Tossu Tilda pajatusõq


Pümme kotus

Suurõ Munamäe vanal tornivahil Tagametsa Eedul oll` tarõn` üts` ilmatuma suur` rõivakapp`. Tuu kapp` saisõ jo pikembät aigu tühi. Sääl kävevä nuuq turistiq, kiä Munamäel pildistiq, vilmi aparaadi sisse pandman.

Üts`kõrd tull` üts` Läti pois`kõnõ väega suurõ joosuga, esiq kynõl` midägi. Kas läti vai vinne keelen, tuust saa-es Eedu arvu. A miä tä muud tahtsõ, ku iks vilmi vahetaq, votuaparaat` ripõnd` tõõsõl kaalan. Eedu juhat` noorõ mehe kappi. Ja et asi viil kimmämb olõs nink valgus kogõmalda vilmi ärq ei tsurgis, käändse Eedu kapiussõ lukku. A kos sys nakas rüükmine ja rusikidega pesmine kapist! Sys sai Eedu arvu, et poiskõsõl oll` kipõ hädä ütte tõistõ pümmede paika minnen. Oll` kah perämine aig!


Haigõmaja lugu

Vanan Võru haigõmajan kõlisi üüse televon. Ütel külämehel liina lähkült oll` kõtt hirmsahe halutama nakanu. Kiirabi sohvõr`, kiä elli haigõmaja lähkün, oll` kõrras kodo lännüq. Majan oll` valvõtohtri Koka Heino, ammõti poolõst kirurg` vai lõikaja. Autuvõtmõq olliq lavva pääl. Kuri kahtlus hingen karas` tohtri massinahe ja tõi mehe haigõmajja. Nink lõigas` muidoki pümmesoolika vällä.

Perän palatin meheq küsseq lõikusõlavva päält tulnu käest, kiä tel lõigas`. «Tuu oll` autujuht`,» kostsõ miis` süämerahuga.


Kuis «Kimmõlin» viina konfiskeeriti

Vinne-aigu tetti Vardja-Põlva tii nuka pääle Lemmiku nimega puut`. Inemiseq es võtaq taad kiräkeele synna umas ni Põlvan oll` tuukõrd ker`koopõtaja Kimmeli Jüri. Ku Lemmik lukõq takastotsast, sys tulõgi vällä Kimmel. e parandõdi õ-s ni ollgi asi kõrran, poodilõ õigõ nimi pantu. Muidoki oll` seo ka till`okõnõ kumardus opõtajalõ Laheda kandi inemiste puult. Nipall`o sys nimest.

Saisiva sys üts`kõrd Gorba-aigu miheq poodi nuka takan, putõl` oll` joba tsiiru ärq tennüq ni pantu jala ette maaha. Esiq tõmpsiq suitsu.

Äkki karas` miilits mano, ähvärd` kyiki trahvi avalikun paigan juumise iist ni viina ka õkva ärq konfiskiiri. Miheq es lüüq verest vällä, küssevä, et mis tuu hädä um, kes nu joovaq, miq külh ei juuq, ajami ynnõ juttu.

Miilits nakas` pudõlit konfiskiirmä. Nüüd naksiva miheq suurõ helüga seletämä, et inemine tulõ mynõ ao peräst viinalõ perrä, egä tä ei tiiäq, et ärq um konfiskeeritü – tä arvas iks, et miilits varast` viina ärq.

Ammõtimiis` saisõ tsipa aigo, lõngot` hinnäst üte jala päält tõsõ pääle, sai arvo külh, et tedä ullitõdas, a es saaq hambit ka kuigi külge aiaq. Peräst süläs` maaha ja kaksõ minemä. Külä pääl jälq naaru jupis aos.

Lauga Kalju

PS. Nuuq miheq olliq kats` Hanssu, põrõhõlt külh joba tsudsuhavvan, a rahva tiidmist perrä «igävedseq vändäq».



Keelemiis Ariste Paul sündü 3. II 1905, kuuli 2. II 1990

Nall`asoonõga lihtnõ inemine


Tuu oll` 1979. aasta lõpun, ku ma sai tutvas Ariste Pauliga. Ma käve uma olaga ravivõimlõmisen kihäkultuuri dispanserin, kos oll` juhatajas Savi Toomas. Ütel pääväl tull` ravivõimlõmistõ ka Ariste Paul. Astsõ ussõst sisse ja ütel`: «Ma olõ Paul Ariste, mes om su nimi?» Ma heitü edimält är, ütli sys uma tävveliku nime. «Aah, neo omma peri Vana-Antslast. Kas professor` Aadu Lüüs om kah sugulanõ vai?» küsse kuulus ja lugupeetu miis`. Ka tõistõ ravivõimlõjide perekunnanime perrä ütel` tiä är, kost kiäki peri oll`. Perästpoolõ saimiq häis tutvis. Mul oll` autu ja nii ma aviti tel briketti otsi ja pall`u muid asju aiaq. Kynõlimi kyigist ilma as`ust, vandsõmi vinne värki ja valitsust. Tiä ütel`, et oll` 1945-46 olluq kinniq NKVD-n. Oll` käe hindä elu külge pandnu. Pästseväq hääq inemiseq ja tiidläse kuulsa nimi.

Ma kynõli ka uma sugupuust. Mu imä edimedsel mehel (kuuli 1916) ja mu esäl oll` ütesugumanõ perekunnanimi. Seoga võisiq niäq ollaa ütest sugupuust .

Ariste tahtsõ, et ma kynõlõs tiäga võro keelen. Ka mu naanõ, kiä oll` võrokõnõ, pidi võro keelen kynõlama. Ku tiä puul külän kävemi, sys oll` tiä abikaasal alati lämmäq saiakõsõq kohvi kõrvalõ. Elämine oll` tel raamatit ja maalõ täüs. Es` tiä ütel`, et kitsas jääs. Kunagi kynõli ma telle maa elost ja sedä, mes mu esä iks ütel`: «Kana munõs nokast, lehm nüss suust, hopõn jõud rokast, tsiga kasus muust». Seo miildü telle ja ma pedi kohegi üles kirutama. Ku tiä es saaq mynõst võro keele synast aru, sys küüsse õkva. Näütüses, mes «porgatama» tähendäs. Ma sys selleti, et mi kandin üteldäs nii, ku aat udujuttu. Tiä nakas` naarma, nall`akas syna pedi olõma.

Ariste Paul oll` kah nall`amiis`. Tuul aol, ku mi käve ravivõimlõmisen, oll` kihäkultuuri dispanseri 30. aastapäiv. Paul ütel` mullõ, et tiimi kah seo aus midägi. Lepsemi sys kokku, et tiä tege üllätüse ja ma tuu kolmõkiludsõ tordi, kos om suurõlt pääl 30 ja lillikorvi. Tiä küüsse Savi Tooma käest pidustuis kava (om mul põraki viil alalõ). Nii saimiq teedäq, mes pääväl, kelläaol ja kupall`u nink kis ommaq ettekandjaq. Külälisi oll` Moskvast, Leningradist ja muialt liiduvabariigõst. Ku tuu päiv kätte jõudsõ ja jo säidse ettekannõt vast är peetü, pedäsi pidukynnõ Ariste Paul ladina keelen. Saalin olõjil lätsi näoq üllätüsest pikäs. Pauli pidukynnõ tõlksõ sys lühküselt Savi Toomas. Lillikorvi andsõ Paul üle ja tordi maq. Peräst tiä ütel`, et nuuq veneläseq es saaki kynnõst midägi aru.

Ariste Paul oll` sündünü Torma vallan Rääbisen sepä pojana. Nigu tiä ütel`, oll` tiä täheq selges saanuq Tõikvere koolin, kos oll` op`nu kolm klassi inne pere Tallinna kolimist. Meil oll` juttu, et käümiq üte suvõ pühäpäävä tiä sünnüpaigan Rääbisen är, a es saaq tuust plaanist asja. Tel oll iks egä pühäpäiv küläliseq ja uma opilasõq. Jäigi sõitmadaq, selle et tiä tervüs läts` halvas. Es saaq tiä kah mu sugupuu-uurmist avitaq.

2. veebruaril 1990 kistu Pauli eluküünäl. Seo oll` üts päiv inne 85. sünnipäivä. Ariste Paul oll` egä ülivõrdõ mõttõn huvitav, abivalmis, piinütundõlidsõ nall`asoonõga lihtnõ inemine. Ma tundsõ tedä kahjus ynnõ 10 aastat.

Lüüsi Kalju


Ku setut paadin ei olõq, lätt paat põhja

RUITLASÕ OLAVI, ilmaparandaja
ruitlane@hot.ee

 



Üts`päiv ma mõtli, mille eestläne nii ull` om. Ja mis ma leüdse – ei olõki inämp olõman teenust vai toodõt, mis timäle kohegipoolõ sitastõ es mõonu – internet tekitäs sõltuvust ja vähendäs potentsi, luts`ukaq ja muuq maiustusõq park`va kere säilitüsainit täüs, televisioon` tege idioodis, mobiiltelehvooniq tekitäseq päävähki, vibraatoriq...

Tõnõ oluline asi om otsõpiten geneetikan. Säänest rahvust niguq eestläne ei olõki õkva inämp tegeligult olõman. Ruutslasõq, sakslasõq, suumlasõq, lätläseq, norrakaq ja nüüd viimädsel aol joba neegriq kah – kyik naaq ummaq eestläse man pulman käünüq. A lita esiq aja õks umma rahvuslikku rita, hindäl perseq Brüsseli poolõ kaeman, et kost viil saas.

Võrokõsõq tulliq jo tükk` aigu inne eestläisi Uraalest ärq. Meil oll` joba uma kiil` ja kultuur`, ku nuuq tulliva, mõskmadaq ja täie täüs. Haisassivaq! Ja kost neil hindä kultuuri õks muialt võtta oll` ku mi mant. Ku põraki kaiaq, sõs ummaq silmäpaistvambil eestläisil kyigil kavvõmbal võro juurõq – Kaplinskil oll` imä võrokõnõ, Runnel om joba esiki võrokiilne syna, Viidingul oll` kah kiäki Võromaalt ja nii edesi ja nii edesi… Ja tõsõlt puult –Kingissepä Viktor oll` eestläne, Vaino Karl oll` eestläne, Laari Mart om eestläne, Porno-Kristi om kah eestläne, miä tuust, et Võromaalt peri.

Ku inemisega juttu ajada, tulõ õkvalt vällä, kellega tegemist. Suurõmbist liinust, niguq Tal`nast, Narvast ja Kohtla-Järvelt peri inemisi jutt om joba sääne, et hallõ nakas, ku kavvõmb kullõt. Olõ-i siin midägi märgota – egäpääväne mürä, massinide heitegaasiq, inemisil ummaq pääq pliid täüs, mobiiltelehvooniq, vibraatoriq…

Om olõman vanasyna – ku setut paadin ei olõq, lätt paat põhja. Hindämisi ma mõtlõ kõrraga katõ as`a pääle – las lätt ja… annas jummal!

eestläseq tulliva mu esiesäde maalõ
ajjõva jalaq harki ja nõudsõva munaputru majoneesiga
lembitu kepsel` ümera platsil ja rüükse nahhui
uraaliq lätsiq kipõlõ meelest ja joba laulse
peterson sjollõ maa keelest
õkvalt perän sjoda tull`
üts` tal`na nuhk` muq mano ja küsse
tahat eesti keele är tsurki va
ma ütli muidoki
perän sjoda koolõti vällä
ulli mõõkhambulidse tiigri peräst kiäki es ikõq
ei ikõq ti peräst kah