22. vahtsõaastakuul sai kirämiis KAPLINSKI JAAN 80 aastakka vanas. Kaplinski lõunaeestikeelitsest kirändüsest and väiku ülekaehusõ kirändüstiidläne VELSKRI MART.
Kaplinski Jaani loomingun tulõ eräle vällä väiku, a tähendüsrikas punt tekste, miä omma kirotõdu lõunõeesti keelen – päämidselt võro keelen, a mõnõl juhul või kõnõlda ka tarto keelest vai ka selgele paika pandmalda lõunõeestilidsest keelekujost. Kaplinskil omma lõunõeestikeeline luulõtuisi kogo «Taivahe heidet tsirk» (2012), essee «Mõtsa ja tagasi» (2014), väiku mälehtüisi raamat «Latsepõlve suve» (2019), lõunõeestikeelist katõkõnõt om ka ulmõnovellin «Loojak Hiiumaa rannal» (2004), raamaduvariants tuust om kogomikun «Jutte» (2014). Neo neli teost omma põhijago Kaplinski lõunõeestikeelitsest loomingust, a tekste om viil. Ku seolõ põhijaolõ lissa otsi, sis mille mitte näütüses latsiraamatust «Põhjatuul ja lõunatuul» (2006).
Mille Kaplinski lõunõeesti keelen kirotas ja kuimuudu kiil and teksti tähendüisile tsihte?
Jah, võro kiil om jo timä imäkiil, a es olõ siski kodonõ kiil latsõpõlvõkoton Tarton. Kõgõ lihtsämb om arvada, et paik and keele ja kiil pand masma paigapäälisüse. Osalt jaolt seo omgi nii, a seo seletüs ei lää siski peris jüväni vällä. Tarto liinalõ taht tä üteldä mõnõ hää sõna «su oma keeli» (luulõtusõn «Tarto liin maki ole»), Võromaal oltust aost kõnõlõs tä võro keeli («Latsepõlve suve»). A mille iks tarvitas tä ulmõjutun lõunõeestiperälist kiilt? Mille omma perämädse aastakümne luulõkogo täl võro- vai vinnekeelidse? Üts võimalus kõigi naidõ esi variantsõ seletämises paistus ollõv sisse juhatõt raamatun «Mõtsa ja tagasi», kos Kaplniski kirotas mõtsa keelest, minkast tä arvas hinnäst arvo saavat, miä om murdnu hinnäst vabas päälelitsvast kultuurist ja miä määndsengi mõttõn om nigu võro kiil: «Võro kiil omgi nigu mõts, ei sünnü ussaida, kultuuri. Mõtsakiil.»
Nigu ka luudus, om võro kiil Kaplinski jaos esierälidselt elon ollõv kiil. Seo võinu olla ka üts päämiidsi põhjuisi, mille tä võro keeli kirotas. A tõõnõ põhjus, midä tä kah om vällä toonu, om köüdet häömiseoho- ja veidembüslikkusõga, miä väikut kiilt varitsõs. Esieräline elon olõk ja välläkuulmisõ oht käünü nigu ütstõõsõga käest kinni. Esseen «Oma keel ja keeled» ütles tä seo pääle märgotõn: «Aga kirjutada selles keeles võib ja kirjutama peab. Kasvõi jonni pärast.»
Midä sis muud ku – et toda jonni iks jakkunu!
Kiränik Kaplinski Jaan raamatulõ autogrammi kirotaman. Rahmani Jani pilt
