Mino edimäne oppaja Vana-Koiola koolin oll’ Tuulingu Enn. Luulõtuisi kirot’ tä Meinhard Aleksa nime all. Timä lugu om ka võrokiilne «Vana sann», midä egä mi kooli lats õkva unõ päält mõistsõ lukõ ja laulda.

Kooli 2. klassi latsist oll’ täl sääne lugu: «Vennal varsti tuleb karta, et tast ette jõuab Marta. Kepp see raiskab palju tinti, kiita võib vaid Vaike Inti.» Es olõ tuust Vaike Indist kah midägi kittä. Tuulingul oll’ lehm kah ja ütel ilosal pühäpääväl vei tä mi puult hainu ja põhku. Mi, latsõ, mölssimi kõik päiv aida takan lumõn.

Iispäävä hummoku edimädsen tunnin kästi mul usuoppusõ luku jutusta. No ma es olõ raamatuhe kaenugi, saisi üles ja ütli, et ma ei mõista, ma ei olõ opnu. Tuuling küsse, et mille ma es opi sis. Neländä klassi poisi istsõva mu sälä takan ja Pille Valju sosist’: «Ütle, et es olõ tuld, es saa oppi.» Tuuling ütel’: «No kuule Vaike, kas jumalapäike eile sinu kohal ei paistnud. Istu, homseks õpi ära.» Ma esi mõtli, et kõik, kes es mõista, jäetas pääle tunnõ, a et põhk ja haina kah aviti, toda es mõista arvatagi.

Tõõnõ lugu juhtu suvõl. Naabrilatsi Asta ja Hansu vanõmba lätsivä kohegi küllä. Näide imä Anna käve mi puul ja ütel’: «Minke mi latsilõ seltsi.» Muidoki lätsimi. Poisi, mu veli Ilmar ja naabripoiss Hans, jäivä vällä. Mi, latskõsõ, lätsimi küüki. Asta kiitse suurõ kausitävve tatreguputru. Pandsõ pudru viie vähämbä kausi sisse. Liha, muna ja võid olli joba imäl lavva pääle pantu. Poisi olli käünü sanna man piiru palotaman ja löüdsevä säält Tuulingu kõlladsõ hammõ. Tuu oll’ eelmäne õtak sannan käünü ja rõiva sinnä jätnü. Poiskõsõ aiva tuu kõlladsõ hammõ oinalõ sälgä. Hans oll’ tarõst esä lipsu toonu. Tuu säeti oinalõ kaala.

Söögilaud oll’ no köögin valmis ja Asta kutsõ poisi süümä. Hans ja Ilmar tahtsõva meile oinast nätä tuvva ja üllätüst tetä. Hõiksiva: «Tuuling tulõ!» Lasiva oina vallalõ ja esi panniva kuuri taadõ pakku. Mi jäl köögin kraamsõmi lavva niikavva är. Liha, muna ja võid mahtu riioli pääle, a pudrukausi virot’ Asta tagapatta.

Tuuling tull’gi samal aol umalõ hammõlõ perrä. Tä es tulõ köögi poolõgi, läts’ lambaaiast müüdä ja ütel’: «Ku nii, sis ma võta hammõ üten oinaga.» Kähku olli poisi platsin ja võtsõva hammõ oinal säläst. Tuuling sai hammõ kätte ja ütel’: «Aitümä nall’amehe. Sügüse näemi!»

Naabrilatsi vanõmba tulli kodo ja imä nakas’ kaema, et kohe nuu väikumba kausi omma jäänü. Küsse Hansu käest. «Nuu omma sääntsen paigan, kos nä viil eloilman olnu ei olõ.» Sis tahtsõ imä Anna lämmind vett võtta ja nõstsõ paakaasõ üles. Lei kässi kokko ja hõigas’: «Oh jummal külh, ku pall’o tsolki tan om!»

Läti Vaike