Ma olõ olnu kats aastakka söögipästjä. Tuu tähendäs, et ma käü suuri puutõ prügükastõh süüki pästmäh. Tuu, ku hulga tävveste kõrralikku ja hääd süüki är visatas, om üle mõistusõ hirmsa.

Ku Tartoh oll’ filmi «Homme saabub paradiis» edimäne näütämine, käve kah prügütsungmisõl ja löüdse kilogrammõ viisi mandariine. Hulga olliva «Merry Christmas» pakkõ seeh, üts vili oll’ är määnü, tõsõ 15 tükkü olliva imeilosa. Meil om nii pall’o perrit, koh om söögist puudus, ja samal aol visatas perädü unigu süüki är.

Mu miis om Indiast peri ja taht aig-aolt kodomaa viljo. Minevä nätäl pästse är mitu mangot. Miis ütel’, et seo om kõgõ parõmb mango, midä tä Eestin saanu om. Ütel’, et nüüd tä himostas õnnõ prügükasti-mangot, poodi mant saat ülearvo toorõst. Tõisi lõunõmaa viljoga om niisama – prügükastist saat kõgõ parõmba. Tütär ka küsüs hummogu, et noh, kuis üüse söögijaht läts’, kas apõlsiini vai mangot om. Kah’os saa egä üü iks määnestki lõunõmaa kraami. Seo om esieränis hallõ: nii kavvõlt om tuud ja pall’o kulutõt ja sõs kaet tävveste normaalsõt banaani prügükastih.

Katõ aasta joosul olõ-õi mu perrel määnestki haigust tulnu. Ma usu umma nõnna ja tervet mõistust ja mõsõ kaupa suurõ hoolõga. Näütüses viinamar’a ja muu säändse, midä saa-ai är kuuri, mõsõ soodaviiga är.

Ma olõ pall’o mõtõlnu tuust, kuis parhilla elämi õkva ku sildikultusõ maailmah: usumi silti «parõmb inne» inämb ku hindä tervet mõistust. Latsõpõlvõst mäletä, et es olõ määnestki parõmb-inne-silti, muna olliva kapih mitu nädälit, savvusink terve talvõ jne. Vanaimäl es olõ silte, uskõ hindä nõnna ja talotütre mõistust. Nüüd 20 aastaga om asi kõvva muutunu – «parõmb inne» om õkva ku aamõn kerkoh.

A imäkene Maa om üts ja ainus ja ku kaia är visadu söögi hulka, sõs tulõ väega selgelt vällä, kuis mi elämi nii, et kulutami ülearvo Maa tagavarra. Ku tahami, et mi latsil olõssi kah elorikas ja hüä elo, om vaia löüdä välläpäsemine nüüd ja parhilla, ütehkuuh. Süük köüt meid kõiki ütes – olõt sa Võromaalt vai Aafrikast, naanõ vai miis, ütskõik määndse sugulidsõ tsihiga (seksuaalne orientatsioon) vai määnest parteid valit. Elämi aol, ku tiidläse omma kimmäs tennü, et meil om umbõs kümme aastakka, et keskkunnakriisi pidämä saia. Söögikraami tarvitamisõst olõnõs väega pall’o, kas keskkunnakriis lätt suurõmbas vai vähämbäs.

Ma olõ kimmäs, et kõgõ inämb om vajja meele muutmist, rohkõmb arvo saia ja huuli. Kaia ilma süämega. Kas hummõn tulõ paradiis vai põrgu, olõnõs kõigist meist. Om vajja muuta hindä seeh mõtlõmist, et saa-ai midägi tetä. Saa külh! Meil kõigil om võimalik mõota tervet planeeti hindä tarvitamiisi perrä. Ku mitte esihindä, sõs latsi nimel om vajja löüdä välläpäsemiisi. Ja õkva välläpäsemiisi, mitte süüdläst.

Säädüse omma säändse, et periselt võinu poodi kah parhilla ostmalda kaupa är anda. Ku «parõmb inne» päävä liha-kala õkvalt är külmädä, sõs saa ka seod kraami är anda, tuu tähendäs pästä. A poodi pelgäse, et inemine and kohtuhe, et poodil om vastutus. Seod võinu muuta, et vastutus olõssi iks anni vastavõtjal. Valitsusõl om vajja tetä sääne säädüs, et ku võtat alla hinnatut vai massulda kaupa, sõs om vastutus võtjal. Parhilla om nii, et esiki uma poodi tüütäjä saa-ai kraami hindäga üteh võtta. Inglüsmaal omma poodõh säändse leti, et sama päävä parõmb-inne-kraam pantas joba pääväl sinnä. Ja hinda om alla last vähembält 50 protsõnti ja inämb. Prantsusmaal om puutõl söögi ärviskaminõ keelet.

Inämbjago mu perre söögist tulõ külh prügükastist, a kõikõ säält iks saa-ai. Ku ma sõs esi lää puuti, proovi osta õnnõ allahinnatut kaupu, selle et ma tiiä, et muido jõud seo prügükasti. Ma ei pelgä, midä tõõsõ arvasõ: värvi suu är, aja sälä sirgu ja pästä uhkõlt süüki. Häbüst saa üle ja läbi taa tegemise saa olla hoobis iihkujos tõisilõ. Häbü võinu olla hoobis hüvvä süüki prügükasti visada, mitte tuud pästä. Kokkohoitminõ võinu muutuda harilikus ja kõrrast vahtsõmba as’a tahtminõ normivastalidsõs. Popp om maailma pästä, mitte häötä.

Ütsindä om muidogi rassõmb, a Tarto liina näüte päält saa üldä, et tähtsä om kogokund, kiä uma väe kokko liit. Sõs om lihtsämb. Inemine om kar’aelläi: üts tege iih, sõs tulõva tõsõ perrä. Tartoh oll’ kah edimält üts inemine, nüüd om suur kogokund. Tartoh om meil söögikapi-kõrd väega häste tüüle naanu: pästämi üten tõisi prügütsuklõjidõga süüki ja panõmi tuu kappi tõisilõ võtmisõs. Inemiisil om tihtsäle häbü prügükastih kävvü, kapist om näil parõmb süüki võtta. Üts kirot’ meile, et täl oll’ nii hüä miil, et söögikapi-kõrd om luud. Ku olõt rassõh saisuh, sõs prügükasti minek tege meele viilgi hallõmbas. Tä tennäs’, et kapiga saa õkva ku väärikusõ tagasi.

Ma taha-ai filmiga üldä, et läämi kõik nüüd kipõlt prügükastist süüki otsma. Kõgõ parõmb olnu õks tuu, ku kiäki es pidänü prügükasti tükmä, et süük es jõudnugi sinnä. A parhilla jõud ja ka Toidupank saa õnnõ 10–15 protsõnti kõrralikust söögist. Ülejäänü jõud prügümäele. Inemise tahtva õnnõ läükjämbät ja vahtsõmbat. Ku mi kõik saami arvo, et parhilla raomi tuud ossa, koh esi istumi, et vahtsõ as’a hind om puhas ja eloterve keskkund, sõs saa häbüasjas raiskaminõ, mitte pästmine ja kokkohoitminõ. Sõs ei ooda meid iin põrgu.

 
 
Hintsi Anna,
filmirežissöör,
söögipästjä

Kullõ taad märgotust helüait.ee lehe päält:
https://helüait.ee/anna-hints-pasta-uhkolo-suuki/