JUHTKIRI
Minevä
nädäli es kynõlda muust ku Erkist. Noolõ-poisist, kiä
olümpiä kümnevõistluisilt kulla ärq tõi.
Mobiiltelefoni silmnäon, miä egäpäävädselt
levimastipiirkonda näütäs, saisõ: elagu Erki. Siin-sääl peeti suurõmbit ja vähämbit pidosit taa Võrolt
peri kangõlasõ avvus, rahvuslik ryym kullas` tyylidsõlt
niigi ilosat süküst.
Spordin tippujõudmise takan um mõtsikult hinnästsalgav
tüü. Rabamine, minkal olõ-i lõppu. Niguq maainemise
põli aost aigu miq kandin om olnuq. Ja kyigi noidõ
inemiisi elu, kiä umma tüüd süämega tegevä. Näide
rahakott` um kül ahtamp, a hin`g rikkamb ni
esisaisvamb.
Näten pildikastist Noolõ Erki avvus lõbutsõvid
inemiisi, Tarto pääl sinimustavalgõ lipuga lällävit
nuurmehi, tegünes muu hulgan halvu mõttit: kas
niiviisi ei käkiq inemine hinnäst ummi tegemäldäjätmiisi
iist? Uma mina nõrkusõ iist, miä Võromaa rahvastki
pall`o hukka um ajanu. Kygõlõ käega lüümä, juuma,
niisama löperdämä...
Tunnus, et ynnõ hindän tugõvaq inemiseq sutva täämbä
ollaq viil möldreq, hambatohtreq, oina-, lina- vai leeväpäivikõrraldajaq
ja tõsõq, kinkast sjookõrdnõ Uma Leht kirutas. Mi
taha tukõq noid, kiä mõistvaq uma tüüga tõisilõ häädmiilt
tetäq ja tüüst esiq ryymu tundaq, a ei kihästü ynnõ
seebiseriaalõ kangõlaisis ja tippsportlaisi fännklaabõs,
võttõn umma egapääväello ku pümmet orjaüüd.
Hindä kõrval tohe-eiq inemine unõtaq ka korõmbit
jõudõ: timahavvadsõ likõ suvõ perrä tull` umõta
ilosamp mihklikuu, miä häste villä lasksõ korista. Nüüd
om, minka veskile minnäq, kel õks villä mahaq oll` külvet.
Veskiq ommaq kotusõq, kohe aastakümnit käütü –
mitte ynnõ villäga, a ummi küläjuttõ ja
-uudissidega, miä tegeligult kokku ei olõki muu, ku
umakultuur`.
|