Mäletä umast latsõpõlvõkotost pall’o raamatit. Ei tiiäki, kupall’o imäl-esäl päält esä Tsiberist tulõkit vahtsõ elo ülesehitämise man aigu lukõ oll’, a raamatit oll’ ja raamadukogon käüti.
Ku ma naksi koolin käümä, sis mu kodotii pääle jäi Nursi raamadukogo. Raamadukogotädi oll’ mu imä latsõpõlvõsõbõr ja kooliseldsiline. Et raamadukogo oll’ edimädse kolmandigu kodotii pääl, sis kadonu Hiljatädi man raamadukogon oll’ väega hää kävvü. Kõgõ jäi säält midägi näppu.
Olku et koolitükke oll’ tetä, a raamatit oll’ iks hää lukõ. Vahepääl ma esiki petse immä: ütli, et lää magama, a periselt oll’ mul sängün teki all patarei ja loi üüse raamatit.
Parhillatsõ ao elo om kipõ, a egä päiv proovi iks löüdä puul tundi kooni tunni, et mõnõ leheküle lukõ. Käü ka raamadukogon, a mitte väega tihtsäle. Mullõ miildüs hindäle raamatit osta.
Viimätsel aol olõ viil säänest asja tähele pandnu, et ku võta kätte raamatit, midä loi viis vai kümme aastat tagasi, ja noid vahtsõst kae, sis ei tunnõ ma pall’osid asju säält raamatist inämb är. Selle et tuu aoga olõ esi pall’o opnu ja elost tõistmuudu arvo saama naanu.
Raamatidõga olõ perämädsel aol tundnu ka esieräliidsi läbielämiisi: lää raamadupuuti, üts raamat jääs silmä. Võta tuu kätte, käänä lehti ja üte leheküle pääl jääs silm pääle. Loe är leheküle vai kats, panõ raamadu korvi, selle et saa aru, et tuunsaman lõigun om midägi, mis pand minno tõistmuudu mõtlõma, avitas seol elohetkel edesi. Om olnu ka säändsit põnõvit juhtumiisi, et ma olõ perän tuud loetut lõiku raamatust otsnu, a ei lövvä üles: inämb tuud ei olõ.
Tihtsäle lövvämi mi raamatist esihindä elokogõmuisi, tarkuisi. Huulmada tuust, et nuu om kirja pandnu kiäki tõnõ, avitasõ nuu mi elopilti panda üte tükükese mosaiiki mano, avitasõ mi elopilti laembas, tävvelidsembäs ja kimmäle ka parõmbas tetä.
Ma olõ mitu kõrda üle lugõnu umma latsõpõlvõ lemmikraamatut «Totu kuul», mille kirot’ Nossovi Nikolai. Väikust pääst ai tuu lihtsäle naarma, a nüüd aja viil rohkõmb naarma ja pand märkmä, et egän ütiskunnan omma uma Taibu ja Totu. Kuis kül autor om elo nii häste är tabanu?! Kül läbi latsõkeele, a iks… Tuu om tõtõstõ raamat, miä kaes tulõvikku ja om aost üle.
Pindmaa Aigar
Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.
