Harju Ülle
 
 
ylle@polvakoit.ee

Pikäkannu külän, kon mynõ päävä peräst nakkas võrokõisi 13. Kaika suvõülikuul`, saa tulõva suvõl kooliharidusõ andmisõst 130 aastakka. Katõ aasta peräst om pellädä agaq Pikäkannu kooli kinnipandmist, miä tähendäs latsilõ pikembät koolitiid ja vanõmbilõ murõt tüükotussõ peräst.

"Ei-ei-eiq!" ütles Pikäkannu kooli köögitüüline-koristaja-aidnik Sillaste Maire (38), ku tulõ juttu kooli kinnipandmisõst. "Nii suurt kuuli tohe-i kinniq pandaq! Seo aasta tulõ kuuli 90 last, edimäste klassi kümme opilast. Joba Madala küläst tulõ kuus` last." Viil käü latsi Pikkäkandu Korgõssaarõst, Pindist, pall`o latsi Lasvalt, Otsalt ja myni es`kina Võrolt.


"Latsõq saavaq siist kõva põhja, et edesi minnäq, saavaq ilostõ gümnaasiummi ja ülikuuli, olõ-i õigõ jutt, et maakoolist edesi ei saaq," kynõlõs Pikäkannu kooli direktoriprovva Hurda Astrid. Astrid ütel`, et väiku kooli direktor om hää ollaq, tüüldäjäämisest taha-i tä mõtõldagi.

Pikäkannu om Astridilõ 30 eletü aastaga armsas saanuq, sündünü om tä Põlgastõn, üles kasunu Võrol. 

"Meil om nüüd nuur inglise keele oppaja, ka aoluuoppaja om vahtsõnõ ja nuur. Vanõmbaq õks tahtvaq latsi siiäq kuuli pandaq," seletäs Maire. "Koolibuss` käü häste, tulõ hummogu Võrolt, võtt Lasva latsõq pääle ja tuu kooli manuq, sys lätt erälde ja tuu Otsa latsõq."

Maire esiq eläs joba viis` aastat üten mehe Meelisse ja katõ latsõga vanan koolimajan, mis om üle 200 aasta vana. Kooliharidust anti sääl aastil 1872 - 1939, vahtsõnõ koolimaja om 60-aastanõ. 

Maire löüd, et ku timä poig ja tõsõq latsõq pidänü Kääpäle kuuli minemä, olnuq seo külh hirmus: Pikäkannu om illus vaiknõ kotus, a Kääpäl suur tii, autuq kihotasõq ja jummal` tiid, mis kyik või väiku latsõga juhtuda... Ja näütüses Madalalt om sinnäq 20 kilomeetrit. Pääle rongiliiklusõ häömist saa ümbruskonnast vahtsidõ bussõga kolm kõrd päävän Võrolõ, mis tähendäs, et latsivanõmbil olõ-i ka nii suurt himmo inämb äräq kolida.

"Miiq õks võitlõmiq, et Pikäkannu jäässi," kynõl` Maire. "Miiq teimiq ühingu, üritämiq projekte tetäq ja esiq hinnäst avita. Nüüd om niguq asi vaiksõmbas jäänüq, algul oll` jutt, et katsas-ütsäs klass` tulõssi joba seo aasta Kääpäle kolida."

Lootus om väiku

"Tegeligult om õks äräq otsustõt, et katõ aasta peräst pandas kuul` kinniq," ohas` Hurda Astrid. "Om väiku lootus, et latsi õks manuq tulõ, kasvai mynigi. Ka tuu om hää, et seost sügüsest om meil ynnõ üts` liitklass`. Liitklassiq latsõvanõmbilõ ei miildü."

Võro Maavalitsusõ haridusosakunna juhataja Libliku Pille kinnüt`, et Pikäkannu kooli kinnipandmisest om külh kynõldu, a kollita tuuga õks peris ei massaq. "Tuud tulõ latsõvanõmbil ja vallan läbi arota, kas latsil om tulõvikun parõmb kävvü kaasaigsõ sisustusõga Kääpä koolin vai Pikäkannun, mis om mõtsa seen ja muiduq armas," ütel` tä. "2003. aastal saa Kääpä kooli juurdeehitüs valmis ja eks sis paistus, kuis kohalik rahvas otsustama nakkas."

"Latsõq hoitva väega umma kuuli," tiid Hurda Astrid. "Ja Kääpä latsõq põlgasõq miiq latsi veidükese, et nuuq säält mõtsakoolist. Tegeligult om sääne mõtsakuul` latsi arõnõmises hää, a kogo tuu äri man ei taheta säändsest as`ast kuuldaki."

"Koolimaja om meil kõrran, tetäs remonti, kats` aastakka tagasi panti vahtsõnõ katus pääleq," selet` Maire. "Keväjä tetti kooli aid häste ilosas. Rassõ muiduki om, ku rahha ei andaq."

Tuu om Maire meelest imelik, et pääliina inemiseq hädäldaseq, et latsi toidupäiv tulõ Eestin liialt otav, mis niguq tähendänüq, et latsõq saavaq halvastõ süvväq. Kas piät sys ostma poodist kallist süüki, ku kardokaq, põrknaq, sipul, mar`aq-ubinaq umast kooliaiast võtta ommaq? Latsõvanõmbaq kääväq egä aasta ka mõtsan puid tegemän, mis tähendäs, et koolimaja kütminegi tulõ otav.

Küländ suurõ kooliga Pikäkannu külä esiq om väiku: pääle Maire ja Astridi elä-i külä keskel kedägi, kavvõmbal om Viiardi Piitre turismitalo, Lasva puult tullõn om tii veeren viil üts` suur maja, kon eläs Kuljusõ Väino.

"Mullõ miildüs maal, olõ terve elo siin elänü," kynõlõs Maire. Kooli kinnipandmine olõs suur huup` nii timäle ku tervele kandilõ: parhillaq ehitäseq ja värv`vä kuuli sama kandi meheq, oppajaq eläseq kah Otsal, Lasval, paar` tükkü käü Võrolt. "Ku kuul` Kääpäle jääs, jääse kyik kimmähe tüüldä," ohas` Maire.

Esimuudu asi

«Rehapapp» lavastõdiq saeveskin

Timahavadsõl suvõl saa eiq kuigimuudu ei üle ei ümbre võrukiilsest tiatrist. Tuu om muiduki ütlämäldäki kinä, et Võrumaal uman keelen tiatrit tetäs, a et tuu ka Eesti tiatriinemisile nii suurt huvvi pakk, om iks esimuudu külh. Seokõrd tõmmas` hindäle tähelepanu Kivirähu Andrussõ «Rehepapi» võrukiilne lava pääle säädmine.

Näitlejäq olliq tuu teksti uma keelemõistmise perrä võru kiilde pandnu ja ei saaq sukugi üldäq, et halvastõ. Inemise suust kuultu võru kiil` ei tundu ilmangi nii võõras, ku kirja pantu kiil`. Ja kellel saassigi midägi ollaq tuu vasta, ku sääntsel asjal om ka väikeistviisi (keele)oppusõ maik man. Ei usuq, et noorõmbapuulsõ publiku siän oll` pall`u noid, kiä tiidseq, miä ommaq hõragaq, a ku näitlejä tuu «ärq tõlksõ», et no nuuq punadsõq sõstraq, noh, sys es toheq kül kinkalgi arrusaamisega raskuisi ollaq. As`anda ei olõq lännüq tuu päiv, ku sa midägi opnu olõt!

Esimuudu oll` ka tiatrikaemise kotus. Vana Vahtsõ-Roosa saeveski uma kirmipäälse ja puruhauvaga. Puruhauva oll` Mõtsavenna talu perremii kül ümbre ristnü Sissi pubis ja vaivalt et näitlejägiq tiidseq, et Räägu Reinu talu uss` oll` ineskidse kuivusõ uss`, a miä sys tuust. Mu tutvilõ jäi kygõ rohkõmb miilde Vanapagana uutmaldaq ilmumine õkva põrmandu seest vai Põrguhauvast. A Põrguhauva tegelik asupaik oll` puruhaud. Sissi pubi sai nii mynõlõgi mehele tyylidsõs põrgus, selle et sääl pakuti tuud vannakurja (puskarit noh). Ja publik pässi etendüst kaema kah läbi puruhauva.

Kuuldaq oll`, et tulõvaasta mängitäs samma tükkü jälleki. Ja minke yks õigõs aos kohalõ (vai viil paremb, ku vähäkene varõmbki), selle et muiduq või juhtuda, et kiä ildas jääs, tuu ilma jääs. Päälegi om, mille peräst rutata.

UL 

Sahvtikiitmist tulõ vannu käest oppi

Harju Ülle

Saaroni Erika (59) Karulast Ähijärve küläst Järvsaarõ talust tiid kunsti, kuis vannamuudu häid sahvtõ kiitä, maru häste tulõ täl vällä palukasahvt`.

"Ku õks tsukruga sahvti äräq keedät, sis tulõ maru hää. Ku taast palukast määnestki salatit tiit, sys tulõ hoobis tõnõ maidsõq," seletäs Erika. "Kaeq, ku vanaste mõtsa lätsi, olliq palukaq ku verrev rõivas mõtsa all. Vanaq inemiseq mõistsõvaq kandaq naid kannipuiõga kodo, mina inämb ei mõistaq. A nüüd om joba rassõ palukit saiaq, selle et neoq kuradi suurõq mõtsamassinaq lahkva jo kamara äräq! Ynnõ ku suu pääle lähät, kon naaq ümbre käändäq ei saaq, sääl ommaq nii suurõq, nii ilosaq!"

Erika kynõlõs, et timä om üts` sääne lats`, kiä jäi joba ütsä ja poolõ aastadsõlt imäldä, tedä omma opanu kasuimä ja tädiq ja tä om kyik häste miilde jätnü. 

"Mul om vidänu naidõ vannu inemiisiga ja nii ma mõistagi asju vanna muudu tetäq, niguq latsõpõlvõn külänaisi man näi," selgit` Erika. "Oll` meil Kraave Siina, väega tark inemine, inemiseq olliq todaaigu ültse väega targaq ja abivalmiq. Kuis naaq vanaq pernaasõq mõistsõq umal aol söögi ärq hoita! Es olõq jo külmkappi, midägi es olõq, a pidusid peeti, suurõq pulmaq kyik peeti." 

Pääle söögitegemise om Erika vannu käest miilde jätnü ka muud tarkust: esä jutu perrä mõist tä esikina veidüq ilma ennusta. Timahavadsõ sügüse kotsilõ tiid Erika üteldä, et süküs tulõ varra, selle et kägo lõpõt` joba inne jaanipäivä kuukmise ärq. 

Uma mehe Kalevi (69) kotsilõ ütles Erika, et timäl ommaq hääq käeq, a muusika pääleq. Kalev, kellega Erika om kuun elänü 1957. aastast, om kõva pillimiis` - üts`kyik midä ette võtt: kannõl`, viiul`, akordioon`, lõõts... 

11. augustil, ku tulõ Kaika kooli kokkotulõk`, om Erikal plaan` üten Kaleviga mahaq lauldaq umatettü laul "Haljal aasal" "Mustlasõ elo" viie pääl. Kalev mäng` ja Erika laul.

Pääle palukasahvti tulõva Erikal vällä ka tõsõq sahvtiq: ku Uma Leht täl külän oll`, podisi pliidi pääl hõragusahvt`.

Mamma Erika vanaaigsõ palukasahvti tegemise oppus:

Ku vanastõ palukaq punatsõs lätsive, minti joba hommuku varra marjalõ. Minnäq oll` viis`-kuus` kilomeeetrit, latsõq, kannipuuq ja korviq olli üten. Kannipuuga võeti marjaq üle ola, üts` korv` ette, tõnõ taadõ. Nii oll` marju kergemb kodu tuuvaq.

Kotun laotadiq marjaq palaja pääleq. Paari päävä peräst tuulati leheq ja väikuq marjaq vällä: pallai maan, korv pää kotsil ja kõva tuulõ käen.

Sis nakati sahvti kiitmä. Pada oll` sääne tsõõrigu põh`aga, riibuti kõvastõ vattu, üteldi, et ei toheq vattu sisse kiitä, muiduq saa kipõ sahvt`.

Tsukert es pandaq. Sahvti hoiti savinõun vai puutünnün. Meil oll` viiõpanginõ tünn` ja tuu tetti sahvti täüs. Süüdi riivitu põrknaga, tsukrupeedisiirupiga, kürvitsäga ja keedeti ka ubinidega.

Tünnü kõrranhoitmine oll` kunst`. Sahvti-, kurgi-, kapsta- ja lihatünn` tull` kimmähe erälde hoita. Suvõl hoiti var`u all. Parajal aol võeti vällä vihma kätte likku. Tuudi kadajaossaq, raoti jupõs, panti ekka tünnü parasjagu ossõ ja kuumas aetu maakivve. Pääle kallutõdi külm vesi ja katõti tünn` kipõstõ kinniq.

Mynõ päävä peräst tetti tünn` puhtas, panti külm vesi sisse ja nakati neid järjest võtma. Tünnüq olliq seest ilosaq valgõq, es olõq pellädä hallitust egaq vyyrit maitsit.




Tulõtimiq miilde kooliaigu ni myntki koerustükkü

Lauga Kalju,
Tallinn, Nõmme

Seol jaanikuu viimädsel pääväl trehväs` väega illos ilm. Tamula järve vähälikuq lainõkõsõq murdsõva pääväkiiri tuhandis tulõkibõnis. Tuu oll` illos kaiaq ja häste nätäq Lauluesä samba mant, kohe kellä 12 aigu naksivaq kogonõma vanõmbapuulsõq preiliq, provvaq ni herräq.

Võro Gümnaasiumi 26. lennu perämädsest koolipääväst oll` jo 55 aastakka müüdä lännüq. Üts`tõsõlõ kaeti terävähe otsa, inämbüsi tunti iks klassisysaraq vai -velleq ärq. Kunagidsõq tütrikuq olliq kyik väega moodu perrä rõivin, sirgõ olõkiga ni soenguq pään. Poisõl es olõq kah hätä midägi, keppi es näeq viil ütelgi. Kyigilõ tsusati rüälillitutukõnõ rinda, et tõistõ võrokõstõga segi ei lääsiq.

Nigu pruugis om olnuq, läts` osa küllä mi kuulmeistreherräle Elkeni Paulilõ. Nüüd piä külh siiäq vahepääle tsuskama, et lauluoppaja es olõq umal aol meist sukugi hääl arvamusõl. Tä kynõl`: «Kui mõnel teist avaneb tulevikus võimalus osa saada ooperietendusest või kuulata sümfooniaorkestri kontserti, siis kasutage seda. Võib-olla mõnel üksikul tekib asja vastu huvi.» A seokõrd tegi vanaherr (92) aian tüüd ni selet`, et täl ollõv ütlemäldäq hää miil`, et tedä kaema tulti. Suuvsõ kyigilõ lõbusat pidotujjo. Mi es nakka ka tälle miilde tulõtama tuud ooperi- ja sümfoonia-asja, a peräst juttõ seest tull` vällä, et mitte «mõnel üksikul», a inämbjaolt kyigilõ nakas tuu asi miildümä.

Lauluesä mant sõidõti Võro kabõliaida. Koolisysarõl Antoni Ainol olliq tettüq kinäq mälestüslindikõsõ, mia panti Võro kabeliaian vilistläisi haudu pääle. A kygõpäält panti lilliq ni mälestüslindikene oppaja Miljaste Kaarli havva pääle. Niguq innempidi nii ka seokõrd laulti: «Mu isamaa on minu arm ja tahan puhata...» Peräst kooliveli Seederi Jaan kaivas`, kuis tälle rehkendüse iist kats` panti ni siinkirotajalõ olõs algebran karvapäält jäänüq järeleksam. A tuu oll` hindä viga. Seo es kahanda lugupidämist suurõperädse inemise ni kuul`meistre vasta. Miljaste inne perrä es annaq, ku asi oll` selge.

Sys kutsõ klassivanõmb kyiki hindä poolõ Hindo tallo, miä om Vahtsõ-Kasaritsan, Võrost tsipakõsõ Vahtsõliina poolõ. Täl om väega kõrran elotus: avvar moropääline, huunõq jutin, tarõ takan kinä puiõalonõ (park`). Karas` miilde, miä om kirotõdu Lauluesä samba pääle – toomingaq tarõ tagaje.

Peräst lühkest teretamise kynõt ja leinaminotit anti egaütele klaasiga drink kätte. Peremihe-dringimeistre kittüses märgi, et mynõ suutävve pääle võeti üles laul väikost kinäst kohakõsõst.

Tulõtõdi miilde kooliaigu ni myntki koerustükkü, ku ka okupantõ rüüvlitegosit. Maatiadusõ oppaja Pehka kiudutõdiq kygõ uma klassiga (tä oll` klassijuhataja) Tsibõridõ ilma määndsegi süüldä (nääq olliq meist aasta noorõmbaq). Kommuq ullitivaq inemiisi uma klassivõitlusõga.

Eesti keele oppaja Hermliku Karl, kiä oll` kõva Nuur-Eesti fänn`, tull` klassi, istsõ lavva taadõ ni alost`. Päikene paistis nii palavalt,/ Käkimäel kukkus kägu... ja nii viil edesi paar` salmi. Tõnõkõrd lugõsi (pääst muidoki) Ridalat vai mynt tõist nuureestläst. Siuru umist oll` Underi puult. Kiä es mõistaq pääst «Nahakauplõjat Pontust», es olõki lootust kolmõ saiaq. Ka taad tüürügäjät-keelemiist mynitivaq punadsõq eka muudu. Täl, kadonul, oll` eriline an`d latsi uma ainõga üten haardaq.

Vaihepääl pakuti kihäkinnitüst ni ka pits-tõnõ «elotsilgakõst». Iks jälki tulõtõdi miilde vanno kooliaigu. Klassivanõmb sellet`, kui tä käve gümnaasiumin nellä valitsusõ aigu. Säändsit oll` viil tõisigi. Ja miä kygõ tähsämp: kyik kynõliq ilosat võro kiilt. Pr Liivalõ ja klassivanõmbalõ kingiti Elkeni Paulilõ maal`, et tennätä naid tettü tüü ja nättü vaiva iist.

Peräst sõbralikkõ käepitsitüsi nakati kodo minemä. Üten võeti vahtsõst elostõdu mälestüseq kooliaost, ilosast Võromaast, lahkõst pererahvast ni väikokõnõ usk-lootus, et siinilman viil kõrras kokko
saiaq.

Naasõq hoitva uusna talo hinge

Saarõ Evär


Käve hainakuu keskpaigan üliõpilaisiga Võro- ja Setomaa piiriviiri müüde kiilt koguman ja põigassi ütelisi sisse uma tutva Uusna Hilda poolõ, kelle käest ma mynõ aasta iist hää hulga Lepikeste, Suurõ- ja Väiko-Viirksu kotussõnimmi olli saanuq ja kaardi pääle pandnu. Käve ja märge, et Seto Kuningriigi ja võrokõisi suvõülikooli aus võinuq kirota midägi ütest Võromaa unõtõt piiriveerest – Kahkva vallast ja ütest Räpinä kihelkonna endisest uhkõst talost, kon viil nüüdki tunnus eestiaignõ õhk kambriden alalõ olõvat, mööblist ja vannust pildialbumeist kynõlamadaq.

Esände om tuu talo nimi krepostikirju perrä, a kutsutas muiduki Uusna, nii nigu Räpinän iks tavas om tallo peremehe nime perrä kutsma naada. Ja et Uusna Hilda (93) om uma pikäst elost pia poolõ kodotalon elänü, kutsutas tedägi niiviisi, ei joht mehe nime perrä Varunovi Hilda. Uusna pereq vahet nimmi eestistämise aigu uma Usningu ammõtlikult küläkiilse Uusna vasta. Hilda sysaratütär Laanemani Ilse, kiä omgi Esände talo tõnõ põhiline elänik, kynõl, et Uusna sugu ollõv ütest mahajäänü roodsi syamehest algusõ saanuq. Säält sys tuu ing. Tuu või jo nii ollaki, et oll` roodsi syamiis, kuikina ing-ega väärnimeq tegüsiq Räpinä kihlkunda viil 1820-ndil aastil.


Taa Esände talo võtsõ mõisast osta Hilda vanaesä Uusna Viido, a suurõmba osa mõisavõlast massõ kinniq esä Jakob. "Jakob oll`, võit õkva üteldä, tüünarkomaan," kynõlas Ilse, kes tuud aigu küll ei mäletä, ku riihetarõn eleti ja talo võla masmisõ kõrval vahtsit huunit ehitedi. Hilda mäletäs esäst ynnõ tuud, kuis tuu põllutüü vaheaigu latsiga üten mõtsa istut. Nüüdses ommaq varga tuu mõtsagi maaha võtnuva.