Külm vai lämmi?
Timahavva talv taivalõ es jää. Nakas’ sadama lummõ ja ilm läts’ külmäs. «Pakane,» ütel’ saatõ vidäjä televiisorin üts õdak. Kirgiti kõrvu. Tull’ vällä, et viistõist kraati alla nulli.
Mu nuurusaol olli talvõilma krõpõmba. Üts sääne talv oll’ 1963ndal, kon viil keväjäkuul oll’ kidsukülm. Mul oll’ keskkuul lõpõtõt, es saa inämb külmäpühhi pidädä. Käve Võro liinan tüül, bussi päält tüükotusõlõ minnen kai tuuaigsõ Lenini-Pioneere uulidsa nuka päält suurt kraadiklaasi: näüdäs’ iks 30 kraati miinusõn vai tsipa veidemb. Ja niiviisi kats nädälät üttejärge, inne ku külm perrä andsõ. Üts päiv trehvsi kullõma, kuis kats naist umavahel kõnõli. Üts ütel’ tõõsõlõ: «Täämbä om väega lämmi.» Oll’ viistõist kraati alla nulli.
Kas mõnõl om meelen viil tuu harinõmalda suur kraadiklaas Võrol maja saina pääl? Üts hummok oll’ tä säält kaonu. Nii omma aoluus saanu ka kõik periselt külmä talvõ.
