Minevä keväjä oll’ mul võimalus kävvü üteh asutusõh, kohe inämbüisil inemisil eloaol asja ei olõ. Tuu asotus oll’ morg ehk rahvakeeli koolnukuur. Mi opjidõrühm pidi sinnä minemä, et nätä, määne inemine altpuult nahka vällä näge. Tohtrõtudõngi olli tuu sisemädse ilo joba valla tennü, mi asi oll’ tuu kõik üle kaia ja tiidmises võtta.

Nõrgõmbidõ närvega jäivä kavvõmbahe saisma, julgõmba olli nõnna- ja näppõpite egäl puul man. Küsümiisi oll’ pall’o. Tahtsõmi teedä ka toda, kost opmisõmatõrjaali saias. Inämbüisi nii, et inemine esi otsustas umal eloaol, et pääle siist ilmast ärminekit andas timä maapääline iho tiidüstüü hüväs. Pall’o säändsid pakmisi ei tulõ ja tuuperäst uuritas nä ribadõs.

Uuritas mis uuritas, a midägi jo õks perrä jääs. Tahtsõmi teedä, mis taast peris lõpuh saa. Tetäs ülikooli kulul palotus ja andas soovi kõrral ilostõ urniga umatsilõ üle. Kinkal kedägi vasta võtman ei olõ, noilõ om säälsaman tettü illos perämäne puhkamiskotus. Kohegi ripakilõ vai asu sisse ei panda kedägi.

Kotus es olõ nal’ategemises külh paslik, a mul oll’ õks vaia umma ulli juttu aia. Ütli, et ärke pankõ mu musta huumorit pahas, a seo vällavaadõ olõki-i nii kehvä. Tõi näütüses hindä. Mul ülikooliharidust ei olõ, a ku ma pääle surma hinnäst tudõngilõ uuri anna, sis võtt tuu umbõs 3–5 aastat ja ku tuu, mis must perrä om jäänü, ütskõrd umatsilõ tagasi andas, sõs ei olõki tuu inämp kurb sündmüs, saa hoobis nigu ülikooli lõpupito pitä. Poolõ kaiva mullõ arvusaamalda otsa, a poolõ muigsi üteh.

Nal’aga vai ilma, a seogi teemä om osa elost.

Õkva Margit

Reimanni Hildegardi tsehkendüs