Mitukümmend aastat tagasi ütli ma rahva iin vällä peris hullu ja võimatu asja: kui olõs võimalus valida elu ja vabadusõ vahel, sis ma tõtõstõ ei tiiä, kumma ma valinu. Tuukõrd olli esi noorõmb ja uljamp ja ma ei tiiä siiäni, kumma ma olõs valinu. Nüüd olõ pea poolõ vanõmb ja ma iks ei tiiä, kumma ma valinu. Aga tühjä siin minust, terve Eesti rahvas ei tiiä. Olukõrd om äkki muutunu nii, et mu abstraktnõ tingimus omgi muutunu tegelikkusõs. Ütelpuul om elu, kon piat kotun püsümä, poodin ja muial rahva sian maski kandma, tutvidõga kõnõlõma ilma silmänägemäldä ja suud (!) andmalda (telefon, kiri). Säändse asja nimi omgi Elu. Tõsõlt puult om vabadus – reisi kohe tahat, suhtlõ kellega tahat, anna suud kellele tahat, aga uma elu panõt sa tuu iist mängu. Ütesõnaga: Vabadus.

Tolaigu, ku ma tollõ ull’usõ suust vällä ütli, olli rahval kopsu viil N. Liidu aigsõt õhku täüs ja kõik imesti: näe, üts ull nõst uma vabadusõ koguni eluga üte pulga pääle. Praegu tundus asi ollõv vastapite: üle paari kuu ei taha piirangiid kiäki vällä kannatada. Kaemalda tuu pääle, et omma egasugu skaibi ja interneti.

Mul ei olõ ei skaipi, internetti ega esiki televiisorit. Tuugipoolõst ei olõ ma kimmäs, kumma ma olõs valinu. Või-olla selle, et elu ei olõ haigõ puusa peräst sääne, nigu tä olla võinu, aga või-olla ka selle, et vabadusõ all ei mõista ma vabadust müüdä ilma ringi rännädä. Mu arust om vabadus kõgõpäält tuu, ku sa võit uman kotun uma maa pääl uma tahtmise perrä ellu planiiri ja noid plaane ellu viiä. Ja tuu vabadus om egaüte hindä tetä. Määndselgi momendil või muiduki ka valitsus asja segätses aia, aga loodami, et Eestin iks lauskommunismi inämb ei tulõ.

Ammu ollu aig tollõ jandiga lõpp tetä ja meelest kistuta, aga meelest ei lähä laulusalm: «Minu koda jäi tühjaks, kustus koldest leek, pea sammeldub katus ja sein. Koer ulub ja haugub minu väravate ees, tal lahkuda minust on lein.» Ku olõt esi noid katussiid ja sainu nännü, tiiät pellädä.
Selge tuu, et karoonapiirangiid om kergemp üle ellä, kui sul om kimmäs majapidämine, suur perekond ja kotun valitsõs ütsmiil. Kui pallu noid peresiid Eestin inämb om? Varro Vooglaiu perre oll’ sündünü katsas lats, tuud peeti vajalikus raadion teedä anda.

Aga raadio kõnõl’ viil, et Texasõ kuberner oll’ tühistänü kõik piirangu. Vaktsiini ollõv küländ, nii et laskõ aga hindäle prits panda ja padavai pidulõ. Jah, pritsimeeste pidu oll’ meilgi vanast kõva sõna. Aga valitsusõst om esiki tsipa kahju. Mii nõuami, et otsustagu ruttu ja õigõlõ. Kuis tuu võimalik om, kui mii esiki ei tiiä, kumb variant valida.

Valitsus pruuv määnestki kuldsõt kesktiid löüdä, aga kiäki ei tiiä, kas tuud ülepää olõman om.