PÄÄLEHT
ELO
MÄRGOTUS
KAGAHIIQ
KERGÜSI
KIRÄQ
 


 




Roosisaarõ pääl panti ehitüs saisma


Harju Ülle
 
 

ylle@polvakoit.ee


Võro liina küle all Roosisaarõ pääl panniq arheoloogiq poolõs aastas turismiarõndajide ehitüse saisma, selle et tahtva iks inne, ku noidõ pääle tenniseväljakuq ehitedäs vai savipalutusmulkõ täüs kaivõtas, äräq uuri üle 7000-aastaidsi, Eestin väega eriliidsi asulakotussit. A näile tuu jaos kiäki rahha ei annaq.

«Keväjä näimiq, et Roosisaarõ sillast mynisada meetrit kurrakätt järve veeren oll` tettü lõkõt ja alt paistu vana koldõkotus,» seletäs TA Ajaloo Instituudi arheoloog Otsa Mirja. «Tahtsõmiq sääl kaibma naada, a kats` päivä inne helist` kohalik muinsuskaitsõinspektor Undi Arnold ja ütel`, et kotus om ärqki lahutu.»

Tsungmistüüd tekk` ja aoluulõ liiva pääle vei äri- ja spordimiis` Udrasõ Aivo, kinkal ommaq suurõq turismiarõndusplaaniq: tä om ostnu mitu hektarit järveviirt, taht tetäq sinnäq kats` tennisseväljakut, paadisadama ja liivaranna. Pääle plääsialostust om tä jõudnu arheoloogõ meelepahas lumbi ja kraavi kaiba.

Arheoloogiq pruuvsõq ärqlahutu koldekotussõ lähkül nellä augustilõpu pääväga pästä viil, mis pästa and. Kaibmiskotus oll` arheoloogilõ makus suutäüs: sääl ommaq inemiseq elänü vähämbält 7500 aastakka tagasi. «Vii veeren ja vasta lõunapäivä – sääne kotus miildü tuuaigsilõ inemiisile,» ütel` arheoloog Kiristaja Arvis.

Kotust kutsutas Tamula tõsõs kiviasulas ja säält om joba vällä tulnuq mitmõst aost keraamikat ja tulõkivvi, üts` hilisravvaaignõ hoburaudsõlg` ja egäsugumast muud vanna kraami. Arvis nimmas`, et olnuq vaia uuri, ku suur asulakotus om, a tiiä-i joht, kas inämb jõud.

Arvis kynõl`, et tegeligult tulõssi läbi uuri terveq Roosisaar, mis asus Tamula ja Vagula järve vahepääl ja om muistsõ asustusõ saisukotussõ päält väega olulinõ ja väega vähä uurit kotus.

«Meil om ynnõ puul` aastakka, tuu aoga tulõ löüdäq raha ja selges tetäq, midä kõva kaitsõ alaq võtta. Ku kotus om kõva kaitsõ all ja omanik yks ehitä taht, sis tulõ täl välläkaibmine hindäl kinniq massa,» ütles tä.

Seo puul` aastakka tulõ agaq arheoloogõl hindil kaibmise iist rahha vällä kävvü, a tuud olõ-i ja ku asulakotussit otsita-i, sis saa-i naid ka kaitsõ alaq võtta.

Välläkaibmine passis miljonäärile

Välläkaibmine om kallis lõbu: väiku eeluuring mass 10 000 krooni ringin, peris suurõq kaibmiseq nakkasõ 50 000 kroonist. «Ku omanik olõssi nõun kuuntüüd tegemä, vast olõssi muinsuskaitsõ inspektsioon, Võrumaa Muuseum, Võro liin vai kiäki viil nõun rahha vällä käümä,» pakk Arvis. «Võro inemiseq piässi arvu saama, et sääne unikaalnõ kotus niguq Roosisaar om liina uhkus.»

Arheoloogi unistus om agaq niguq jalulda pini: inspektsioon om tuugagi hädän, miä maa pääl alalõ, Võro vallavanõmb Tuliku Ülo pidä tähtsämbäs kooliharidusõ toetamist, Võro abiliinapää Kupu Margus löüd, et liina suurõmb uhkus om pall`o turiste.

Võrumaa Muuseumi direktoriprovva Toomiku Siiri ütel`, et uma vahendiist saanuq vast määnestki kaibmist toetaq, a kyik sõltus tuust, kiä kaib ja kas muuseum või osa löütü asju hindäle võtta. «Täämbädsel aol kaivõtas ynnõ hädäkaibmiisi. Tartun kah aetas vabatahtliguq pääle, perän kipõlt mulk kinniq ja vahtsõq huunõq muguq kerküseq,» olõ-i Siiril usku, et arheoloogõl kostkilt viil rahha saiaq ynnõstus.

Turiste meelütämine om aoluust tähtsämb

Turismiarõndajiide plaaniq ei jätäq rahulõ ka Tamula edimäst kiviasulat piä Roosisaarõ silla man, mille kotsilõ ütles Otsa Mirja, et seo om Eestin kygõ uhkõmb ja häste säilinõ kiviaignõ asula, miä oll` määndsegi olulidsõ vana tii pääl Võhandu veeren.

Võro vallavanõmba Tuliku Ülo teedäq taht silla lähkül valla maad osta ja kiviaigsõt asulat rekonstruiiri keraamika- ja puutüümiis` Jõgeda Ivar Rõugõst, kiä jõudsõ Võro folkloorifestivali aigu välläkaetu tükü pääl ka joba arheoloogõlõ päähallu tetäq: tä kaibsõ maa sisse potipalutusmulguq.

«Säändse muistidsõ veeren olõssi ei tohtnu säänest asja tetäq, sääl om maa läbi uurmadaq, sääl või viil ollaq asulakotussit,» kynõlõs Arvis.

Jõgeda Ivaril ommaq agaq kõvaq toetajaq: Võro abiliinapää Kupu Margus ütles, et sääne potipalutusüritüs võinuq sääl suvi läbi kävvü, tulnuq turiste ja seo om ynnõ Võro liinalõ hää. Liin om nõun esikina projektilõ umma rahha alaq pandma ja silla lähküle infotahvliq tegemä.

Undi Arnold külh hoiatas, et ehitüse jaos om vaia kontseptsiooni ja kooskõlastust muinsuskaitsõ nõukoguga, a tuu olõ-i suur takistus. Midä täpselt Jõgeda Ivar planiir, tuust olõ-i tä nõun aolehele inne kynõlõma, ku «muna om vällä hautu». Kas muna tulõ hää vai mädänü, tuud om sis ildampa nätäq.

Harju Ülle pilt  

 

Latgalite heränemine om kimmäs


Katsandal põimukuu pääväl käve Võro Instituudi rahvas Lätimaal Latgalen, kon Rekova külän olliq kolmõpäävädseq latgali keele ja kultuuriluu kursusõq oppajilõ. Latgale om niguq Läti Setomaa, miä aoluulidsõlt om käünüq ütte Vitebski kubermangu, a mitte Liivimaaga. Latgaliq ommaq katoliku usku ja kynõlasõq umma latgali kiilt. Latgali keelel om olnuq aastasatu ka uma kiräkiil`, nii niguq taa oll` Võromaal ja Lõuna-Tartumaalgi. Ja muiduki om latgali kiilgi olnuq põlõt. Vanal Läti aol saisõ latgali keele iist päämidselt katoliku kerik, a nüüd taht kerik ollaq rahva inämbüsele arusaadav ja eelistäs läti kiilt.

Latgali keele elunhoitmine ja edesiviimine om saanuq niisamatõ kultuurirahva, kuul`meistride ja tiidläisi ütidses huvis. Latgali as`a ajamises om asutõt mitmiid organisatsioonõ: om olõman latgali keele, kirändüse ja kultuuri oppajide assotsiatsioon, Välis-Lätin asutõt Latgali Kultuuri Instituut`ja rohkõmb tiidüsinemiisi ühendäv Latgali Instituut`.

Tundus nii, et uma keele koolioppusõga ommaq latgaliq võrukõisist sammukõsõ maan, a näide folklooriharrastus om pall`o inämb ummi juuriga ku meil ja venestünüq liinanoorõq tahtva saiaq latgaleis, mitte lätläisis. A võrukiilne aabits ja tüüvihk aivaq tuugipoolõst latgali keele oppajaq õkva kadõdas.

Päält kaiõn paistu tuu külä elu küländ vaenõ: koolimajan es olõq euroremonti viil tettü ja poodi iin saisõ hobõsid vangõrdõga inämb ku autuid.

UL