Jovva kätte, kevade…

Taad laulu laul’ mullõ vanaimä maailmadu ammu ja tuud viisi, mea timä tiidse, mul enämb miilde ei tulõ. Veidü ao iist kuuli tuudsamma salmi tõsõ viiega. Aga tähtis om tuu, et laul om vana ja et keväjet olõmi mi alasi uutunu, olkõ ilma- ja olukõrd määne taht.

Tinavasta om lämmind ja valgõt aigu õkva halustõ vaija, selle et taa viirusõvärk om meid peris hullustõ kiusanu ja tunnus, et nakas jo närve ja meelemõistusõ pääle mõijuma.

Tartu liinan juhtu mu iihn astma tütrik, kiä jo ütte jalga lombas’, a õks pea katõkümne kraadi külmäga saapõidõ ja püksõ vahel pallast siirt näüt’. Tahtmine moodu järgi olla om mõistusõ võttunu!? Kas kah koroonaaig mõjunu, et kallendrit ega kraadiklaasi ei kae?

Säälsaman liinan om väikene kompvegipuut, kohe põra vääga vähä rahvast kõrraga sisse minnä tohes, tuuperäst om ussõ takan ütest tüküst järjekõrd. Jäi ka ütskõrd handa saisma ja kuuli, mis uudissõid sääl jaeti. Üts vanahärrä kõnõli, et timä majanaabri jäije ildaaigu terve perega karantiini. Ollõv maru närvilitse ja tülü käü ütest tüküst. «Muidu kõnõldas meil perevägivallast külh ja kutsutas naisi latsiga ärä pagõma, ku asi hull. A kohe peat suurõn majan naabri paosside minemä, ku kõik tülü ja trampmine läbi sainu ja põrmanduide kuulda om? Kohe kaavada omgi, ku õkva kedagi ei tapõta ja rüükmine üüse ei käü,» oll’ meesterahvas pahanu.

Tuu pääle ütel’ üts noorõmb naisterahvas, et omgi vast nii, et inemise omma taa elumuutusõ peräst nigu veidü pääst segi. Neide trepikoan ollõv üts poiskõsõohtu miis ennembi vääga mõistlik ollu. A see talv om taal tullu kommõ, et ku õdagu ilda ussõ iihn suitsutaman käü, siis jätt välisussõ üüses poiulõ. Tõsõ käävä üüse ilda viil kaeman, et tuu uss õks külmäga kinni saa, a poisile miildüs õks peräst tõisi viil trepist alla hiili ja uss valla jätta. Medä tetä saat, malka jo ei anna!

Jah, terve aastaig om elu veidü pää pääle püürdünü. Aga suvõl oll’ jo kõik jälle vaba ja no ei olõ ka poodi kinni ja liiku võit, ku maski kannat. Ei tohes jo inemise segi minnä…

Kõnõli taast üte hää tutvaga viil ja taa ütel’ õkva vällä, et inemise omma õks vääga nõrgas ja tihkõs lännü. «Sõda oll’ umal aol mitu aastaiga, kõrd pedi ütte võõrast valitsust pelgämä, sis jälle tõist. Lahingu kävve üle, olti mõtsan paossin mitu kõrda ja tagasi tullõn es tiiä, kas kotun medä alalõ om. A õmõta olli kõik normaalsõ, aviti viil tõisi, ku vähägi saie, es hädäldä ütest tüküst ja ku elu jo veidü paremb oll’, sis visati häti üle nall’agi. Meil omma kõigil telefoni ja teleka ja arvudi. Poodi omma vallalõ ja süüki sääl küländ. Loe raamatuid, tii käsitüüd, käü vällän jalutaman! No mis tuu hädä om, et närvi nii läbi omma?» kõnõli naisterahvas, kel elu ka õkva miilakmine ei olõ ollu.

Taal om õigus külh. Esi mõtli ka, et ei olõ vaija hädäldä, et teatridõ ja kontserdile ei saa. Tulõ meelen petä, et kui võimalus oll’, siis nii vääga es tükü alasi, aigu es olõ…

Hää, et kevväi pea tulõ ja inemise saava rohkõmb vällän olla. Puurin minnev muidu sõbraligu eläje kah kurjas.

Nõlvaku Kaie

UMA Leht