Saiajahu
kolmõst veskist
Saarõ
Evar
evar@wi.werro.ee
Nüüd
om õkva paras aig äräq pruuvi, määne püüli
timahavvadsõst nisust vällä tulõ. Uma Leht võtsõ
ette äräq kävvü kyikin kolmõn tüütävän püüliveskin,
miä viil Võrumaalõ jäänüq ommaq: Räpinä, Roti ja
Vahtsõkivi. Ku kiäki viil mynda tiid, sys anguq meile
teedäq, avaldamiq järgmidsen lehen õkva õiõndusõ.
Räpinäl oodõtas veskilisi iispääväst
riideni kellä katsõst umbõs lõunani. Veski lõgisas
keset Räpinät katõ Võujyy (Võhandu) haru vahel, täl
om paprõvabriguga ütine tamm`. Üttegi elektrimassinat
taan veskin ei olõq, ka eläjäjahu jauhõtas kiviga
niisamatõ niguq leeväjahhu. “Üteq jumalaloomaq kyik,”
ütel` möldre Häidma Koit (42). Püülivili, nigu iks, käü
kygõpääst läbi kolmõ puhastusmassina, kon terri hõõrutas
ja harjatas. Püülivaltsõ om kats`: vanaq roodsi umaq ja
vahtsõmbaq vinne umaq. Ku tulõ kats` veskilist kõrraga,
lastas katõ massinaga, a muiduq vinne umaga. Hää tüü
tegevä mõlõmbaq, ynnõ vinne massinalõ ommaq
tagavarajupiq olõman. Pääle kivi ja püülimassinide
ommaq olõman ka suurmõmassinaq. Saa tetäq kesvä- ja
nisusuurmit, ku häste kynõlda mõistat, võedas ka
tatraga jutulõ.
Kats` kotti nissu püülis
tetäq võtsõ aigu puul`tõist tunni kygõ puhastamisega.
Edimäne sort` es mahuq ütte kotti äräki, möldre kitt`
kah, et suurõ teräga nisu, häste and vällä. Inne olli
ma möldrel valida lasknu, kas teemiq suurõ teräga talvõnisust
vai piinü teräga suvinisust.
Häidma Koit kaivas`, et veskilisi om veitüs jäänüq ja
püülitegejit suutumas veitüs. Kos iks Savisaarõ-aigu
sai talukraamist hääd hinda, sys olliq ka püülijärjekõrraq
mitu kuud! Möldretüüst kynõl` tä: “Piät olõma
nigu korvpallin tagamängjä, piät kykkõ kõrraga silmän
ja meelen pidämä, ku massinaq juuskvaq.”
Kohalik miis` Konsapi Heino tekk` loomajahhu ja es kynõla
pall`o. A tuud tiidse tä küll kinnitä, mis Koitki kynõl`:
“Keedäq kott` häste kõvan soolaviin äräq, sys jahu
püsüs kavvõmb, koi ei lüüq sisse.”
Roti veski asus Ah`a jyy ülembjoosu pääl
Kanepi-Puskaru tii veeren Põlgastõ lähkün. Veskitii lätt
alla orgu Liismiti küläst sadakond meetrit Põlgastõ
poolõ. Püülimassinaq kääväq niisamatõ tävvelikult
vii päält, olõman om ka kivijahvatus ja elektriga
haamriveski. Viis aastat tagasi oll` püülitegijit nii
hulga, et sügüse tull` viipuudus, nüüd ei tulõq myni
nätäl` üttegi veskilist. Möldre Sasi Aare (50) eläs lähkün
Kääpämäe talun ja pass` veski man ynnõ iispäivist,
kellä katsõst lõunani.
Mu kats` kotti nissu jäiq
seokõrd syski püülis hyyrmadaq, selle et Võro valla
miis` Soosaare Peedu oll` otsustanuq viil mitte odavat vällämaa
ersatsi süümä naada ja oll` uma nisuga veskile tulnuq.
Roti veski om küll väikene, a püülivaldsiq ommaq
harilikuq, roodsi umaq ja 70 aastat vanaq. Sada killu villä
lätt tunnin läbi, paras ports om 400 killu. Rotil lastas
veskilisel tõsõ sordi jahu vahtsõst massinalõ kukadaq,
nii et lõpus ei jääki muud perrä ku edimäne sort ja
mitund sorti koorõq ni sepikujahu.
Jämmeq koorõq ehk jämme klii ollõv taimõtoitlaisi süük`,
tiidse Sasi Aare. Rotil kääväq tõnõkõrd turistiq
veskit kaeman, sys otsitas külä päält vili ja tetäs
temostratsiooni. Perän jaga möldre jahuq ja kliiq
kilekotikõisiga küläliisi vahel äräq.
Veskijutuq, midä Rotil kynõldi,
olliq tuust, et veski man piät iks partsõ pidämä,
muidu kasus veskijärv kinniq, ja tuust, et Lennarti pinil
ollõv mererannan saanuq käpäq masuudiga.
Vahtsõkivi
asus Antsla lähkün Kobõlan vai Lindan, nigu tuud kotust
kolhoosinime perrä teedäs. Tulõ naada Antslast Tagula
poolõ sõitma ja sys pääle Kobõla küllä silotornõ
mant hääle poolõ hoita. Veski tüütäs nelläpäävä
ja riide kellä kümnest pääle. Tan ommaq tüükõrran püülimassinaq,
suurmõmassinaq, kivi- ja haamriveski. Veskit ajasõq
ringi vesi ja elektrimotur`. Vahtsõkivil saa püülisortõ
inämb ku muial: korõmb pehmeq, I pehmeq, II pehmeq, I
sorrõ. Üts` hää asi om mannamassin, tuuga saa sorrõt
ja ühtlast mannat tetäq. Veskiomanik Säde Harri (70) ütel`,
et kiirkuivusõst läbi lastu vili and hulga veidemb
mannat vällä: kiirkuivus võtt teräl koorõ kinniq. Kygõ
parõmb manna ja püüli saabõv kuivaga koristõt ja muru
pääl päävä käen kuivat nisust.
Hambatohtrõ
häästäs telt röövit aigu
Allasõ Tiia
tiia@polvakoit.ee
Hambatohtri
Kindsigo Lembitült rüüvse kommunismiaig tüüjõvvulidsõmba
ao elost ja pandsõ päävän 30-39 patsienti ravima.
Parhillaq Võrol umma hambaravifirmat piten püüd tä
erialal kaotõt aigu tagasi võita.
Kuvvõkümnendite keskpaigan,
perän Tartu meditsiinikooli hambaarstõ osakonna lõpõtamist
suunati Lembit Vahtsõliina, kon tüüç 13 aastat. «Ku ma sai teedäq,
et ütú
keskmine autujuht tiin` rohkõmp palka ku maq poolõtõsõ
kotusõga tüüten, sis visksi Kalda Hillarilõ [Võro
rajooni pääarstilõ] lõpus lahkumisavaldusõ lavva pääle,»
tulõtas hambatohtre vaihõpäälset ammõti mahapanõkit
miilde. «Ku tüült kodu tulli, olli nigu kört koti
seen, es jõvvaq mäntlit säläst võtta. Pääle tüüd
käve viil maaparandusõn võssa raguman, nädälivaihõtusõl
kraavi kaibman.»
Nüüd um Kindsigo neli aastat Võrol Liiva uulidsan
umma kabinetti pidänü. «Algul olï mul üt`s kabinet ja
uutmisruum. Esiq olli koristaja, õdõ ja hambatohtre. Nellä
aastaga olõ suutnu vällä vaihta kolmõst kabinetist
katõ sisustusõ, tulõva keväjä tahas viimädsegi kõrda
tetäq. Parlaq ma ei olõ inämb 18, vasta võta poolõ
ütsest kolmõni, keskmädselt ütesä patsienti päävän.»
Hääd tohtret um Võrolõ rassõ
saijaq
Et Võromaa inemiisi hambaq
ummaq fluori veitüse peräst viin üteq vabariigi
kehvembäq ja hambaraviturg mõistlik, sis tüüd pidä.
Käü jo liina arsti manoq rahvast ka maalt. «Tuu tõttu
ommaq järjekõrraq kaunis pikäq. Muidugi, mina ku erätohtri
piä ütlemä, et tänu taivalõ.»
Kindsigo ütlemise perrä um hääd hambatohtrõt
Võrolõ rassõ saiaq, õdõdõga ei olõq hätä. «Õdõ
piät olõma lihtsalt täpne ja kõrralik nink sada
protsenti inimsõbralik. Mul om tollõn suhtõn Külliga
[Saarniit] vidänü.» Kindsigo hambaravi tõsõs arstis
um Marika Hanimägi.
Rahva vaesust um hambatohtrõl
rassõ hinnata. Mynõl nuurmehel olõ-i haigõkassa
kaarti, nimetäs hinnäst tüütüs, mass ravi tävveligult
kinniq ja liina pääl sõit kygõ vahtsõmba mersuga.
Pensionääre um mitund masti. Myni jõud uma hinnakirä
kotsilt massa, tõsõl ummaq kotin allasaalidsõq
rahapaprõq, a näütüses kolmõ mulguga hamba
parandamise taks om 250. «Sääntsilt võta ma nii, et
leeväraha iks alalõ jäässi,» tunnistas Kindsigo.
Ega tohtrõ piät Võro liinan
ütel pääväl tasuta vasta võtma valuga patsiente, kiäl
um Haigõkassa kindlustus. «Ma ei olõq ütegi
patsiendiga protses`mä nakanu, kuigi arst saa täpselt
aru, kas näütüses juurikas valutas vai mitte. Jääguq
tuu inemise süämetunnistusõ pääle.»
Kiil` tege arsti rahvalõ umatsõs
Kindsigo ütles, et eräettevõtjana
ei kannata parhillaq maalõ arstis minnä, selle et
mitmin paigun tüütäseq viil munitsipaaltohtrõq. «Tuu
om liinainemiisi suhtõn vähä ebaõiglanõ. Ku um
valliq, sys maainemiseq lääväq loomuligult sinnäq,
kos rahha ei võeta. Erätohtrel sõltus kyik esihindä
häädüsest, taivast ei sataq midägi. Alatõn puurikõsõst
kuni röntgenisäädmeteni tulõ uma kulu ja kirjuga
osta.»
Uma Leht löüd OÜ L.
Kindsigo Hambaravi üles hää võro keele kynõlamise
perrä, miä rahvalõ arsti umadsõs tege. «Kas vindläne
häbenäs tuud, et tä kynõlas vinne kiilt? Mille piät
võrukõnõ häbenemä, et ta
mõist võro kiilt?!» ütläs kolmandat põlvõ
võrokõnõ, kiä eläs Vahtsõliinan. «Ku issand
inemisele tervüst and
ja ku inemine viitsis tüüd tetäq, sis tä rabõlõs
läbi ka Võromaal.»
Mõnistõ muuseum meelütäs latsi eläjidega
Harju Ülle
ylle@polvakoit.ee
Mõnistõ muuseum om saanuq kokkusaamiskotusõs noilõ
koolilatsilõ, kinkalõ miildüseq talueläjidega seotu
tüüq vai üldse talutüüq: muuseumi teemapäivil
saavaq mynõq latsõq edimäst kõrd puttu hobõst,
lammast, ja tavalist lehmägi. Viil saa kutaq kangast,
tetäq esiq leibä ni värvi langa.
«Latsilõ om õks tuu kygõ tähtsämb, et määnegi elläi om muuseumi
moro pääl,» kynõl mineväriidedsel oinapääväl Mõnistõ
muuseumi juhataja Tulviste Hele, kiä om suutnu joba kuus` aastat latsi Mõnistõlõ meelütäq. «Miiq hobõsõpäiv
om tuun mõttõn kygõ huvitavamb, a ka lammas om latsi
jaos põnnõv elläi. Mullõ ütliq Võro liina latsõq,
kinkalõ võinuq eläjäq tutvaq ollaq, et olõ-i lehmägi
õigõlõ puttu saanuq.»
«Seokõrd tulliq oinapääväle Haani, Mõnistõ, Hummuli ja Tartu
Waldorfkuul,» nimmas Tulviste Hele. «Lambapääväle
olõ-i tegeligult nii suurt huvvi, ku näütüses linapääväle.
A lambapääväl omma ka säändseq tegevüseq, kohe
miiq ei saaq ka väega pallo rahvast võtta: koskil saa
latsõ ringin, selle et sis tahtva kyik as`aq väega täpset tegemist, et naaq selges saassi. Muido lätt asi palaganis
ärq.»
Lammas
sai pääväga pallas
Kygõ suurõmb hulk latsi oll riidi kogunõnuq õks elun lamba manuq, latsilõ
miildü kaiaq, kuis muuseumirahvalõ appi tulnuq Kargaja
Leili lammast pügä. Et kyik latsõq tuud näessi, tekk
Leili tuud jupikaupa. «Edimädsel
aastal oll mul üten häste turskõ päri, minevaasta
lammas pojaga, nüüd ka määnegi,» kynõl Kargaja
Leili, kinkal om kotun 15 lammast, ku hoonakõsõq kah
kokku arvada. Rahha tä lambapidämisega ei teeniq, a
latsilõ tulõ õks kuvvõ kilomeetri takast oppust
jagama.
Ku kyik lambaga seotu tüüq olliq äräq tettü – lambapügämine, kraas`mine,
ketramine, haspõldamine, korrutamine, hitskmine,
kangakudamine, languvärvmine ni tiidmiisi kontroll –
saiq latsõq süvväq lambalihasuppi.
Talotöie tegemist mängi miildü hindälegi
Mõnistõ muuseum alost
latsilõ talotöie tutvustamis kuus` aastakka tagasi, edimäne teemapäiv oll linapäiv. «Alustamise põhjus
oll tuu, et asja vähä huvitavambas tetäq nii hindäle
ku tõisilõ,» märke Tulviste Hele. «Siiämaaniq olõmi
vasta pidänü: linapääväle om 13. oktoobris hinnäst
kirja pandnu koguni 260 inemist.»
Tulviste Hele ütel, et latsil huvvi muuseumipäivi vasta õks jakkus ja
pallu asju om kuuvõ aasta joosul ka parõmbas ni tõistsugudsõs
tettü. «Algusõn miiq kutsõmi kyik kõrraga kohalõ,
a sis läts` kyik väega suurõs supis,» ütel
Hele. Muuseumigiid Kuusõ Tiiu lisasi manuq, et latsõq
ommaq kah erineväq: myni taht egäst eläjäst piinsüsteni
teedäq, myni lihtsalt kaes. Lisas eläjilõ pakk latsilõ
pallo lusti ka näütüses leeväküdsämine.
«Algusõn olli meil ynnõ lina- ni leeväpäiv,» selläç
Tulviste Hele. «Sys teimiq vahepääl külvi- ja hainapäivä,
a njooq jätsemi mängust vällä. Näidega oll nii,
kuis ilm oll: ku külvipääväl sattõ, sis es saaq
latsiga põllu pääle minnäq, naaq olõs sis olnuq ülepääkaala
muadsõq. A päivile piät kolm nädälit innemb kirja
pandma ja egäq sa inämb ilma muuta ei saaq.»
Ku väega satas, sis tege Mõnistõ muuseum ummi üritüisi tarõn, ku
muiduki om võimalik. «Kitsõq olli keväja piimäpäävä-aigu
kuuri all riiuli pääl,» meenut tä erakõrdsõlt külmä piimäpäivä. «Kahjus olõ-i muuseumin säänest
kotust, kohe latsõq saanuq mahaq istu ja näütüses
joonista. Miiq õppõhoonõq om seon järgun, et pinist
om üle astut ja hannast kah, ynnõ hannaotsakõnõ om
viil jäänüq.»
Seo aasta om Mõnistõ muuseumil viil kats`
suurt üritüist tulõman: linapäiv ni päkäpikumaa. Järgmädsest
aastast ommaq lisas teemapäivile temaatiliseq nädäliq.
«Sis mi saamiq vähämb latsi kõrraga võtta ja ei piäq
nii pallu vällästpuult tüüjõudu otsma,» põhjõnd
Tulviste Hele. «Põraq tulõ linapääväs siiäq 25
inemist. Ku om kõrraga üts`
grupp seen, saamiq miiq uma muuseumirahvaga hakkama.»
Tulviste Hele nimmas, et muuseumitüüd saa latsilõ viil pallu põnõvambas
tetäq. Tä luut, et latsilõ jääseq põnõvaq pääväq
pikäs aos miilde ni üten tuuga ka illus lätiviirne Mõnistõkane.
|