Ma usu, et kevväi ei olõ inämb kavvõl. Tsirguki naksi vahepääl kõvõmbat hellü tegemä, no omma mõnõ külmembä päävä ja vahtsõst maahasadanu lumi näide laulu tsipa vaigistanu.
Kevväi om tuu poolõst hää aig, et nii nigu kõik muu elläv, nakkas ka inemine inämb vällä tahtma. Talvõga pääletulnu väsümüs pakõ mi mant luudusõ värve näten minemä.
Ja välän om, midä tetä. Käüt murru müüdä, korjat maast ossaraa üles ja piät plaani, midä ja kohekotsilõ maaha külbä, ku tuu aig ütspäiv kätte jõud. Märgotat, kon om tuu hää tuulinõ ja päävä käen paik, kohe ahopuu, miä parhilla unikun uutva, suvõs riita kuioma säädi. Vinnat kuuri alt jalgratta vällä, pumpat kummi täüs ja määrit keti pääle tsipa õlli.
Ma usu, et timahavanõ kevväi lõpõtas pikäpääle är ka parhilladsõ erilidse olokõrra, miä inemiisi hirmu all hoit. Püvvämi olla viil tsipakõsõ aigu veidükese mõistlikumba ku muidu. Tuu või olla rassõ, a om meile vast siski joudumüüdä.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
