PÄÄLEHT
MÄRGOTUS
KÜSÜMINE
KIRÄQ
KERGÜSI
INNEMBI


 




Saiajahu kolmõst veskist

Saarõ Evar
evar@wi.werro.ee

Nüüd om õkva paras aig äräq pruuvi, määne püüli timahavvadsõst nisust vällä tulõ. Uma Leht võtsõ ette äräq kävvü kyikin kolmõn tüütävän püüliveskin, miä viil Võrumaalõ jäänüq ommaq: Räpinä, Roti ja Vahtsõkivi. Ku kiäki viil mynda tiid, sys anguq meile teedäq, avaldamiq järgmidsen lehen õkva õiõndusõ.

Räpinäl oodõtas veskilisi iispääväst riideni kellä katsõst umbõs lõunani. Veski lõgisas keset Räpinät katõ Võujyy (Võhandu) haru vahel, täl om paprõvabriguga ütine tamm`. Üttegi elektrimassinat taan veskin ei olõq, ka eläjäjahu jauhõtas kiviga niisamatõ niguq leeväjahhu. “Üteq jumalaloomaq kyik,” ütel` möldre Häidma Koit (42). Püülivili, nigu iks, käü kygõpääst läbi kolmõ puhastusmassina, kon terri hõõrutas ja harjatas. Püülivaltsõ om kats`: vanaq roodsi umaq ja vahtsõmbaq vinne umaq. Ku tulõ kats` veskilist kõrraga, lastas katõ massinaga, a muiduq vinne umaga. Hää tüü tegevä mõlõmbaq, ynnõ vinne massinalõ ommaq tagavarajupiq olõman. Pääle kivi ja püülimassinide ommaq olõman ka suurmõmassinaq. Saa tetäq kesvä- ja nisusuurmit, ku häste kynõlda mõistat, võedas ka tatraga jutulõ.

Kats` kotti nissu püülis tetäq võtsõ aigu puul`tõist tunni kygõ puhastamisega. Edimäne sort` es mahuq ütte kotti äräki, möldre kitt` kah, et suurõ teräga nisu, häste and vällä. Inne olli ma möldrel valida lasknu, kas teemiq suurõ teräga talvõnisust vai piinü teräga suvinisust.

Häidma Koit kaivas`, et veskilisi om veitüs jäänüq ja püülitegejit suutumas veitüs. Kos iks Savisaarõ-aigu sai talukraamist hääd hinda, sys olliq ka püülijärjekõrraq mitu kuud! Möldretüüst kynõl` tä: “Piät olõma nigu korvpallin tagamängjä, piät kykkõ kõrraga silmän ja meelen pidämä, ku massinaq juuskvaq.”

Kohalik miis` Konsapi Heino tekk` loomajahhu ja es kynõla pall`o. A tuud tiidse tä küll kinnitä, mis Koitki kynõl`: “Keedäq kott` häste kõvan soolaviin äräq, sys jahu püsüs kavvõmb, koi ei lüüq sisse.”

Roti veski asus Ah`a jyy ülembjoosu pääl Kanepi-Puskaru tii veeren Põlgastõ lähkün. Veskitii lätt alla orgu Liismiti küläst sadakond meetrit Põlgastõ poolõ. Püülimassinaq kääväq niisamatõ tävvelikult vii päält, olõman om ka kivijahvatus ja elektriga haamriveski. Viis aastat tagasi oll` püülitegijit nii hulga, et sügüse tull` viipuudus, nüüd ei tulõq myni nätäl` üttegi veskilist. Möldre Sasi Aare (50) eläs lähkün Kääpämäe talun ja pass` veski man ynnõ iispäivist, kellä katsõst lõunani.

Mu kats` kotti nissu jäiq seokõrd syski püülis hyyrmadaq, selle et Võro valla miis` Soosaare Peedu oll` otsustanuq viil mitte odavat vällämaa ersatsi süümä naada ja oll` uma nisuga veskile tulnuq.

Roti veski om küll väikene, a püülivaldsiq ommaq harilikuq, roodsi umaq ja 70 aastat vanaq. Sada killu villä lätt tunnin läbi, paras ports om 400 killu. Rotil lastas veskilisel tõsõ sordi jahu vahtsõst massinalõ kukadaq, nii et lõpus ei jääki muud perrä ku edimäne sort ja mitund sorti koorõq ni sepikujahu.

Jämmeq koorõq ehk jämme klii ollõv taimõtoitlaisi süük`, tiidse Sasi Aare. Rotil kääväq tõnõkõrd turistiq veskit kaeman, sys otsitas külä päält vili ja tetäs temostratsiooni. Perän jaga möldre jahuq ja kliiq kilekotikõisiga küläliisi vahel äräq.

Veskijutuq, midä Rotil kynõldi, olliq tuust, et veski man piät iks partsõ pidämä, muidu kasus veskijärv kinniq, ja tuust, et Lennarti pinil ollõv mererannan saanuq käpäq masuudiga.

Vahtsõkivi
asus Antsla lähkün Kobõlan vai Lindan, nigu tuud kotust kolhoosinime perrä teedäs. Tulõ naada Antslast Tagula poolõ sõitma ja sys pääle Kobõla küllä silotornõ mant hääle poolõ hoita. Veski tüütäs nelläpäävä ja riide kellä kümnest pääle. Tan ommaq tüükõrran püülimassinaq, suurmõmassinaq, kivi- ja haamriveski. Veskit ajasõq ringi vesi ja elektrimotur`. Vahtsõkivil saa püülisortõ inämb ku muial: korõmb pehmeq, I pehmeq, II pehmeq, I sorrõ. Üts` hää asi om mannamassin, tuuga saa sorrõt ja ühtlast mannat tetäq. Veskiomanik Säde Harri (70) ütel`, et kiirkuivusõst läbi lastu vili and hulga veidemb mannat vällä: kiirkuivus võtt teräl koorõ kinniq. Kygõ parõmb manna ja püüli saabõv kuivaga koristõt ja muru pääl päävä käen kuivat nisust.

 


Hambatohtrõ häästäs telt röövit aigu

Allasõ Tiia

 

tiia@polvakoit.ee
 


Hambatohtri Kindsigo Lembitült rüüvse kommunismiaig tüüjõvvulidsõmba ao elost ja pandsõ päävän 30-39 patsienti ravima. Parhillaq Võrol umma hambaravifirmat piten püüd tä erialal kaotõt aigu tagasi võita.

Kuvvõkümnendite keskpaigan, perän Tartu meditsiinikooli hambaarstõ osakonna lõpõtamist suunati Lembit Vahtsõliina, kon tüüç 13 aastat. «Ku ma sai teedäq, et ütú keskmine autujuht tiin` rohkõmp palka ku maq poolõtõsõ kotusõga tüüten, sis visksi Kalda Hillarilõ [Võro rajooni pääarstilõ] lõpus lahkumisavaldusõ lavva pääle,» tulõtas hambatohtre vaihõpäälset ammõti mahapanõkit miilde. «Ku tüült kodu tulli, olli nigu kört koti seen, es jõvvaq mäntlit säläst võtta. Pääle tüüd käve viil maaparandusõn võssa raguman, nädälivaihõtusõl kraavi kaibman.»

Nüüd um Kindsigo neli aastat Võrol Liiva uulidsan umma kabinetti pidänü. «Algul olï mul üt
`s kabinet ja uutmisruum. Esiq olli koristaja, õdõ ja hambatohtre. Nellä aastaga olõ suutnu vällä vaihta kolmõst kabinetist katõ sisustusõ, tulõva keväjä tahas viimädsegi kõrda tetäq. Parlaq ma ei olõ inämb 18, vasta võta poolõ ütsest kolmõni, keskmädselt ütesä patsienti päävän.»


Hääd tohtret um Võrolõ rassõ saijaq

Et Võromaa inemiisi hambaq ummaq fluori veitüse peräst viin üteq vabariigi kehvembäq ja hambaraviturg mõistlik, sis tüüd pidä. Käü jo liina arsti Kindsigo Lembit um peri tiidmisega, et Võromaa inemiste hambaq ummaq vabariigi katskidsõmbaq. Ülle Harju pilt manoq rahvast ka maalt. «Tuu tõttu ommaq järjekõrraq kaunis pikäq. Muidugi, mina ku erätohtri piä ütlemä, et tänu taivalõ.»  Kindsigo ütlemise perrä um hääd hambatohtrõt Võrolõ rassõ saiaq, õdõdõga ei olõq hätä. «Õdõ piät olõma lihtsalt täpne ja kõrralik nink sada protsenti inimsõbralik. Mul om tollõn suhtõn Külliga [Saarniit] vidänü.» Kindsigo hambaravi tõsõs arstis um Marika Hanimägi.

Rahva vaesust um hambatohtrõl rassõ hinnata. Mynõl nuurmehel olõ-i haigõkassa kaarti, nimetäs hinnäst tüütüs, mass ravi tävveligult kinniq ja liina pääl sõit kygõ vahtsõmba mersuga. Pensionääre um mitund masti. Myni jõud uma hinnakirä kotsilt massa, tõsõl ummaq kotin allasaalidsõq rahapaprõq, a näütüses kolmõ mulguga hamba parandamise taks om 250. «Sääntsilt võta ma nii, et leeväraha iks alalõ jäässi,» tunnistas Kindsigo.

Ega tohtrõ piät Võro liinan ütel pääväl tasuta vasta võtma valuga patsiente, kiäl um Haigõkassa kindlustus. «Ma ei olõq ütegi patsiendiga protses`mä nakanu, kuigi arst saa täpselt aru, kas näütüses juurikas valutas vai mitte. Jääguq tuu inemise süämetunnistusõ pääle.»


Kiil` tege arsti rahvalõ umatsõs

Kindsigo ütles, et eräettevõtjana ei kannata parhillaq maalõ arstis minnä, selle et mitmin paigun tüütäseq viil munitsipaaltohtrõq. «Tuu om liinainemiisi suhtõn vähä ebaõiglanõ. Ku um valliq, sys maainemiseq lääväq loomuligult sinnäq, kos rahha ei võeta. Erätohtrel sõltus kyik esihindä häädüsest, taivast ei sataq midägi. Alatõn puurikõsõst kuni röntgenisäädmeteni tulõ uma kulu ja kirjuga osta.»

Uma Leht löüd OÜ L. Kindsigo Hambaravi üles hää võro keele kynõlamise perrä, miä rahvalõ arsti umadsõs tege. «Kas vindläne häbenäs tuud, et tä kynõlas vinne kiilt? Mille piät võrukõnõ häbenemä, et ta  mõist võro kiilt?!» ütläs kolmandat põlvõ võrokõnõ, kiä eläs Vahtsõliinan. «Ku issand inemisele tervüst and  ja ku inemine viitsis tüüd tetäq, sis tä rabõlõs läbi ka Võromaal.» 


Mõnistõ muuseum meelütäs latsi eläjidega
 

Harju Ülle 
 

ylle@polvakoit.ee


Mõnistõ muuseum om saanuq kokkusaamiskotusõs noilõ koolilatsilõ, kinkalõ miildüseq talueläjidega seotu tüüq vai üldse talutüüq: muuseumi teemapäivil saavaq mynõq latsõq edimäst kõrd puttu hobõst, lammast, ja tavalist lehmägi. Viil saa kutaq kangast, tetäq esiq leibä ni värvi langa.

«Latsilõ om õks tuu kygõ tähtsämb, et määnegi elläi om muuseumi moro pääl,» kynõl mineväriidedsel oinapääväl Mõnistõ muuseumi juhataja Tulviste Hele, kiä om suutnu joba kuus` aastat latsi Mõnistõlõ meelütäq. «Miiq hobõsõpäiv om tuun mõttõn kygõ huvitavamb, a ka lammas om latsi jaos põnnõv elläi. Mullõ ütliq Võro liina latsõq, kinkalõ võinuq eläjäq tutvaq ollaq, et olõ-i lehmägi õigõlõ puttu saanuq.»

«Seokõrd tulliq oinapääväle Haani, Mõnistõ, Hummuli ja Tartu Waldorfkuul,» nimmas Tulviste Hele. «Lambapääväle olõ-i tegeligult nii suurt huvvi, ku näütüses linapääväle. A lambapääväl omma ka säändseq tegevüseq, kohe miiq ei saaq ka väega pallo rahvast võtta: koskil saa latsõ ringin, selle et sis tahtva kyik as`aq väega täpset tegemist, et naaq selges saassi. Muido lätt asi palaganis ärq.»

Lammas sai pääväga pallas

Kygõ suurõmb hulk latsi oll riidi kogunõnuq õks elun lamba manuq, latsilõ Poisiq pittiq meheligus lambapügämist, hädä kõrral kõlvas` pügämises ka lambanahk.  Harju Ülle pilt miildü kaiaq, kuis muuseumirahvalõ appi tulnuq Kargaja Leili lammast pügä. Et kyik latsõq tuud näessi, tekk Leili tuud jupikaupa. «Edimädsel aastal oll mul üten häste turskõ päri, minevaasta lammas pojaga, nüüd ka määnegi,» kynõl Kargaja Leili, kinkal om kotun 15 lammast, ku hoonakõsõq kah kokku arvada. Rahha tä lambapidämisega ei teeniq, a latsilõ tulõ õks kuvvõ kilomeetri takast oppust jagama.

Ku kyik lambaga seotu tüüq olliq äräq tettü – lambapügämine, kraas`mine, ketramine, haspõldamine, korrutamine, hitskmine, kangakudamine, languvärvmine ni tiidmiisi kontroll – saiq latsõq süvväq lambalihasuppi.

Talotöie tegemist mängi miildü hindälegi

Mõnistõ muuseum alost latsilõ talotöie tutvustamis kuus` aastakka tagasi, edimäne teemapäiv oll linapäiv. «Alustamise põhjus oll tuu, et asja vähä huvitavambas tetäq nii hindäle ku tõisilõ,» märke Tulviste Hele. «Siiämaaniq olõmi vasta pidänü: linapääväle om 13. oktoobris hinnäst kirja pandnu koguni 260 inemist.»

Tulviste Hele ütel, et latsil huvvi muuseumipäivi vasta õks jakkus ja pallu asju om kuuvõ aasta joosul ka parõmbas ni tõistsugudsõs tettü. «Algusõn miiq kutsõmi kyik kõrraga kohalõ, a sis läts` kyik väega suurõs supis,» ütel Hele. Muuseumigiid Kuusõ Tiiu lisasi manuq, et latsõq ommaq kah erineväq: myni taht egäst eläjäst piinsüsteni teedäq, myni lihtsalt kaes. Lisas eläjilõ pakk latsilõ pallo lusti ka näütüses leeväküdsämine.

«Algusõn olli meil ynnõ lina- ni leeväpäiv,» selläç Tulviste Hele. «Sys teimiq vahepääl külvi- ja hainapäivä, a njooq jätsemi mängust vällä. Näidega oll nii, kuis ilm oll: ku külvipääväl sattõ, sis es saaq latsiga põllu pääle minnäq, naaq olõs sis olnuq ülepääkaala muadsõq. A päivile piät kolm nädälit innemb kirja pandma ja egäq sa inämb ilma muuta ei saaq.»

Ku väega satas, sis tege Mõnistõ muuseum ummi üritüisi tarõn, ku muiduki om võimalik. «Kitsõq olli keväja piimäpäävä-aigu kuuri all riiuli pääl,» meenut tä erakõrdsõlt külmä piimäpäivä. «Kahjus olõ-i muuseumin säänest kotust, kohe latsõq saanuq mahaq istu ja näütüses joonista. Miiq õppõhoonõq om seon järgun, et pinist om üle astut ja hannast kah, ynnõ hannaotsakõnõ om viil jäänüq.»

Seo aasta om Mõnistõ muuseumil viil kats` suurt üritüist tulõman: linapäiv ni päkäpikumaa. Järgmädsest aastast ommaq lisas teemapäivile temaatiliseq nädäliq. «Sis mi saamiq vähämb latsi kõrraga võtta ja ei piäq nii pallu vällästpuult tüüjõudu otsma,» põhjõnd Tulviste Hele. «Põraq tulõ linapääväs siiäq 25 inemist. Ku om kõrraga üts` grupp seen, saamiq miiq uma muuseumirahvaga hakkama.»

Tulviste Hele nimmas, et muuseumitüüd saa latsilõ viil pallu põnõvambas tetäq. Tä luut, et latsilõ jääseq põnõvaq pääväq pikäs aos miilde ni üten tuuga ka illus lätiviirne Mõnistõkane.