb tüü. "Üts`kõrd es julguva minnäq, ku vana Henga hobõnõ viiäq oll`, pelksiq, et Henga tulõ vasta all Kivivõrõtõ mõtsa sehen. Nuuq viijäq esiq olliq jo hirmul," kynõlas Frieda. "Kivivõrõtõ mõts om jo vannu kalmõ täüs," märgi ma hindäette. Sääl või kiä tahes vasta tullaq, ku must süämetunnistus sinnu jürä.

Frieda seletäs: "Hullõmb oll`, ku ma olli tallimiis` ja esiq pidi üte hobõsõ pääle pandma. Muidu ma välän talli man es käüq ku rahvast tull`, egäüts` pandsõ esiq hobõsõ ette ja läts` tüüle. A nüüd zootehnik ja tõsõq tulliva, et miiq ei saaq hobõst pääle, tulõq avita. Ja tuu farmijuhataja Iispäävä Artur tull` suurõ joosuga, et tä ei lasõq tuud hobõst är viiäq. Tuu oll` tä lemmikhobõnõ, tä tuuga tüüt` kyik aig. Mul oll` esiki miil` nii kurb, et ma piät pääle avitama. Näi, et Artur joba tulõ mäe takast, et tuu om pia siin. Võtsõ hobõsõ päitsidpiteh kinniq ja käändse ruttu sällüpääd. Ja nigu ma tõugassi, nii hobõnõ oll` taasperilde ülevän, andsõ tä sääl sis meestele üle ja tulli ärq. Ai jummal, ku Artur tull` vanmisõga, tuu sõimas mu ku... Et ma saada nüüd hobõsõ minemä, timä lemmikhobõsõ. Tegeligult oll` Kiki kyigil meil lemmikhobõnõ, illos hobõsõkõnõ."

Parõmbaq meheq jäiq sõtta

Mehelemineki isu läts` Friedal joba noorõn ian üle, ku tä mitmal puul tiinmän oll` ja vannu ärvaivatu talupernaisi nägemä pidi. "Nuuq eestiaigsõq pernaasõq es olõq küll muud, ku üteq ilma palgalda or`aq uman talon," võtt tä nättü kokku. Frieda hindä kosilaisist mi ei kynõla, tä lausus ynnõ, et syaq ommaq miiq rahva seest kyik parõmbaq meheq är kor`anu.

Sya aigu ja pääle ollõv meheq ka väega juuma nakanu. Egäl puul tetti viina, imeq sys es olõq. "Uma viläviin es ajaq külh inemisi ullis, nigu nääq nüüd lääväq, tuu tekk` ryymsas ennegi," kynõlas Egliti Frieda. Ma vaidlõ vasta, lõpus lepümi kokko, et eestiaignõ joomakommõq "soro säitsme pääle" oll` iks tuu kygõ parõmb.

"Televiisorit ma ei kaeq, ma hoia silmi," ütles Frieda. Raamatit lugõ tä külh, lemmikuq ommaq kygõsugumadsõq reisikiräq. Täämbädseni lugõ viil ilma prillilda. Aolehti tä ei tahaq, raadion ütles esiki kyik tähtsämbäq uudissõ äräq. "Mis tuust lorast, perän ei tiiäq iks, midä usku. Nii hääd aigu vannu inemiste jaos, ku seo vahtsõnõ aig, olõ-i nigunii inne olnuq, ei ütegi valitsusõ aigu viil."

Frieda poig Ants eläs Kanepin, a pojatütär Rita om suurõmba osa elust vanaimä talun olnuq. Rita miis` tapõti äräq, myni aasta saa müüdä tä luiõ löüdmisest. Latsõq Ragnar ja Helina jäiväq mahaq, nii tan talun viiekeisi eletäski, kats`vanna, Rita ja kats` last. Kivivõrõtõ suur nurm sais söödün, nurmivahelidseq mõtsatsäräkuq ajava hinnäst iks aastidõga laembas, julgõq tuust, et miist ei olõq majan. Pall`o om säändsit tallõ, kost ütel aol hobõstõga kattõva ka meheq. Vana-Mügrä om syski parõmban saisun, ku mõnigi muu - tiidmine tuust, kuis olõma piät, andas tan põlvõst põlvõ edesi.

Saarõ Evar

Allasõ Tiia 

tiia@polvakoit.ee

Sännä koolimajan peetü koolilatsi võrokiilse luulõetlemise võitsõ Rosma Johannese kooli 9. klassi tütrik Gaugi Iiris, kiäle oll` taa elo edimäne ilulugõmine.

Iiris ütel`, et Sännäle Adsoni koolitarrõ läts` timä hää meelega, kuigi olõ es innembi luulõlugõmisen võistõlnu.

«Või-ollaq tä siirusõ ja puhtusõga tõisi võitsõgi. Kyik latsõq olliq tubliq, tasõq väega ühtlanõ,» kynõl` Iirise oppaja Lüütsepä Eda, kiä oppas eesti kiilt ja kirändüst nii Krabi põhikoolin ku Rosmal.

Iirisele oll` taa ültse edimäne kokkoputmine võrokiilse tekstiga. «Edimält kai, et häste võõras, a ku naksi luulõtusi kõva helü ja mõttõga läbi lugõma, sys hoobis midägi muud,» ütel` Iiris. Tä esit` Artur Adsoni salmi «Väiku sysar vellega» ja Ulvi Mustmaa «Kiirustava pereema jõulusalmi».

Iiris oll` kygõ parõmb lugõja nii Rõugõ valla ku võistlusõ žürii meelest, raamatist sai timä avvuhinnas Kauksi Ülle «Hoovi» ja Kõivupuu Marju «Rahvaarstid Võrumaalt». ««Huuvi» pruumsõ lukõq, peris põnnõv,» nimmas` Iiris.

Iirise suvõkodo um Hurmi külän, kon inemiseq ümbreringi kynõlasõq võro kiilt. «Kuulõ iks, ku vanaimä ja naabrinaanõ kynõlasõq,» selet` tä.

Rõugu vald, Võromaa haridusosakond ja Võro instituut` ommaq latsilõ kirämiis` Artur Adsoni sünnükuul ja -kotussõn Sännän luulõlugõmist kõrraldanuq jo kolm aastakka.

Plaki Aare pilt: Gaugi Iiris esihindä joonistõt Leonardo da Vinci «Mona Lisaga



Pajalan tsäpendedi põlisrahvidõ keeleasju.

Võrokõsõq ja setoq olõ-i ainukõsõq rahvaq Õdagumere ümbre, kelle umma kiilt näid valitsanuq riigiq keeles pitäq ei olõq tahtnu. Näütüses Roodsi ja Soomõ piiri pääl elässe torniolaaksolasõq, kelle uma kiil` - meäkiil` olõ-i soomõ kiil` ja ammuki mitte olõ-i tuu roodsi kiil`. Meäkeele kultuurisüämen Pajala külän Põh`a-Roodsin peeti 22.-24. küündlekuu pääväl õdagumeresoomõ väikeisi põliskiili avitamise tiidüskuunolõkit, kon ka Tarto ülikooli ja Võro instituudi rahvast man oll`. Pääle meä ja võro keele olliq jutus viil saamõ keeleq (naabriq ommaq näid iks laplaisis sõimanu), kveeni kiil` Norran, mitmaq väikeseq keeleq Karjalan ja liivi kiil`.

Meä kiil` om muiduq sugulanõ põh`asoomõ murdilõ, a et sääl soomõ kiräkeele vahtsõnduisi ei tundaq, om tä võrokõsõlõ esiki keremb arvu saiaq. Küük` om iks kyökki, mitte keittiö, puuti mindäs puottiin, mitte kauppaan. Mul olessi yks ilmutus 'teedäandmine', kõlas joba peris kodotsõlt, a tuu om syski juhus. Vahtsõmbaq synaq tuun keelen ommaq iks roodsist lainatu ja meile vyyraq.

Meä keele hädäq ommaq küländ üttemuudu võro keele ummiga: vanõmbaq kynõlasõq küll umavaihhõl meä kiilt, a latsiga ynnõ roodsi kiilt. Ts`uraq nakkasõq küll ildamba vanõmbide meeste iinkujul meä kiilt kynõlama, a tütärlatsist võivaki umbruutslasõq kasuda. Mitmidõ meeste tegemiisi man, nigu näütüses jaht, peedäs sündsäs kynõlda ynnõ meä kiilt, umbruutslasõq las kävvü jahin umaette. Ku miiq kävve virmaliidsi festivali avamisel, kynõldi sääl püüne päält ynnõ roodsi kiilt, a puul` kats`tõist õdagu kohalikun baarin es kuulõq joht muud kiilt ku meä.

Tornio jyy oru hummogupuulsõ kalda võtt` vindläne 1809. aastal Roodsi käest äräq, tuust aost saadik om tuu maa Soomõ osa. Üle jyy hõimlaisi manuq käümine olõ-i kunagi peris mahaq jäänüq, rassõl aol om ka salakaupa veetü, nüüd tetäs niisama kuuntüüd. Katsikliinaq Tornio ja Haparanda tõnõ tõsõl puul piiri tegeväq kyik suurõmbaq rahakulutusõq pääle ütist arvupidämist ja tuuga rehkenden, et mõlõmbaq vahtsõt hoonõt vai massinat tarvita saanuq. Roodsi poolõ pääle ommaq üles pantu esiki Soomõ postkastiq, et kiri tõsõlõ poolõ jõkõ Stockholmi ja Helsingi kaudu käümä es pidänü. Riigipiir` Tornio jyy pääl sekäs ellu ja valitsamist pall`o veidemb ku meil nii mynigi vallapiir.

Saarõ Evar

Pilt: Huvilidseq saiq Pajalan ka põh`apõdraga sõita. Põtru peremehel olliq saami saapaq jalan, a säändsest rahvast nigu saamiq timä kuuldnu es olõq.