Roosisaarõ
pääl panti ehitüs saisma
Harju
Ülle
ylle@polvakoit.ee
Võro liina
küle all Roosisaarõ pääl panniq arheoloogiq poolõs
aastas turismiarõndajide ehitüse saisma, selle et tahtva
iks inne, ku noidõ pääle tenniseväljakuq ehitedäs vai
savipalutusmulkõ täüs kaivõtas, äräq uuri üle
7000-aastaidsi, Eestin väega eriliidsi asulakotussit. A näile
tuu jaos kiäki rahha ei annaq.
«Keväjä
näimiq, et Roosisaarõ sillast mynisada meetrit kurrakätt
järve veeren oll` tettü lõkõt ja alt paistu vana koldõkotus,»
seletäs TA Ajaloo Instituudi arheoloog Otsa Mirja. «Tahtsõmiq
sääl kaibma naada, a kats` päivä inne helist` kohalik
muinsuskaitsõinspektor Undi Arnold ja ütel`, et kotus om
ärqki lahutu.»
Tsungmistüüd
tekk` ja aoluulõ liiva pääle vei äri- ja spordimiis`
Udrasõ Aivo, kinkal ommaq suurõq turismiarõndusplaaniq:
tä om ostnu mitu hektarit järveviirt, taht tetäq sinnäq
kats` tennisseväljakut, paadisadama ja liivaranna. Pääle
plääsialostust om tä jõudnu arheoloogõ meelepahas
lumbi ja kraavi kaiba.
Arheoloogiq
pruuvsõq ärqlahutu koldekotussõ lähkül nellä
augustilõpu pääväga pästä viil, mis pästa and.
Kaibmiskotus oll` arheoloogilõ makus suutäüs: sääl
ommaq inemiseq elänü vähämbält 7500 aastakka tagasi.
«Vii veeren ja vasta lõunapäivä – sääne kotus
miildü tuuaigsilõ inemiisile,» ütel` arheoloog
Kiristaja Arvis.
Kotust
kutsutas Tamula tõsõs kiviasulas ja säält om joba vällä
tulnuq mitmõst aost keraamikat ja tulõkivvi, üts`
hilisravvaaignõ hoburaudsõlg` ja egäsugumast muud vanna
kraami. Arvis nimmas`, et olnuq vaia uuri, ku suur
asulakotus om, a tiiä-i joht, kas inämb jõud.
Arvis
kynõl`, et tegeligult tulõssi läbi uuri terveq
Roosisaar, mis asus Tamula ja Vagula järve vahepääl ja
om muistsõ asustusõ saisukotussõ päält väega olulinõ
ja väega vähä uurit kotus.
«Meil
om ynnõ puul` aastakka, tuu aoga tulõ löüdäq raha ja
selges tetäq, midä kõva kaitsõ alaq võtta. Ku kotus
om kõva kaitsõ all ja omanik yks ehitä taht, sis tulõ
täl välläkaibmine hindäl kinniq massa,» ütles tä.
Seo
puul` aastakka tulõ agaq arheoloogõl hindil kaibmise
iist rahha vällä kävvü, a tuud olõ-i ja ku
asulakotussit otsita-i, sis saa-i naid ka kaitsõ alaq võtta.
Välläkaibmine
passis miljonäärile
Välläkaibmine
om kallis lõbu: väiku eeluuring mass 10 000 krooni
ringin, peris suurõq kaibmiseq nakkasõ 50 000 kroonist.
«Ku omanik olõssi nõun kuuntüüd tegemä, vast olõssi
muinsuskaitsõ inspektsioon, Võrumaa Muuseum, Võro liin
vai kiäki viil nõun rahha vällä käümä,» pakk
Arvis. «Võro inemiseq piässi arvu saama, et sääne
unikaalnõ kotus niguq Roosisaar om liina uhkus.»
Arheoloogi
unistus om agaq niguq jalulda pini: inspektsioon om
tuugagi hädän, miä maa pääl alalõ, Võro vallavanõmb
Tuliku Ülo pidä tähtsämbäs kooliharidusõ toetamist,
Võro abiliinapää Kupu Margus löüd, et liina suurõmb
uhkus om pall`o turiste.
Võrumaa
Muuseumi direktoriprovva Toomiku Siiri ütel`, et uma
vahendiist saanuq vast määnestki kaibmist toetaq, a kyik
sõltus tuust, kiä kaib ja kas muuseum või osa löütü
asju hindäle võtta. «Täämbädsel aol kaivõtas ynnõ
hädäkaibmiisi. Tartun kah aetas vabatahtliguq pääle,
perän kipõlt mulk kinniq ja vahtsõq huunõq muguq kerküseq,»
olõ-i Siiril usku, et arheoloogõl kostkilt viil rahha
saiaq ynnõstus.
Turiste
meelütämine om aoluust tähtsämb
Turismiarõndajiide
plaaniq ei jätäq rahulõ ka Tamula edimäst kiviasulat
piä Roosisaarõ silla man, mille kotsilõ ütles Otsa
Mirja, et seo om Eestin kygõ uhkõmb ja häste säilinõ
kiviaignõ asula, miä oll` määndsegi olulidsõ vana tii
pääl Võhandu veeren.
Võro
vallavanõmba Tuliku Ülo teedäq taht silla lähkül
valla maad osta ja kiviaigsõt asulat rekonstruiiri
keraamika- ja puutüümiis` Jõgeda Ivar Rõugõst, kiä jõudsõ
Võro folkloorifestivali aigu välläkaetu tükü pääl
ka joba arheoloogõlõ päähallu tetäq: tä kaibsõ maa
sisse potipalutusmulguq.
«Säändse
muistidsõ veeren olõssi ei tohtnu säänest asja tetäq,
sääl om maa läbi uurmadaq, sääl või viil ollaq
asulakotussit,» kynõlõs Arvis.
Jõgeda
Ivaril ommaq agaq kõvaq toetajaq: Võro abiliinapää
Kupu Margus ütles, et sääne potipalutusüritüs võinuq
sääl suvi läbi kävvü, tulnuq turiste ja seo om ynnõ
Võro liinalõ hää. Liin om nõun esikina projektilõ
umma rahha alaq pandma ja silla lähküle infotahvliq
tegemä.
Undi
Arnold külh hoiatas, et ehitüse jaos om vaia
kontseptsiooni ja kooskõlastust muinsuskaitsõ nõukoguga,
a tuu olõ-i suur takistus. Midä täpselt Jõgeda Ivar
planiir, tuust olõ-i tä nõun aolehele inne kynõlõma,
ku «muna om vällä hautu». Kas muna tulõ hää vai mädänü,
tuud om sis ildampa nätäq.
Harju
Ülle pilt
Latgalite heränemine om kimmäs
Katsandal
põimukuu pääväl käve Võro Instituudi rahvas Lätimaal
Latgalen, kon Rekova külän olliq kolmõpäävädseq
latgali keele ja kultuuriluu kursusõq oppajilõ.
Latgale om niguq Läti Setomaa, miä aoluulidsõlt om käünüq
ütte Vitebski kubermangu, a mitte Liivimaaga. Latgaliq
ommaq katoliku usku ja kynõlasõq umma latgali kiilt.
Latgali keelel om olnuq aastasatu ka uma kiräkiil`, nii
niguq taa oll` Võromaal ja Lõuna-Tartumaalgi. Ja
muiduki om latgali kiilgi olnuq põlõt. Vanal Läti aol
saisõ latgali keele iist päämidselt katoliku kerik, a
nüüd taht kerik ollaq rahva inämbüsele arusaadav ja
eelistäs läti kiilt.
Latgali
keele elunhoitmine ja edesiviimine om saanuq niisamatõ
kultuurirahva, kuul`meistride ja tiidläisi ütidses
huvis. Latgali as`a ajamises om asutõt mitmiid
organisatsioonõ: om olõman latgali keele, kirändüse
ja kultuuri oppajide assotsiatsioon, Välis-Lätin asutõt
Latgali Kultuuri Instituut`ja rohkõmb tiidüsinemiisi
ühendäv Latgali Instituut`.
Tundus
nii, et uma keele koolioppusõga ommaq latgaliq võrukõisist
sammukõsõ maan, a näide folklooriharrastus om pall`o
inämb ummi juuriga ku meil ja venestünüq liinanoorõq
tahtva saiaq latgaleis, mitte lätläisis. A võrukiilne
aabits ja tüüvihk aivaq tuugipoolõst latgali keele
oppajaq õkva kadõdas.
Päält
kaiõn paistu tuu külä elu küländ vaenõ: koolimajan
es olõq euroremonti viil tettü ja poodi iin saisõ hobõsid
vangõrdõga inämb ku autuid.
UL
|