Om aasta kõgõ pümmemb aig, seo aig, kon saami inämb märgota, puhada ja uma henge sisse kaia. Ummõtõ või pümehüs pall’odõlõ rassõlt mõoda. Panõ tähele esiki tuud, kuis viil rehekuul, ku päävä pikembä ja valgust inämb, om mul rohkõmb energiät, rõõmu ja vahtsit lindajit mõttit. A märdikuu lõpun nakka ma kah väsümä, inämb ei olõ säänest päälenakkamist ja kostki hiil ligi rassõhusõ tunnõ.

Ildaaigu käve ütel kursusõl, kon peris mitmõ ossavõtja võti antidepressantõ ja olli tuud jo peris pikkä aigu tennü. Arsti kirotasõ noid ruuhi väega kerge käega vällä. Ummõtõ omma noil ruuhil peris rängä kõrvaltoimõ. Nä võtva tundmist, seksuaalsust ja luuvust veidembäs.

Midä sis tetä, ku rassõ miil pääle tulõ?

Pümme aig tulõ üle ellä. Õigõ pia nakkas jo valgõmbas minemä. Taad hämärät aigu tulõs tarvita unistamisõs, plaanõ tegemises, meditiirmises. Tandsi uma lemmikmuusiga perrä, saa sõpruga kokko, puhasta umma ihho, näütüses kasvai iispäävä sannan kävven.

Ma süü hummogu tuuršokolaati, miä härgütäs ja lask valla hääolo- ja õnnõhormoonõ, sääl seen om pall’o tarviliidsi mineraalõ ja tä ei mõo nii nigu kohv, miä vii kihäst kaltsiumi vällä ja tege hemoglobiini tasõnd madalambas.

Ma motiveeri hinnäst lillega, osta tihtsäle värmiliidsi ja lõhnavit häiermit.

Kallista inämb ku hariligult. Käü läbi häie inemiisiga, kiä mõosõ mullõ häste.

Ja luudus om kõgõ, egäl aastaaol mi akudõ laatja. Ku kasvai kõrra nädälin käüt tunnikõsõ mõtsan, hengät sügäväle, sälg vasta puutüvve, nakkas kergemb. Puu omma kõgõ mi jaos olõman, antenni maa ja taiva vaihõl, ka sis, ku inemisehengi kallistamisõs lähkül ei olõ. Kõnõlõ puulõ uma murõ är ja süä lätt kergembäs. Ku sul omma kodoeläjä, sis kõnõlõ umist murrist näile. Ja kallista näidki inämb ku muido.

Mullõ miildüs väega kirota, paprõkirju saata. Vast om no seo aig, ku umatsit kinäde kaartõ ja kirjuga rõõmusta.

Palota kündlit, et valgus olnu kõik aig üten sukka!

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.