Vahtsõnõ imäkiil
Ma kuuli raadiost, et imäkeelepäiv om tulõkil. Viimädse aastaga om eesti kiilde tulnu niipall’o vahtsit sõnno, midä varramba kas es teedä vai es tarvitõda tuuh tähendüseh nigu parhilla. Näütüses tiidsemi aastakümnit visiiri ku ütte juppi, mis laiva nõna külest või vallalõ tulla. Nüüd pandas visiir hindäle nõna pääle.
Maskõst kõnõldi varramba õnnõ märdipäävä aigu. Nüüd om mask egäpääväne asi nigu alospüksi, midä kotost vällä minneh är ei tohe unõhta. Ja kõiki noid sõnnõ võro keeleh viil olõki-ei. Kõgõ tähtsämb sõna oll’ mineväaasta eesti keeleh «lähikontaktne». No imäkeeleh võissi tuu olla lähkü kokkoputminõ vai ligiütisüs. Egäl juhul olkõ negatiivsõ, a mõtõlgõ positiivsõlt!
