Üts mu tutva kõnõl’ säändse luu. Tä oll’ aastidõ iist üte langi pääle mõtsa ülestüütäjäs palgatu. Egä õdak pandsõ tä uma välläveetü palgikuurma kirja. Ku lõpus palka masti, üteldi, et om 300 tihhu üles tüütänü. Ku miis naas’ seletämä, et täl om kõik kirja pantu ja pidänü 400 tihhu olõma, üteldi: «See mees räägib liiga palju.» Ja inämb tedä tuu tüü pääle es kutsuta.
Seo lugu näütäs, kuis raha helü om pall’o kõvõmb ku inemise uma. Rahalõ om antu mitu nimme: üts joodik kutsõ rahha stiimulis. Küsse: «Kas sul stiimulit om?» A inämbüisi üteldäs raha kotsilõ: võim. Ja tuu om küländ täpsä nimi: raha and võimu, võim and rahha.
Ku tulla tagasi kõnõlõmisõ mano, sis kiä pidänü maailman rohkõmb kõnõlõma, kas inemine vai raha? Mu meelest om inemisele antu kõik, midä kõnõlõmisõs vajja: mudsu pää seen, helüpaila, kiil, suu. Rahalõ midägi säänest antu ei olõ, tä om kas tükk papõrd vai nummõr kongi arvõ pääl.
A huulmada tuust kõnõlõs täämbädsen ilman raha inemisest kõvõmba helüga. Mille nii om?
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
