Hoiami
kokko nigu takjaq
Sai õkva vastsõ seitungi Uma Lehe täämbä (1. okt
2000 – toim) siin Ameerigamaal kätte. Taha aituma üteldä
noilõ häädele inimestele, kiä vaiva ja murrõga tuu
lehe ommaq kokku pandnu. Tuu kiil` om nii illos silmäga
lukõq – õkva ku tsirk olõs peiu tennüq. Sai Uma
Lehe võro latsõlt, kiä eläs Tallinnan – Jaaska
Lydialt. Mi, võro latsõq, hoiami kokko nigu takjaq. Ütest
ja samast puust olõmi jo tettü. Minä elä siin kavvõl
Ameerigamaal õkva Washingtoni man ja hoia iks silmäq
nink kõrvaq valla, et midägi hääd Võromaalt
kuuldaq. Kirotagõq mugu edesi – saa ka mina, vana
inemine, uma liina kiilt lukõq.
Võro
piirõtusõvabrigu lats` Laamanni Evy
Murõq
võro keele peräst
Mu
iin lavva pääl om Uma Lehe kolmas nummõr`, ma elä
Viländi lähkün Viiratsin. Siin om tõsisigi võrokõisi,
umõta nimäq häbendäseq kynõlda umma imäkiilt. Om
ynnõ üts` 40-aastanõ naistõrahvas, kiä ei häbendä
minoga võro kiilt kynõlda. Minol hindäl ei olõq võro
keele lugõmisega raskuisi.
Tahas
väega, et Uma Leht käüs edesi ka tulõvaasta. Mina olõs
õkva edimäne teljä. Ma joba vana miis`, 78-aastanõ.
Vanan iän tahas viil võro kiilt kynõlda ja lukõq.
Minol om koton kats` võrokiilset raamatut: «Kaika suvõülikuulõ
kogomik I-VIII» ja Madis Kõivu «Kähri ker`ko man
Pekril». Nimäq ommaq mul mito kõrda läbi loetu.
Raamatupoodin om näid võrokiilsit viilgi, a hinnaq
ommaq sooladsõq, jõud ei nakka mano. Tuuperäst
tahaski, et Uma Leht iks käümä jääs. Ku lövvüs
viil võro keele kynõlõjit ja lugõjit, ei kaoq kiil`
kohegi.
Noidõ
minevän lehen olnu kolhoosinimmiga – Sabe ja Laslõnku
– seosõn om viil üts` ütlemine: «Mis sa uurit –
tuu om Mitšurin».
Tsääro
Elmar Viiratsist Viländimaalt
Pääasi,
ku arvu saami
Umma
Lehte lukõn jäi mõttõlõ kinniq ütelüs Agari
Kajalt: «Tuu kiil`, mis miiq koton kynõlõmiq, om yks
tõistmuudu ku võro aabitsa kiil`.» Taa arvamine um
peris õigõ tuuperäst, et mi egän nukan kynõlõmiq
umma murrakut. Kaika-Haabsaarõ-Ähijärve ja Mähkli ümbrus
kynõlõs inämb-vähämb üttemuudu. Tsoorun, kon ma olõ
sündünü, veidüq tõistmuudu ja nii edesi. Mi Tsoorun
ütlimi, et «läämiq Võru laadalõ vai Võrulõ»,
Kasaritsa inemine ütel` ja ütles põraq, et «läämiq
no Võrolõ». No mia sääl vahet um, arru saamiq mõlõmbaq,
nii et tähtsüst ei olõ tuul, kui tä um kirutõt, a
tuul, kui mi arvu saamiq. Küpär` pääst noide iin, kiä
nä noist murdõsäädüisist midägi kyigile
arusaadavalt paprõ pääle mõistva panda.
Bergmanni
Karl
Kiri kiruta aaderssil Lao 5 Põlva liin
63 308 Uma Leht
Toimõndusõl um õigus kirju vahtsõlõ kiräviisi
pandaq ja naid lühendäq. Kirä iist honorari ei
mastaq.
|